Elu

Poeg Kaarel Kalkun: “Nii ülekohtune on see elu...” 

Greta Kaupmees, 11. aprill 2002, 00:00
LÕPETAMATA SAADE: “Me vaatasime kõik koos tema lõpetamata saadet ja ema juhtis meie tähelepanu sellele, et isa teeb mõni minut enne surma vestinööbid lahti, ju tal oli siis palav,” meenutab Kaarel (paremal). “Vana kooli mees - esimese Eesti Vabariigi ajast - vestinööpe ju lahti ei tee,” ütleb Kristjan. Andres Treial
“Vahel olen mõelnud, et see oli nii ülekohtune, minul oli isa vaid 14 aastat. Kui isa suri, olin 14aastane. Kui mu vanaisa suri, oli mu isa 50. See on suur vahe,” kahetseb näitleja Karl Kalkuni poeg Kaarel Kalkun, et sai isaga liiga vähe hetki jagada.

Lint saatega “Lõpetamata saade. Karl Kalkun” on poegadel Kristjanil (30) ja Kaarlil (26) kodus. Esimest korda vaatasid nad seda alles kaks aastat pärast isa surma. “Seal oli ka surma hetk peal,” mäletab vanem poeg Kristjan Kalkun. Televaatajate jaoks monteeriti see koht välja. Kuid mis tunnetega poeg seda saadet vaatab? Kristjan peab pika mõttepausi ja ütleb tõsiselt: “Ega see mu lemmiksaade tõesti pole.”

Keegi ei osanud arvata

Ka Kristjanil on siiani küsimus: miks? Vastuseta jäänud. “Mitte midagi ei saanud aru, et ta oleks haige olnud. Jalapealt minek. Lihtsalt raske töö aastavahetusel oli seljataga ja puhkust ta ei võtnud. Andres soovitas tal küll puhata, aga ta ei kuulanud. Arstide juures tal ka ei meeldinud käia. Eks ta mõtles, et on nii kaua kui on. Käis veel mõni päev enne surma Reval Spordi jõusaalis.” Kaarlil on meeles, et esmaspäeval oli isa emale rääkinud, et tunneb end jälle hästi. Kolmapäeval ta suri.

“Mäletan seda päeva hästi, mul oli parasjagu koolis arvutipraktika ja pärast seda läksin koju. Isa hakkas just stuudiosse saate salvestusele sättima. Sõime koos lõunat, isa pani supipoti sahvrisse ja siis ta läks, öeldes, et õhtul näeme. Aga ei näinudki.” Mõni päev pärast isa surma läks Kristjan koeraga jalutama ja mõtles: “Mul tekkis selline jõuetu viha. Tahtsin midagi muuta, et seda poleks juhtunud, kuid ei suutnud seda teha.”

“Minul on jälle meeles, et tegime Kristjaniga midagi oma toas, ja helistati. Võtsin vastu, küsiti isa, ma hõikasin üle ukseläve, mis kell ta tuleb. Andsin selle teate edasi, aga ta ei tulnud ju,” ütleb Kaarel. “Mitu päeva pärast isa surma oli ka veel üks telefonikõne, küsiti samuti isa. Nii ebamugav oli öelda, et ta on surnud.”

Mõistva vastutulekuna meenutavad poisid, et teater lükkas matuse paari päeva võrra, 1. märtsi peale edasi. Alguses taheti ärasaatmine teha 28. veebruaril, see on aga Kristjani sünnipäev.

Isa oli suur spordifänn

Tagantjärele meenutavad poisid palju lõbusaid ja põnevaid hetki isaga koosveedetud ajast. Peamine, mis meeles on - see, et jälgiti koos spordivõistlusi.

“Vaatasime pühapäeva õhtul Itaalia liiga jalgpalli. Ta oli suur spordifänn. Kui mängupaus oli, käis köögis, tegi endale kaks võileiba. Mängu põnevatel hetkedel kargas toolilt püsti või tiris närviliselt suitsu,” meenutab Kristjan muiates.

Kaarel aga räägib, et kord oli isa neid Kalevi spordihalli korvpallivõistlusele viinud ja sealt taksoga koju sõidutanud. “See võis olla mõni päev enne surma. Isa ütles: kui mind ükskord enam ei ole, siis mäletate vähemalt seda, et teid taksoga korvpallimatšilt koju sõidutasin. Sel ajal oli taksosõit luksus.”

Õnnetut, väsinud ja vingus näoga isa poisid ei mäleta. Viimased koos veedetud jõuludki olid lõbusad, eriti Metsakalmistul käik. “Isa oli heas tujus ja tegi nalja, siis libises ja kukkus selili,” naerab Kaarel.

Poisid veetsid rohkem aega isa kui emaga. Ema läks hommikul varakult tööle ja oli päeval ära. Isa oli kodus, käis poes, keetis süüa ja ootas, kuni poisid koolist saabusid. “Hästi tegi süüa. Tihti oli meil ka jäätis ja limonaad kapis,” räägivad poisid.

Aastavahetuse paiku oli isa Karlil aga kibekiire tööaeg ja siis nägid lapsed teda kodus vaid magamas. “Koolist tuled, teda pole, on etendusel, pärast etendust on veel mingi käik ja siis me juba magasime, kui ta koju tuli. Hommikul, kui kooli läksime, isa magas. Kui tal jälle see periood läbi sai, siis tegeles meiega palju. Ta oli suur ooperifänn, hommikul ärkasimegi tavaliselt selle peale, et isa istus grammofoni ees ja käias mingit ooperiaariat, ise laulis kõva häälega kaasa. Seda toredat isa oleks võinud kauem olla,” ohkavad Kristjan ja Kaarel.

Õpetaja kaastunne vallandas pisarad

Valusalt on neil meeles mõned koolielu seigad pärast isa surma. “Paljud teadsid, üks või teine tuli kaastunnet avaldama. Mõni semu aga toksas lihtsalt vastu õlga ja ütles: paps suri ära, jah? Ikka rohkem oli uudishimulikke, kes kaastunde avaldamise asemel tahtsid teada, mis isaga täpselt juhtus,” räägib Kristjan.

Kaarel mäletab, et järgmisel päeval pärast isa surma polnud esiti midagi teistmoodi. Kuigi klassivennad teadsid, keegi midagi ei öelnud. “Siis aga vene keele tunnis õpetaja langes mulle kaela ja ütles, et nii kahju. Mul jooksis kohe kõik kokku,” tunnistab Kaarel. Ta puhkes nutma, aga oli paha tunne, et tegi seda klassi ees.

“Olime isaga väga lähedased. Kahju, et ta ei näinud, millega me elus hakkama saame, kuidas meil läheb, olime ju siis alles koolipoisid.”

Kumbki poiss pole näitlejateele astunud - see oli isa soov. Kaarel õpib juurat ja tegutseb infotehnoloogia vallas, Kristjan on spordiajakirjanik.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee