Ilm ja loodus

Sosnovski nimega putk 

Arne Ader, loodusemees, 3. august 2002, 00:00
MÜRGISTEST MÜRGISEIM: Sellel pildil on meie põlismaine mürkputk, mürgiseim sarikaliste sugukonna esindaja Eestis. Ta on surmavalt mürgine isegi üliväikestes doosides, väikestel lastel pruugib vaid selle taimeliigi vart närida. Hiigelkasvu Sosnovski karuputk on tema kõrval lausa süütu tegelane. Õnneks satub mürkputk inimeste vaatevälja harvem, sest on väiksemat kasvu ja eelistab soiseid kasvukohti.Foto: Arne Ader
Elas kord botaanik Dmitri Ivanovitš Sosnovski, kes leidis kodukandi mägede rüpest salapärase putke. Hiigelkasvu taim, mis mägijõgede kaldail kasvas, oli siis veel teadusmaailmas tundmata.

Mingi ime see just polnud, avastatud taimeliik oli haruldane endeem, mis ei kasvanud kusagil mujal maailmas peale Kaukaasia. Sosnovski kirjeldas põhjalikult oma põnevat leidu ja analüüsis esimesena ka tema biokeemilisi omadusi.

Avastatud karuputkest sai hiljem Sosnovski karuputk. Tööka teadlase tunnustuseks. Ja veel hiljem juhtus kõik see, mille pärast nüüd kuulsa botaaniku nimi kõlab Kaukaasiast üha kaugemal.

Kohalikust kuulsusest saab silokuningas

II maailmasõda oli just lõppenud ja sõjas kannatada saanud Nõukogudemaa vajas kosumiseks mitmeidki imesid. Kõige muu hulgas tuli Stalinilt käsk leida uus silotaim, mis ei jätaks nälga veisekarja ja seeläbi kogu nõukogude rahva. Imettegeva taime otsingud viisid lõpuks Sosnovski karuputkeni, mis Kaukaasia mägede embusest välja toodi ja töölisriigi silokuningaks krooniti.

Muidugi oli ka põhjust - lopsakate lehtedega Sosnovski karuputk kasvas kuni 9 cm ööpäevas, sirgudes kõrguses kuni nelja meetrini. Kogu taim oli erakordselt valgu-, suhkru- ja vitamiinirikas. Ja kui ta oli kord põllule külvatud, siis kasvas ta seal seitse-kaheksa aastat järjest, andes silo kahel korral aastas. Ühtlasi oli see kangelastaim mesilaste lemmik, tagades meesaagi kuni 300 kg/ha. Ja võib-olla oli oluline seegi, et mägedest toodud putk tõotas ameeriklaste maisist veelgi suuremat hektarisaaki.

Katsetused uue silokuningaga algasid 1940ndail aastail. Suurima entusiasmiga Komis ja Valgevenemaal, aga eks sellega tehti algust veel õige paljudes sordiaretusjaamades ja kooliaedades üle kogu maa.

Eestis sai Sosnovski karuputkele üheks esimeseks kasvulavaks Polli, kus uuriti teda kui perspektiivset meetaime. Meie esimene herbaariumieksemplar on aga kogutud Mehikoorma kooliaia juurest 1957. aastal. Uue karuputkeliigi tõhusam levik jäi ootama 1960. aastaid, kui putke seemned rändasid mööda maad juba jõusööda koostises.

Silokuningast saab Stalini kättemaks

Siis kui Sosnovski karuputke kasvatamine läks teadlastelt põllumeeste kätte, tuli päevavalgele see, millest seni ei räägitud - mägedest toodud putkehiiglane tekitas nahaga kokku puutudes raskesti paranevaid põletushaavu, mis olid seda ohtlikumad, mida päikesepaistelisem oli ilm. Ja peale selle, et putkest valmistatud silo muutis lehmade piima rasvasemaks, tegi ta selle ka samavõrd kibedamaks. Nii hakkas Sosnovski karuputk teadlaste loodud imerohu mainet kildhaaval kaotama ja poolakatest naljahambad leidsid tema tarvis peagi hoopis kohasema nime - Stalini kättemaks.

Tänapäeval teame, et Sosnovski karuputke mürgine mahl töötab eriliselt laias spektris. Imepärasel viisil pärsib see üheltpoolt teiste taimeliikide arengut, teiselt-poolt suudab aga eemal hoida ka rohusööjaid loomi, isegi vähevalivaid kitsi. Inimeste peamiseks hirmuks on tema mahlas sisalduv furokumariin, mis laguneb ultraviolettkiirguse toimel ülitugevaks päikesekreemiks. Mürgise putkega kokku puutunud inimene saab päikesepaistelisel päeval sõna otseses mõttes tõsise põletuse.

Peale päikesekiirguse tõhustab furokumariini mürgist toimet ka näiteks uriin. Seetõttu on metsapeatus Sosnovski karuputkede tihnikus lõppenud naisterahvastele mõnel puhul haiglas.

Sosnovski karuputk on meie looduses levinud umbes 600 võõrtaimeliigist üks ohtlikumaid, mürgistused on sagedased just laste seas, kes selles taimes ohtu ei tea märgata. Ja tõrjuda on seda paharetti oma maja tagant raske. Sosnovski karuputked on mitmeaastased taimed. Ja nagu on teada kunagistest katsetest, võib tema korrapärasel niitmisel mõningasele edule loota alles seitsme aasta möödudes. Õnneks on tänapäeval tema tõrjumiseks olemas ka toimivaid taimemürke.

Siiski oleks ka rumal uskuda, et Sosnovski karuputk Eestimaalt lähitulevikus võiks kaduda. Juba ammugi Eesti vallutanud tõlkjat ehk rakvere raibet on samuti üritatud kampaania korras hävitada. Aga tulemusteta. Küllap on õige selle putkehiiglasega võitlust pidada inimelamute lähiümbruses. Et olla edukas, ei tohiks teda liialt karta, ent sobiv kaitseriietus pole mürgise putke niitjale mingi häbiasi.

Selle loo juures olevad Sosnovski karuputke fotod on tehtud paksus karuputke tihnikus lühikeste pükstega ettevaatlikult ringi ronides. Midagi ebameeldivat sellest ei juhtunud, abikaasa poolt esitatud mürgisevõitu epistel välja arvatud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee