Elu

Aarne Vahuri elutöö jõudis kaante vahele 

Margo Pajuste, 3. august 2002, 00:00
COLLAGE’I BARITON: Aarne Vahuri. 
Taas on plaatidele pressitud ühe legendiks muutuda jõudnud eesti ansambli antoloogia. Neil päevil ilmus poelettidele peamiselt 70ndatel jazzi ja eesti regilaulu põiminud Collage’i kaksikplaat “Parimad lood 1970-76”.

Collage’i vaimne juht perioodil, millest pärinevad albumil olevad lood, oli Aarne Vahuri. Tema otsitud on Collage’i lood, tema tegi neile ka seaded.

Ligi 40 aasta eest esimest korda Eesti Raadio uksest sisse astunud Vahuri on veel tänagi selles majas ametis, olles käinud läbi pika tee mittekoosseisulisest kaastöölisest muusikasaadete peatoimetaja asetäitjani. Täna töötab Vahuri Klassikaraadio muusikatoimetajana, ametikohal, mis pakub maksimaalselt naudingut tegelemisel üheaegselt nii töö kui ka oma eluaegse hobi ja armastusega. Mõistagi käib jutt muusikast.

Mis asi see Collage selline on, pole kunagi kuulnud, võib küsida nooremapoolne muusikahuviline. Vale puha - kindlasti on kuulnud. Collage on ajaproovile suurepäraselt vastu pidanud ja Eesti suuremates raadiojaamades võib ansambli lugusid tänagi üsna sageli kuulda. Küllap on noorele kuulajalegi kõrva jäänud nende “Kadrilaul”, teate ju küll, see groovy jazzilugu, mille refrään kordab “Kadriko, kadriko”? Või Apelsini saadetud “Laula, kuni elad”? Uskuge mind, see plaat on nii uskumatult cool, et me kuuleme seda lähitulevikus igal pool: raadios, kõikvõimalikel vaibidel, ekstra- ja sekstravagantsadel, kus iganes.

Muide, Collage’i mängitakse seniajani ka välismaa raadiojaamades. Aarne Vahuri sõnul tal sellest täpsem ülevaade küll puudub, kuid tänu autorikaitsele regulaarselt pangaarvele laekuvad summad annavad tunnistust, et Collage on endiselt hinnatud kraam maades, kuhu Vahuri vahendusel veel nõukogude ajal vahel mõni nende LP sattus.

Prantsuse eeskujud

“Collage’i asutas kadunud Raivo Dikson vist 65. aastal,” meenutab Aarne Vahuri ja sätib augustis 2aastaseks saava lapselapse Yrlise põlvele. Pereringis peamiselt Mesimummiks hüütav Yrlis naerab tuttavat plaadiümbrist nähes rõõmsalt. Tema konkurentsitu lemmikpala uuel plaadil on rahvalaulik Anna Kösteri lauldud hällilaul.

“Diksoni ajast ma suuremat ei tea,” jätkab Vahuri. “Aga 1966. või 67. aasta suvel esinesid nad palju üliõpilaste ehitusmaleva rühmades ja said preemiareisi Poolasse, festivalile “Varssavi sügis”. Reisigrupi koosseisus olin ka mina teiste konsi tudengitega ja siis tagasiteel nad hakkasid mulle auku pähe rääkima, et kas ma ei tahaks neile tulla. Dikson oli kuidagi kõrvale jäämas ja eks nad olid minu ansamblitest ka kuulnud.” Aarne Vahuri juhendas tollal Kreuksi kultuurimaja tütarlastekoori Kaja, samuti instrumentaalset jazzi mänginud kammerjazzansamblit, mille pani kokku Uno Naissoo, aga mille ta siis Vahurile üle andis.

“Collage’i kokkukutsumise otseseks ajendiks oli minu mälu järgi tudengite vaimustus ühest huvitavast Prantsuse ansamblist Les Swingle Singers, kes laulsid Bachi muusikat, taustal väike rütmigrupp,” räägib Vahuri. “Vokaaltehniliselt oli esitus nii meisterlik, et ärgitas sama suunda järgi proovima. Seda siis esimestel aastatel tehtigi. Kui mina tulin, siis jätkasime seda liini, kuid teise suunana võtsime käsile suurte jazzorkestrite repertuaari - aga vokaalselt. Ses osas oli meil ka muidugi eeskuju, teine Prantsuse ansambel Le Double Six of Paris.”

