Eesti uudised

Aivar Voitka otsib tööd ning head hambaarsti 

Kirsti Vainküla, 13. mai 2002, 00:00
ARMUNUD PAAR: Aivar Voitka elab Helve juures, koos nauditakse kevadet, käiakse mere ääres jalutamas ja avastatakse poodisid.Foto: Jarek Jõepera
Jämejala psühhiaatriahaigla trellide tagant sundravilt vabanenud Aivar Voitka elab pruudi Helve juures Tallinnas ja loodab täielikult terveks saada maarohtude abil. Lisaks lubab Aivar ennast poputada oma lemmiksöökide kartulisalati ja kohupiimarullbiskviidiga.

Laupäeval astusid Tallinnas lillepaviljoni trepist käsikäes alla Maaema messi peakorraldaja Helve Laksberg ja legendaarne metsavend Aivar Voitka. Paar kaob messikülaliste silme alt lillepaviljoni aeda toomingate alla pargipingile kallistama. Helerohelises kleidis Helvel on pea ümber maagiline võru, 14 aastat end metsas peitnud Aivar on aga tundmatuseni muutunud: hea jume, üle pea kammitud tumedad juuksed, kallis firmadress ja -tossud.

Voitkad lektoriteks

Maaema messil saab kell kolmveerand üksteist ja veerand tunni pärast peab kava järgi algama ellujäämiskursus, kus lektoriteks kolm Voitkat: Ülo, Aivar ja Aavo. Paraku uurib helesinises tuulepluusis Aavo koos õde Eviga veerand tundi hiljem ikka veel rahulikult messikaupa ja Aivar kuulab lillepaviljoni õues rahumeeli mingit loengut. Ülot ei ole. Kus on Ülo?

Vastuse saab nelikümmend minutit hiljem Aavolt, kui ellujäämiskursus lõpuks algab: “Vend Ülo täna tulla ei saanud. Ta on külmetusega kimpus.”

Aivar, kes vaid nädal tagasi Jämejala psühhiaatriahaiglast vabanes, istub laua ääres Helve kõrval ja paar hoiab tugevasti teineteisel käest kinni.

Aavo annab mõnekümnepealisele ellujäämisest huvitatud publikule mõista, et lektorit temast pole. “Kui inimestel oleks küsimusi, oleks toredam,” ütleb Aavo ja hakkab nagu ehtsal pressikonverentsil küsimusi ootama. “Kuidas kohanesite metsas. Kas alguses oli väga hull?”

Aavo: “Vat sellele küsimusele ei oska otsest vastust anda. Elu on pidevas liikumuses, õiget tõde on raske leida.”

Küsimusi tuleb igat sorti. Te olete nii kaua metsas olnud, kas te olite seal hirmust või mis põhjusel? Kui te kartsite, siis mida? Punkrid - kuidas te neid tegite, kas mõõtsite ka? Aga kus te ehitusajal elasite? Kui palju asju te pidevalt kaasas tassisite, sööke, tööriistu? Kas kaitsevägi on ka uurinud, et kuidas õiget punkrit ehitada?

Aavo püüab järgemööda vastata ja annab siis sõnajärje Aivarile. Tagasihoidlik metsavend, kes alles nädala jagu vabadust naudib, on kohmetu. Helve võtab mehel käest kinni ja viib mikrofoni juurde. Rahvas aplodeerib.

“Kas ussilt saite metsas nõelata?” - “Ei!” “Kas karu tuli vastu?” - “Ei, aga nägime vahel värskeid karujälgi.” “Kas naisevõtt ka plaanis on?” - “Eks ta, jah, ikka.” Rahvas aplodeerib, Aivari kõrval seisev Helve punastab.

Aivar tunnistab, et suuri plaane ta esialgu ei tee, sest peab veel ennast ravima. “Ma ei ole veel täielikult terve.” Aivarile küsimustele vastamine ei istu ning sõnajärje saab legendaarsete vendade õde Evi.

“Tahan väga tänada Helvet, kes aitas Aivari haiglast välja. Olen kindel, kui Helve poleks seda teinud, poleks Aivar täna meie kõrval.”

Publik aplodeerib ning kakskümmend minutit kestnud vestlusring lõppeb.

Aivar, Aavo ja Evi lasevad endast teha aurafoto. Keegi pakub Aivarile ja Helvele jäätist, värske paar läheb sööma ja taas toominga alla pingile istuma.

Jäätis ei passi hästi

“Viimati nägin õitsvaid toomingaid metsas, Jämejalas olid ainult kased,” tunnistab Aivar ja limpsib jäätist. Seda pole ta saanud ei metsas, vanglas ega hullumajas nautida. “Ma ei saa hästi jäätist süüa, hambad annavad tunda,” kurdab Aivar ja näitab kohta, kus peaks olema esihammas. “See asi on vaja korda saada.”

Nagu Ülol? “Ülol pole midagi korras, kaks päeva hiljem kukkusid tal kaks esihammast jälle välja. Peaks tagasi panema.”

Aivar tunnistab, et jääb mõneks ajaks elama Helve juurde pealinna. Koos on juba käidud Stroomi rannas merd nautimas ja poodides, kuid käimata on veel näiteks kinos. “Tahaks ikka ära näha, jah,” ütleb Aivar, kuigi meelelahutuse nautimisest rohkem tahaks ta tegelikult tööle minna. “Midagi kergemat, kus kõrgharidust vaja pole,” ei oska Aivar sõnastada, mida ta täpselt teha tahab.

“Mesindus passiks hästi,” pakub Helve ja Aivar noogutab - see on hea mõte. Aga kus sa neid mesilasi pealinnas võtad?

Kuni Aivaril kindlat tööd pole, püüab ta Helve abil vaba mehe eluga kohaneda. Laupäeval ei sõitnud Aivar koos venna ja õega Viljandisse tagasi, vaid jäi pealinna Helve juurde.

Oma unistusi ei oska Aivar veel sõnastada: “Enne pean ikka terveks saama. Võtan veel seda keemiat ka sisse, aga Helve teab ravimtaimi.”

Ja mitte ainult: Aivar tunnistab, et sööks hea meelega kas või iga päev kartulisalatit ja kohupiimarullbiskviiti - need on talle lapsepõlvest saadik maitsnud ja need on ka asjad, millest ta ka metsas elades kõige suuremat puudust tundis.

Kõige suurem mure on tal praegu ema pärast, kelle raske haigus lõikuslauale viis ja kes praegu Tartu haiglas taastub.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee