Maailm

Viis aastat Diana surmast - kas tõesti Briti kuningakoja salamõrv? 

Välisajakirjanduse põhjal Triin Tael, 31. august 2002, 00:00
PRINTSESSI MÄLESTUSEKS: Viie aasta eest hukkunud 36aastase Diana elukoha, Kensingtoni palee juurde Londonis toodi eile taas roose. Reuters
Britid nimetavad printsess Diana hukkumist viie aasta taguses liiklusõnnetuses sajandi tähtsündmuseks. Ent on see traagiline juhtum ikka lahendatud? Prantsuse kohus nimetas süüdlaseks purjus autojuhi, kuid Diana viimse armastuse Dodi al-Fayedi isa on veendunud: surmasõidu korraldas prints Philip.

Prantsuse kõrgeim kohus lõpetas aprilli algul Diana surma uurimise, vabastades printsessi ja tema kavaleri Dodi al-Fayedi jälitanud üheksa kõmufotograafi ja ühe pressimootorratturi tapmissüüdistusest. Kehtima jäi kohtunik Herve Stephani otsus aastast 1999, et armastajapaari Mercedese saatusliku kokkupõrke Pariisi Alma tunneli tugipostiga põhjustasid juhi alkoholi- ja uimastijoove ning ülemäärane kiirus. Õnnetuses said surma Diana, Dodi ning prantslasest autojuht Henri Paul. Diana ihukaitsja Trevor Rees-Jones pääses eluga, ehkki oli rängalt vigastatud.

“Meie poeg polnud joodik!”

Henri Pauli vanemad on alustanud kohtulahingut, et oma poja nime puhtaks pesta. Mõlemad Pauli verest võetud analüüsid näitasid, et ta oli keskmises joobes ning antidepressantide mõju all. 6000leheküljelises kohtukaustas nimetatakse teda korduvalt alkohoolikuks. Ent Jean ja Giselle Paul kinnitavad, et nende 41aastane poeg oli kehaliselt tipp-topp vormis ning õiendas kolm päeva enne õnnetust koguni piloodieksami. “Inimesed jäävadki rääkima, et Diana tappis purjus autojuht,” ütleb Giselle Paul. “Me tahame seda suhtumist muuta. Tahame teada tõde. Oleme kindlad, et meie poeg ei olnud joodik.”

Henri vanemad usuvad, et Pariisi surnukuuris võeti vereanalüüs kogemata valelt mehelt. Verest leitud vingugaasi kogusega poleks täismees jalulgi püsinud, auto juhtimisest rääkimata. Abielupaar, kelle sõnul on kohtuotsus nende elu hävitanud, nõuab, et Prantsuse võimud loovutaksid vereanalüüsi DNA-testiks. Kui sõltumatu labori DNA-testist ilmneb, et analüüsiti kellegi teise, mitte Pauli verd, tuleb juhtum uuesti avada.

Al-Fayed: “Teadsin kohe, et see oli mõrv.”

1999. aastast pärit kohtuotsust ei pane mikski ka Dodi al-Fayedi isa, Londoni kuulsaima kaubamaja Harrods omanik Mohamed al-Fayed. Tema meelest tulnuks kindlasti arvestada, et Dianat ja Dodit ajas taga kari kõmujanuseid fotograafe, mistõttu autojuht Henri Paul oli sunnitud kiirust lisama. Veelgi enam: al-Fayed on kõik need aastad väitnud, et Diana ja Dodi surma korraldasid inimesed, kes ei kiitnud heaks Walesi printsessi suhet Egiptuse päritolu ärimehega. Samuti usub al-Fayed nagu Jean ja Giselle Paulgi, et vereanalüüs võidi tahtlikult ära vahetada.

Mõni päev tagasi USA televisioonis esinedes täpsustas al-Fayed oma kahtlusi. Tema olevat absoluutselt kindel, et surmasõidu korraldas armastajapaarile kuninganna Elizabeth II abikaasa prints Philip. “Teadsin juba paar minutit pärast uudise teadasaamist, et Diana ja Dodi on mõrvatud,” rääkis Harrodsi omanik. Al-Fayed lisas, et Diana oli talle Briti kuningapere juhi Philipi ähvardusi üksikasjalikult kirjeldanud. “Kas ta oleks lubanud, et minu poeg, teist usku egiptlane, tõmmu jumega, saab tulevase kuninga kasuisaks - ei!” arutles al-Fayed ning tõotas, et seda ta Philipile ei kingi. Ka teda ennast ähvardatakse ja üritatakse Suurbritanniast välja kihutada, ütles ärimees, aga: “Ma ei karda. Minu taga on rahva toetus.” Lisaks väidab Mohamed al-Fayed, et Diana ootas Dodilt last. Diana ema Frances Shand Kyddi sõnul pole see siiski tõsi.

Telekanali History Channel arvamusküsitluse andmeil peavad britid printsess Diana hukkumist sajandi tähtsaimaks ajaloosündmuseks. Armastatud Diana kaotus on rahva silmis olulisem kui kaks maailmasõda või valimisõiguse andmine naistele. Samuti hääletasid britid Diana kõigi aegade saja tähtsaima isiku hulka. Kuna haavatav ja ühtlasi sirge seljaga printsess on tänini rahva südames, saab tema mälestusega kõvasti raha teenida. Kaupa tuleb üha juurde. Näiteks: DVD “Rahva printsess” koos 20minutilise montaa˛iga “Väärikaid hetki”. Hind ümberarvutatult 500 Eesti krooni. Ballett “Printsess Diana”, koreograaf endine Inglise Rahvusballeti kunstiline juht Peter Schaufuss. Nimiosas Zara Deakin. Maailmaesietendus 14. septembril Taanis Arhusis.

Maitsetu teleooper haavab lähedasi

Palju kõmu on brittide seas tekitanud teleooper “Kui ta suri. Printsessi surm” (muusika Jonathan Dove, libreto David Harsent), mis läks eetrisse mõni päev tagasi. Ooper jälgib kuue tegelaskuju elu saatusliku õnnetuse päevast Diana matusteni. Leina-aariad vahelduvad dokumentaalkaadritega Diana elust ning rahva meeleheitest Kensington Gardeni pargis. Diana lähedane sõber lord Fawsley nimetab ooperit eemaletõukavaks ja kohutavalt maitsetuks. Teised Diana sõbrad on rõhutanud teleooperi mõju prints Williamile ja Harryle neil raskeil päevil. Kõige rohkem häirib Diana lähedasi stseen, kus keegi fanaatiline austaja palkab printsessi kehastama prostituudi, kes võtab rõivad seljast ning lamab alasti nelja küünla vahel.

Ent kõige suurema skandaali puhus hiljuti üles Diana omaaegse ihukaitsja, Scotland Yardi kuningliku kaitsesalga liikme Ken Wharfe’i (53) mälestusteraamat “Diana - hoolikalt valvatud saladus”, mida osadena hakkas esimesena avaldama nädalaleht The Sunday Times. Wharfe, kes töötas Diana turvamehena üle kuue aasta, kandis esmalt hoolt, et tema arvele laekuks 100 000 naela (ümberarvutatult 2,5 miljonit krooni) suurune politseipension, ning tuli siis lagedale politsei vaikimisvannet eiravate memuaaridega. Ta kujutab Dianat meesteneelajana, kelle hüsteeria- ja masendushood sarnanesid vaimuhaigusega. Raamatus on loetletud printsessi väidetavad armulood enne ja pärast lahutust Walesi printsist Charlesist. Näiteks 1992 olevat Diana armunud abielus kunstiärimehesse Oliver Hoare’isse ning tunnistanud Wharfe’ile, et Hoare on esimene mees, “kes on teda füüsiliselt erutanud”. Salasuhte jahtudes olevat Diana teinud Hoare’i seaduslikule naisele 400 kiuslikku telefonikõnet, mispeale asjasse sekkus politsei.

Turvamees: “Harry isa pole Hewitt!”

Wharfe väidab, et 1986. aastal Diana ihukaitsja ametisse asudes sai ta kõrgemalt poolt ülevaate printsessi kireloost ratsaväeohvitser James Hewittiga. Turvamees oli alatasa kaasas, kui Diana veetis armuküllaseid nädalavahetusi Hewitti ema kodus Devoni krahvkonnas. Just selle romaani ajal oli printsessi käitumine eriti meeletuks läinud, kinnitab Wharfe. Salasuhtest joovastunud naine olevat tagasiteel Londonisse alati ise rooli istunud ja lubatust kiiremini sõitnud. Kord, kui auto kihutas juba 160 km/h, peatas sõiduki politsei. Kuigi Wharfe ei täitnud Diana palvet asi vaikselt ära klaarida, pääses kuningakoja liige vaid hoiatusega.

Turvamehe peavaluks otsustas printsess alailma kaduda. Poegade Williami ja Harryga Austria suusakuurordis puhates hüppas Diana kuue meetri kõrguselt rõdult lumehange, et “veidi värsket õhku hingata”. 1992. aasta augustis oma seadusliku abikaasaga Vahemerel lõbusõitu tehes kahtlustas Diana, et Charles lobiseb tundide kaupa satelliittelefoni teel oma ammuse armukese Camilla Parker Bowlesiga. Printsess olevat käitunud üha kummalisemalt, kuni ühel hetkel ei leitud teda kuskilt. Peljati koguni, et ta on üle parda hüpanud. Lõpuks leidis ihukaitsja oma hoolealuse päästepaadipresendi all nutta tihkumas. “Nad peavad mind hulluks ja haletsevad mind, aga neil pole aimugi, mida ma pean üle elama,” olevat Diana öelnud.

Tänini kahtlustatakse, et Diana noorema poja, punapäise ja tedretähnilise Harry isa on Hewitt. Wharfe peab oma kohuseks kuulujutud kummutada. “Harry on sündinud 15. septembril 1984. Diana tutvus Jamesiga alles 1986. aasta suvel. Punased juuksed, mida klatšimooridele nii kangesti meeldib asitõendina nimetada, on mõistagi iseloomulikud Spenceritele (Diana suguvõsale).”

Diana vajanuks Scotland Yardi valvet

Wharfe lahkus Diana teenistusest 1993. aasta novembris. Enda sõnul ei jõudnud ta meestejanus naise salasuhteid varjata. Nüüd võtab ta sõna ka saatusliku liiklusõnnetuse teemal. “Kas Dianat oleks saanud päästa? Kes on süüdi?” esitab Wharfe retoorilise küsimuse ning nendib: “Kui Diana loobus kuninganna pakkumisest jätta talle alles ööpäevaringne Scotland Yardi valve, käivitas ta tahtmatult sündmusteahela, mis lõppes tema surmaga. Ta ilmselt ei mõistnud, et eraturvamehed, nagu (Dianaga surmasõidu kaasas olnud) Trevor Rees-Jones, ei suuda teda kaitsta nii põhjalikult, nagu oli teinud Scotland Yard. Ka Rees-Jonesi palganud al-Fayedil puudusid kogemused, kuidas käituda paparatsokarjadega, keda Diana sigitas. Minu meelest olid nad kõik jalgealuse kaotanud.”

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee