Eesti uudised

Küüditatu: “Stalini surm oli tõeline pidupäev!” 

Kadri Paas, 14. juuni 2002 00:00
KARASTUNUD: “Mulle ei jää siiamaani külmetushaigused eriti külge,” viitab Tamara Skolimovska Siberist saadud karastusele.Foto: Andres Teial
“Minu isa arreteeriti juba neljakümnenda aasta detsembris, minu järg tuli siis juunis,” meenutab esimese vabariigi ajal Eesti Berliini saatkonnas töötanud Tamara Skolimovska, vitaalne, tänavu 90. sünnipäeva pidav vanaproua.

Tamara Skolimovska on tol ajal Eesti saatkonnas Saksamaal töötanud eestlastest ainsana elus.

“12. detsembril 1940 võeti minu isa kinni, ta oli töötanud Kaitseliidu peastaabis. Seejärel lasti mind lahti vanemtõlgi kohalt tööstuse rahvakomissariaadis,” meenutab viit keelt valdav vanadaam, kes oma silmaga oli tunnistajaks, kuidas venelased Berliini saatkonna üle võtsid ja eestlased koju komandeerisid.

Isa vahistamisest alates tundis ka Tamara lakkamatut hirmu. “Tuju oli kohutav! Meil oli kogu aeg teada, et inimesed pidevalt kadusid. Kogu aeg oli stress!” Skolimovska mäletab temaga üheksa aastat koos töötanud inimest, kes vaid kaks päeva enne saatuslikku 14. juunit ütles: varsti on minu tund. “Ta viidi 14. juunil minema ja rohkem ma teda ei näinud...”

Ühel juunipäeval 1941. aastal tuldi ka Skolimovskale järele. “Mind kutsuti ülemuse juurde ja öeldi, et mind on arreteeritud. Ma küsisin mitte väga õelatelt eestlastest kinnivõtjatelt: kus on käsk? Öeldi, et me ei pea mingit käsku näitama, ma vastasin: siis ma ei pea tulema ka!” muigab Skolimovska, kui meenutab oma toonast julgust ja kangekaelsust. “Olin omamoodi ülbe,” ütleb ta.

Pikale reisile oli lubatud kaasa võtta üks kohvritäis riideid.

Pori ja 400 grammi leiba päevas

Kuuele päevale Lasnamäe vanglas järgnes laevasõit Leningradi, kus seni puuhalgude vahel maganud inimesed “laaditi” ümber 40 inimest mahutanud loomavagunitesse. “Siht oli teadmata. Paarinädalase sõidu järel jõudsime Uuralitesse, kus asus kahe traataiaga ja ühe “koerareaga” ümbritsetud vangilaager,” räägib kokku kümme aastat laagrites veetnud Tamara. Metsatöölaagris magas ühel naril neli inimest.

“Olin linnatüdruk, haprake, ja tervis hakkas laagris nälgides lõpuks üles ütlema,” meenutab Skolimovska ja täpsustab, et tegelikult oli suur osa vangidest eestlastest abituriendid. Vahepeal veel hirmsamasse kahe barakirea ja ääretult mudase “tänavaga” laagrisse viidud Tamara pääses seetõttu, et sai sealses haiglas meditsiiniõeks.

Skolimovska ei mäleta, et kedagi oleks vangilaagris niisama maha lastud. “Aga teekonnal Siberisse peksti inimesi!” Ta ütleb, et oli samuti valmis surema. “Ootasime sadamas põlvili laeva, mis meid Leningradi pidi viima, ja nägime noori eesti poisse, kes olid Vene armeesse värvatud... Parajasti pommitati Suurupit. Lootsin, et meile saadakse pihta, et ei peaks kuhugi sõitma!

Laagris oli nii, et kui hästi tööd tegid, said 600 grammi leiba, ja kui viletsamalt, siis 400 grammi päevas,” meenutab Eesti-aegne diplomaat Skolimovska. “Kogu aeg oli näljatunne, iga päev sai leiva kõrval vaid heeringapeadest ja mustadest kapsalehtedest keedetud suppi.”

Skolimovska viidi esimest korda ülekuulamisele alles 1942. aastal, veebruaris või märtsis. “Mind süüdistati Hitleri pooldamises ja Eesti-Soome ühisriigist unistamises, kusjuures abiks pidi meile tulema Hitler isiklikult,” räägib Tamara uurijalt kuuldud absurdsusest.

Pealekaebajaks olevat olnud üks diplomaadile tundmatu Viljandi juut.

Stalini surm oli tõeline pidupäev

Kümnele aastale vangilaagrile lisandus veel kaheksa aastat asumist Krasnojarski krai taigas.

“Jälle tuli metsatöid teha, mees oli mul sõjaväelendurist poolakas, tema ei pääsenud ka varem Venemaalt minema,” mäletab Tamara. Palka maksti töö eest suvaliselt - vahel rohkem, vahel vähem. “Kasvatasime kanu ja sigu, kaevasime maalapi üles ja näljas enam polnud,” kirjeldab Skolimovska asumisaja eluolu.

Kui poeg sündis, ei pidanud naine enam metsas tööl käima. “Ehitasime endale väikese majakese, selle palkoni istutasin suuri astreid täis,” näitab vanaproua vanu fotosid. Ka sai Tamara tööle külakooli, kus õpetas kohalike lastele saksa keelt.

Skolimovska meenutab 1953. aasta märtsi, mil tegi viimse hingetõmbe Jossif Stalin.

“Oh jumal! Me kohe ei kuulnudki seda. Naabrid jooksid meie juurde ja ütlesid, et teate - Stalin on surnud. Me hakkasime naerma ja plaksutama,” on tal täpselt meeles päev, mis ennustas varstist vabanemist.

1941. aasta juuniküüditamine

1941. aasta talvel alustasid julgeolekuorganid eeltööd massiküüditamise korraldamiseks, et puhastada tulevane rindepiirkond “sotsiaalselt võõrast elemendist”.

Kokku deporteeriti Eestist üle 10 000 inimese. Enamik täisealistest meestest lahutati perekondadest. Edasi kulges nende tee täistuubitud vagunites Narva ja Irboska kaudu Siberi surmalaagritesse, kus suurem osa neist peagi suri või hukati. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500 laagritesse paigutatud mehest elus veel vaid paarsada. Naised ja lapsed saadeti asumisele Kirovi ja Novosibirski oblastisse. Raske töö, nälg ja kurnatus said saatuslikuks pooltele, pärast sõda õnnestus koju naasta 49 protsendil küüditatutest.

Allikas: Tartu Linnamuuseum

“Kaotus. Valu. Tühjad külad.”

20aastane üliõpilane Maris tunnistab, et küüditamine jääb temale kaugeks. Ta ei tea ka, kui palju inimesi 61 aastat tagasi Siberisse saadeti. “Riigi tasandil tuleb seda päeva muidugi meeles pidada, aga noortele ei tähenda see küll mingit leina,” kinnitab ta.

Maris ütleb, et kuigi gümnaasiumi ajalootunnis räägiti küüditamisest päris palju, ei usu ta, et suurküüditamine ka teistele noortele oluline teema on: “See on ikka päris kauge tänapäeva noortele. Kui ma ka ise süütan täna õhtul küünla, ei tähenda küüditamine minu jaoks sama, mis näiteks mu vanematele või vanavanematele.”

Maris ei usu, et küüditamisest üldse nii palju rääkima peaks. “Ma pole kindel, kas seda sündmust ongi nii väga vaja lastele meelde tuletada.” Ta kardab, et liigne küüditamisest rääkimine võib õhutada põhjendamatut vaenu Eestis elavate venelaste või Venemaa vastu. “Minevik tuleks rahule jätta ja üritada helgemat tulevikku oodata,” võtab Maris praeguste noorte inimeste arvamuse kokku.

“Kaotus. Valu. Tühjad külad,” loetleb neiu küüditamisega seotud märksõnu, mis kohe meenuvad. “Päris palju külasid jäi tühjaks, heinamaad kasvasid võsa täis, talud kadusid, maarahvale oli see väga suur pauk,” jätkab ta, ajades küll segi 1941. ja 1949. aasta küüditamised. Maris ei tea ka seda, et 1941. aasta juuniküüditamise ajal kaotas Eesti ümmarguselt 11 000 inimest. “Ma olen ise Paidest pärit. Kui mõelda, et sisuliselt terve väikelinna täis rahvast arreteeriti, siis on see päris hirmutav suurus,” jääb ta mõttesse.