Ristiema Anne Erm

Collage’ile pani nime tänane tunnustatud muusikakriitik ja jazziürituste korraldaja Anne Erm, kes ka ise ansamblis kaasa laulis. Eesti folkloori juurde, mille tõlgendamine tõi Collage’ile tema üle aegade kestva kuulsuse, juhatas ansambli tellimus ETV-lt, kes vajas ühe etnograafiasaate jaoks 5 eesti rahvalaulu. Järgnes sügavam töö sel suunal.

Aarne Vahuri tunnistab muiates, et Collage’i lindistuste arvukuse peamine põhjus on asjaolu, et tema ja Anne Erm töötasid raadios ning samuti ansamblis laulnud Enn Tomson Tallinna Heliplaadistuudios. Seega oli neil lihtsam kultuuri reglementeerivast masinavärgist läbi murda, lindistada ja plaate välja anda.

“Vaadake, selle ketta tegemine siin võttis ideest kuni tehasest tulnud valmis tooteni aega kolm kuud,” kaalub Vahuri käes vastset albumit. “Vene ajal võis lugude lindistamisest plaadi ilmumiseni kuluda 2-3 aastat. Kooskõlastused ja komisjonid Tallinnas, läbisurumised ja heakskiitmised Moskvas, siis Riias pressiti plaati tükk aega...”

Nõukogude ajal oma loomingu esitamine eeldas teatud laveerimisoskust ja enesekontrolli, kas Collage ka võimudepoolset karmi kätt tunda sai? “Ei. Me ei olnud ju midagi revolutsioonilist, ju me mahtusime kenasti nii-öelda nõukogude muusikaelu raamidesse,” muigab Vahuri. “Need komisjonid ja läbisurumised, see muidugi, aga need olid tolleaegsed mängureeglid ja nende järgi mängisid kõik.”

Regivärsi fantastiline maailm

Kas Collage’i kunagi ehk veel laval näha saab? “Vaevalt,” nendib Aarne Vahuri. Ilma erilise kahetsuseta. “Collage on oma töö teinud. Väga palju häid noori muusikuid on peale kasvanud ja kui nemad sellest plaadist innustust saavad, et tegeleda eesti regilauluga, oleme meie oma ülesande täitnud. Kindlasti saavad noored sellega hoopis tänapäevasemalt hakkama ja viivad asja edasi, nii et ka järgmine põlvkond enese jaoks regilaulu avastaks.” Vahuri tunnistab, et viimati nautis ta samalaadseid katsetusi, kui kuulas kümmekonna aasta eest tegutsenud Pantokraatorit.

Aga tavakuulaja? Arvata on, et jazzivõõrale keskmisele eesti maitsele meeldib enim 1977. aastal koos Apelsiniga salvestatud LP “Käokiri”, mis samuti uuel albumil olemas. “Tavakuulaja peaks kindlasti süvenema regivärssi, kuulama neid sõnu ja mõtlema, miks meie esivanemad paralleelvärssides seda sõnumit kordasid ja kui meisterlikult nad seda tegid,” sõnab Aarne Vahuri. “Regivärss, see on fantastiline maailm.” Ja Vahuri tunnistab, et tal on praegugi veel eesti rahvaviiside raamat järjehoidjaid täis lükitud - nii palju on huvitavaid rahvalaule, mida laulda tahaks.

Aga vist jäävad nad laulmata. Collage’i aeg sai 70ndate teisel poolel otsa ja pärast seda pole Vahuri enam nii tõsisel tasemel muusikaga tegelnud. Ka Collage võttis tegelikult pere arvelt palju aega ära ja lõpmatuseni ei saanud see kesta. Ning tegelikult saavutas Collage tollase ENSV tingimustes ikkagi kohutavalt palju ja jättis enesest maha väga tugeva jälje. Kõik, mis vaja, sai tehtud, tegemata ei jäänud midagi.

Aarne Vahuri

Sündinud 1941.a. Rakveres

1959 lõpetas hõbemedaliga Rakvere I Keskkooli

1963 lõpetas Tallinna Muusikakooli klaveri erialal

1968 Tallinna Konservatooriumi klaveri erialal

1965 Eesti Raadio muusikatoimetaja

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee