LEMMIKLOOM ON OSA PEREKONNAST: Psühholoog kinnitab, et lapsele on lemmiklooma surm võrdne pereliikme kaotusega. (Aldo Luud (fotolavastus))

“Me ei taha nende halbade inimeste seas elada,” põhjendab nördinud perekond, miks nad Tamsalust päevapealt ära kolisid. Mõõt sai täis, kui koerapüüdjad otse abielupaari 5aastase poja silme all nende armastatud peresõbra Pennu kinni võtsid.

Poisike mängis oma kodu, Tamsalu korrusmaja hoovis perekonna kahe koeraga, kellest üks päris kutsikaohtu. Äkki ilmusid õue võõrad tädid-onud, võtsid suurema koera kinni ja tahtsid ka kutsikat ära viia. “Kuna laps nii väga palus, jätsid nad väiksema koera talle,” räägib poisi ema Katrin.

“Põgenesin Astoniga (kutsika nimi - toim.), muidu võetakse ka tema kaasa!” öelnud laps hiljem kodus. Ema sõnul on poeg juhtunust siiani šokis. “Lapsehoidja kinnitas, et terve hulga ümbruskonna laste ees laskis koerapüüdja Pennut süstlaga. Lask läks viltu, koer sai kriimustada, hakkas verd jooksma ja nutma. Loomulik, et selliselt koheldud loom läheb marru.”

Omanikud: Pennu lasti maha!

Kui pere samal õhtul Rakvere koerte varjupaigast oma looma kohta küsis, teatas varjupaiga juhataja Elfriede Sillapere, et Pennu on juba hukatud. “Koer ei jäänudki korralikult magama, ärkas varjupaigas uuesti üles ja siis käskis politsei talle kuuli pähe lasta! Üles ärgates oli koer tõesti juba agressiivne, mis on loomulik reaktsioon. Kui näiteks inimene mõistetakse mürgisüsti läbi surma ja ta mingi juhuse läbi jääb elama, kingitakse talle elu!” on omanikud raevus.

SL Õhtulehele väidab Sillapere, et koer suri mürgisüstist ja mahalaskmine olevat perekonna fantaasia. “Ohtlikud koerad kuuluvad uinutamisele. Tamsalu konstaabel koostas akti. Inimesi on varem oma koera suhtes hoiatatud. Nad pidid olema natuke, noh...natukene kuidagi imelikud. Mees helistas ja sõimas niisuguste sõnadega kohe et...!”

Pereisa ei salga, et läks varjupaika helistades endast välja. “Kui sõidaksin oma traktoriga üle proua Sillapere koduloomadest, mõistaks ta vast, mida tundsin, kui olin äsja teada saanud, et mu lemmik on hukatud.”

Naaber kahtlustas, et Pennu murrab kanu

Tamsalu politsei väitel ründas Pennu kinnivõtmisel koerapüüdjat. “Otsest kirjalikku kaebust koera kohta ei olnud. Naabermaja elanik kahtlustas, et see suur pruun koer murrab nende kanu. Probleem oli lihtsalt selles, et loom hulkus,” räägib konstaabel Tarmo Nukka.

Ta usub, et Pennu polnudki tegelikult perekonna koer. “Nad nii-öelda tunnistasid ta omaks, et saaks asja üles võtta, sest lootsid, et vanemkonstaabel Reimanni asemel olin kohapeal mina!” (Nukkaga olevat pereisal kana kitkuda - toim.) Nukka ei salga, et kinnivõtmine toimus lapse nähes.

Laps sattus hüsteeriasse. Politsei tuli vahele ja palus koerapüüdjal kutsikas poisile alles jätta. Kohale kutsuti ka lastekaitsetöötaja, selgitab Nukka.

“Tamsalu on nii väike koht, et ükski koer ei kanna seal kaelarihma. Ja Pennu pole iial agressiivne olnud!” räägib aga pereema Katrin. Ta usub, et naabrid valasid oma vimma välja sellele, kellest jõud üle käib - loomale.

Perekond kaebas loomatapmisest Eesti Loomakaitse Seltsile.

“Täiesti lubamatu on juba üksnes seegi, et koer võeti kinni lapse juuresolekul,” räägib seltsi esinaine Helgi Saar. Kui väidetav julm kohtlemine uurimisel kinnitust leiab, saab seaduserikkujaid ka karistada. “See, et viha või kadedust elatakse välja looma peal, on paraku tüüpiline,” tunnistab Helgi Saar.

Pere kolis Tamsallu aasta eest. Ta kinnitab, et juba nädal pärast koera majjatoomist kaebas poeg: “Tädid ütlesid, et Pennu tapetakse ära.”

Pennu oli tänavalt päästetud koer

Pererahvas oli Pennu korjanud tänavalt.

“Meie andsime talle kodu, arusaadav, et ta seda kiivalt kaitses, pealegi sai ta aru, et viiakse minema.”

Koerte koolitusega tegelev Sirje Vets, kes loomapsühholoogiaga hästi kursis, kinnitab, et nii võis see tõesti olla. Koer võis toimuvat tõlgendada kui kallaletungi lapsele ning juba üksnes seetõttu agressiivselt käituda. Toimunust sai aru ka viieaastane poiss. “Poeg ütles mulle: Pennu suri ära!” püüab ema lapse hingevalu kirjeldada. “Ta ütles, et ei taha enam kunagi Tamsallu tagasi - seal elavad väga pahad inimesed, seal tapeti meie Pennu ära.”

Kuidas seadus loomi kaitseb?

1. juulil 2001 hakkas Eestis kehtima uus loomakaitseseadus, mis kaitseb loomi inimese ebasõbraliku tegevuse eest. Seaduse silmis on loomad kõik imetajad, linnud, roomajad, kahepaikseid, kalad ja selgrootud ( kõikvõimalikud putukad).

Sama seadus kaitseb ka kodu- ja lemmikloomi. Seaduse silmis vastutab looma eest täiskasvanud inimene, kellele loom kuulub. Kuni lapse täiskasvanuks saamiseni vastutavad tema lemmiku eest ema, isa või hooldaja. Iga loomapidaja peab looma liigi ja ea kohaselt andma talle piisavalt süüa ja juua, hooldama ja võimaldama sobivaid elamistingimusi. Looma ei tohi mingil moel vigastada ega talle haiget teha, samuti ei tohi talle põhjustada vaimseid kannatusi. Keelatud on korraldada loomavõitlusi. Looma ei tohi jätta abitusse seisundisse - jätta mitmeks päevaks üksi koju või hoolitsuseta. Mitte mingil juhul ei tohi ühtki looma tappa lapse juuresolekul. Hulkuvad koduloomad peab selleks ette nähtud töötaja kinni püüdma ja varjupaika toimetama, kus kõigepealt püütakse leida looma omanikku. Kui omanikku vähemalt kahe nädala jooksul leitud ei ole, võib looma anda uuele heale omanikule. Julmalt käitunuid saab karistada haldustrahviga, aga ka kriminaalvastutusele võtta.

(Kokkuvõte Eesti Loomakaitse Seltsi kodulehelt)

Siiliga mängiti jalgpalli, koer poodi üles

“Kuusalus panid kaks poissi koerakuudi põlema, koer pääses vaevu välja - see on kohutav,” ütleb Eesti Loomakaitse Seltsi esimees Helgi Saar. “See, mis ma teile rääkida jõuan, on lihtsalt üks küünemust. Alles eile lugesin lehest, kuidas siiliga jalgpalli mängiti, bensiiniga üle valati ja lõpuks kiviga surnuks löödi. Kuressaares kaebas inimene naabri koera peale, kelle koerapüüdjad ära viisid. Vihane koeraomanik maksis naabrile kätte ja lasi tappa tolle kassi. Jõhvi kodanik poos naabri koera õunapuu otsa.

Kui Saarel oleks aega, kirjutaks ta julmustest raamatu, et inimeste silmad avaneksid. “Kui sulle loomad ei meeldi, mine neist niisama mööda - nad ei tee sulle midagi. Aga ära tee neile haiget!”

Nii käitusid julmurid loomadega eelmisel aastal

11. jaanuar 2001: Eesti Loomakaitse Seltsile (edaspidi ELS) teatati Luhamaa piiripunktis puuduliku dokumentatsiooni tõttu kuu aega treileris seisnud hobusest.

5. veebruar: ELSi poole pöördus Loksa elanik, kelle koer surmati, kui peremees temaga tervisejooksu tegi. Koera lasti Loksa linnapea Andres Kaskla korraldusel mürgisüstlaga. Sarnaseid juhtumeid oli Loksal ka varem olnud ning linlased pöördusid ametiasutuste poole linnapea seadusevastase tegevuse lõpetamiseks. Linnapea sai rahatrahvi ja ELS nimetas ta 2001. a. kõige loomavaenulikumaks avaliku elu tegelaseks.

10. august: ELSile teatati koerast, keda joobnud peremees kaikaga peksis. Liikumisvõimetu koer Säku (loom oli varem kokkupõrkes autoga tagajalgadest rängalt viga saanud) viidi Tallinna kodutute koerte varjupaika. Koera omanik ei pidanud vajalikuks mitu nädalat tagasi auto alla jäänud looma veterinaari juurde viia. Loomaomanikku karistati 50 päevapalga ulatuses rahatrahviga.

18. august: Kaebus Männikult, kus ühe elamu ees ketis mädanes elusalt 11aastane koer Robi. Loom toimetati varjupaika, kus ta hästi kosus ning paranes. Robi elab nüüd Soomes.

20. august: Nõmmel ronis kurjategija võõrasse aeda ning püüdis seal kirvega tiinet ketikoera tükeldada. Naabrid helistasid politseisse. Loom viidi varjupaika, teda päästa ei olnud aga võimalik. Hiljem selgus ka, et roim oli tingitud inimestevahelisest arveteklaarimisest. Kuigi asitõendina leiti verine kirves ning ELSi tehtud uuringute põhjal saadi aimu kurjategijast, otsustas politsei kriminaalasja algatamata jätta.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis