Antony Beevori tõde on kohutav. Ta väidab, et pealetungivad Nõukogude väed vägistasid Saksamaal vähemalt kaks miljonit sakslannat, neist suurema osa grupiviisiliselt.

Vägistamised algasid kohe, kui punaarmee alustas 1945. aasta jaanuaris rünnakut Ida-Preisimaal. Nõukogude ohvitserid püüdsid seejuures endale sisendada, et suurem osa ohvreid olid asjaga nõus. Nii väitis üks major tol ajal inglise ajakirjanikule: “Meie seltsimehed olid sedavõrd kiimas naiste helluse järele, et tihti vägistasid ka 60-, 70- ja 80aastaseid, kes näitasid avalikult imestust, kui mitte öelda rahuldust.” Rohkem seletati naistega jõhkrutsemist siiski õiglase tasuga sakslaste tegevuse eest Venemaal.

Nõukogude sõdurid ei piirdunud ainult sakslannade vägistamisega. Antony Beevori suureks üllatuseks vägistati ka Saksamaal tööorjusest ja koonduslaagritest vabastatud noori vene, poola ja valgevene naisi.

Beevor tsiteerib punaarmees rindekorrespondendina töötanud kirjanik Vassili Grossmani: “Vabastatud Nõukogude naised kurtsid sageli, et meie sõdurid vägistavad neid. Üks tüdruk ütles mulle nuttes: see oli vanamees, minu isast vanem.”

Samuti rindekorrespondendina leiba teeninud Andrei Sahharovi lähedane sõber Natalja Gesse oli Saksamaal nähtust tõsiselt šokeeritud. Ta meenutas: “Vene sõdurid vägistasid kõiki sakslannasid vanuses 8 kuni 80. See oli vägistajate armee.”

Tavaline oli, et Vene sõdurid jõid ennast enne naiste juurde minemist silmini täis. Joodi ka laboratooriumidest varastatud ohtlikke kemikaale. Purjuspäi jäid nad tihti naiste juures häbisse ning kasutasid abivahendina pudelit.

Stalin ja Beria teadsid Moskvas suurepäraselt, mida sõdurid Saksamaal korda saatsid. Nii on säilinud neile tehtud detailsed ettekanded alaealiste ja vanurite grupiviisilistest vägistamistest. Ühes ettekandes seisab: “Paljud sakslased arvavad, et punaarmee sõdurid vägistasid kõik Ida-Preisimaale jäänud sakslannad.”

Berliini kahe haigla andmetel vägistati ainuüksi Saksamaa pealinnas vähemalt 95 000-130 000 naist, kellest ligemale 10 000 lõpetas hiljem elu enesetapuga.

Paljud sakslannad astusid mõne sõduriga vahekorda lootuses, et see kaitseb hiljem teiste eest. Berliinis kuulsal Kurfürstendammil elanud 24aastane näitlejanna Magda Wieland proovis ennast peita riidekappi, kuid Kesk-Aasiast pärit noor sõdur tiris ta sealt välja. Noormees erutus nii tugevalt võimalusest armatseda kena noore blondiiniga, et jõudis enne asja juurde asumist sihile.

Magda ütles sõdurile, et on valmis hakkama tema sõbraks, kui ta edaspidi kaitseb teiste Vene sõdurite eest. Hoolimata niisugusest ettepanekust rääkis asiaat Magdast oma seltsimeestele, kellest üks naise ka vägistas. Punaarmee sõdurid pelgasid üldjuhul individuaalseid suhteid saksa naistega. “Üheksa, kümme, kaksteist korraga, nad vägistavad neid kollektiivselt,” kirjutas sõjapäevil Ida-Preisimaal peetud päevikus näitekirjanik Zahhar Agranenko.

Vägistamise ohvriks langes ka Magda sõbranna, juut Ellen Götz. Sakslased püüdsid küll sõduritele selgeks teha, et Ellen on juut ja samuti natsire˛iimi ohver, kuid kuulsid vastuseks: Frau ist Frau (naine on naine).

Kui keegi üldse püüdis naist Nõukogude vägistaja eest kaitsta, siis oli see tütre isa või ema eest välja astunud poeg. “13aastane Dieter Sahl sööstis rusikatega kallale venelasele, kes vägistas tema silme all ema. Poiss lasti külmavereliselt maha,” kirjutasid sündmust pealt näinud naabrid.

Nõukogude meessõdurite loomalikku käitumist toetasid üldjuhul ka nendega koos teeninud naised. Mitmed sakslannad on meenutanud, et Nõukogude naised vaatasid nende vägistamist naerdes pealt. Üks luurerühmas teeninud naissõdur ütles: “Meie sõdurid käituvad sakslastega, eriti saksa naistega täiesti õigesti.”

Selleks, et veidigi mõista, miks vägistamine Saksamaal võttis kohutava ulatuse, tuleb meenutada tausta. Operatsiooniga “Barbarossa”, natsivägede kallaletungiga Nõukogude Liidule 1941. aastal, algas ajaloo kõige suurem genotsiidi-konflikt. Täna arvatakse, et sõja-aastatel hukkus 30 miljonit Nõukogude Liidu kodanikku. Mitte mingit halastust näidanud sakslased ei saanudki loota seda venelastelt.

Sellel kohutaval foonil Stalin ja tema komandörid õigustasid ja isegi ergutasid vägistamist ja seda mitte ainult sakslastel, vaid ka nende liitlaste ungarlaste, rumeenlaste ja horvaatide suhtes.

Kui Jugoslaavia kommunist Milovan Djilas esitas Stalinile protesti, vastas viimane: “Kuidas te ei suuda mõista sõdurit, kes on marssinud tuhandeid kilomeetreid läbi vere, tule ja surma ning tahab lõbutseda naisega.”

Vene suursaadik Londonis Grigori Karasin on süüdistanud Antony Beevorit, kelle neli aastat tagasi ilmunud bestseller “Stalingrad” pälvis mitu prestii˛ikat preemiat, jumalateotuses. Karasini sõnul laimavad vägistamissüüdistused rahvast, kes päästis maailma natsismist. Beevor kinnitab, et tema kirjapandu toetub arhiivimaterjalidele ja tunnistajate mälestustele.