Elu

Mihkel-Kalju Tammeveski: “Doonoriks olla on tugevate kohus.” 

Regina Hansen, 11. märts 2002, 00:00
TAHAB KA SAJANDAT KORDA VERD ANDA: “Mul on tervis olemas, miks siis mitte verd anda,” ei kujuta audoonor Mihkel-Kalju Tammeveski enam elu teisiti ettegi. Tiina Kõrtsini
“Sada korda verd anda - selle poole ma igatahes püüan. Kui veel tead, et iga korraga saab abi neli-viis inimest - see oleks juba midagi!” unistab audoonor Mihkel-Kalju Tammeveski (58). Oma senist 70 vereloovutust peab ta üsna tagasihoidlikuks tulemuseks.

“Seda, et ma doonor olen, teavad tegelikult väga vähesed. Ja ega ma oma audoonori märki teistele näitama lähe ka,” lubab Eesti Doonorite Seltsi juhatuse esimees Mihkel-Kalju Tammeveski. Tema arvates on tervislikud eluviisid ja nõrgemate aitamine nii loomulikud, et sellega keksida oleks näotu.

Esimene kord käis Tammeveski doonoriks tudengipõlves. Siis, pärast pikemat pausi, hakkas ta neljakümneselt püsidoonoriks. Neli korda aastas verd anda - see on juba 18 aastat sama loomulik nagu aastaaegade vaheldumine. Sisseharjunud rütmi on võimalik ainult jõuga sekkuda.

Tammeveski näitab pikka armi oma labakäel. “Ükskord lasin käe kreissaega katki. Olin lahases ja läksin verd andma - siis osutati küll välisukse poole,” meenutab ta seni ainsat “sundpuhkust”.

Isegi audoonor on eraelus lihast ja luust inimene.

“Nii vilets mees ma ka ei ole, et mul vaenlasi poleks,” ei pea igapäevaelus juristina töötav Tammeveski end kaaskodanikest õilsamaks. Tema töökoht on viimasel ajal paljukirutud BREMis.

On seaduspärane - teisi aitavad hädas ikka need, kes ise näguripäevi näinud. Kindlasti käib see ka mehe kohta, kes kolmeaastaselt oma vanemad kaotas. Ehk just karm elukool õpetas märkama, et maailmas leidub ka omakasupüüdmatut headust. “Võib-olla just tänutäheks headele inimestele tahan teisi aidata,” mõtiskleb Tammeveski ja on kindel - kes ise tugev ja terve, peaks aitama endast nõrgemaid. “Mul on tervis olemas, miks siis mitte anda verd,” ei kujuta ta teisiti ettegi.

Võiks arvata, et nii kohusetruu inimene on kõik oma lähemad tuttavad doonoriks värvanud. Aga ei. Nii põhimõttekindel mees tunnustab ka teiste eluhoiakuid, olgu need tema omadest nii erinevad kui tahes. Isegi nende omi, kes usu pärast vereülekandest keelduvad. Tammeveski perekonnaliikmetest pole doonor peale tema mitte keegi. “Igaüks peab ise selleni jõudma,” põhjendab ta.

Mihkel-Kalju Tammeveski meelest poleks doonorlus see, mis ta on, kui seda ükskõik mis moel tasustataks. Olgu kas või helde saatuse poolt, mis headuse eest premeerib. “Minu arvates on lihtsalt väga rumal mõttelaad - saamise peale välja minna. Kui ma kunagi ära kaon, siis ei jää minust niikuinii kuigi palju järele. Vähemalt olen teinud elus seda, mida õigeks pean.”

Doonorite hulk Eestis kasvab

Laupäeval said Tallinna Raekojas audoonori tiitli koos rinnamärgi ja tänukirjaga need tallinlased, kes on verd andnud üle 60 korra. Tavaliselt kulub selleks paarkümmend aastat, sest naised tohivad seda teha 2-3 ja mehed 3-4 korda aastas. Kaheksat doonorit, kes on verd loovutanud üle 100 korra, tunnustati tänavu vabariigi presidendi aumärgiga.

Olgugi, et igal aastal lisandub mitusada doonorit, pole vereandjate hulk kaugeltki piisav. Eestis võiks aktiivseid doonoreid olla vähemalt poole rohkem: 29 000 doonorit moodustab meie elanikest vaid 2,1%, Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peaks neid olema aga 4%.

Sageli sunnib doonoriks lähedase eluohtlik seisund

Anne-Merike Erlich hakkas doonoriks siis, kui tema poeg sattus raskesse autoõnnetusse. “Liiklusõnnetusi juhtub iga päev. Sain aru, et teiste verd võib vajada igaüks meist.” Et Erlich juhatab ise

Eesti Posti

tervishoiupunkti, on ta soovitanud verd anda ka oma kolleegidel. Vedu on võtnud vähemalt 40 inimest. “Neid oleks rohkem, aga osa peab tervise pärast loobuma. Verd võetakse ainult täiesti tervetelt. Näiteks ka alakaalulised ei tohi doonorid olla.”

Nädalalõppudel on rohkem verd vaja, sest siis on palju autoõnnetusi,” teab Toonverk ja püüab sellega arvestada. Ise pole ta kunagi doonori abi vajanud. Toonverk usub, et doonoreid tuleks kindlasti juurde, kui neile vabu päevi antaks: “Pärast tööd on ikka päris raske verekeskusesse minna.” Sellest, et inimesed kardavad veeni torkimist, Maimo hästi aru ei saa. “Mina ise pelgan sõrmeotsast verevõtmist, aga veenist küll mitte.”

Rein Uussaar põhjendab doonoriks olemist nii: “Kaheaastaselt põdesin ise läbi väga palju haigusi. Räägitakse, et Nõmme sanatooriumi minnes olin nagu luu ja nahk. Arstid võitsid mind elule tagasi. Nüüd, kui terve olen, püüan ise teisi aidata.”

Uussaar ei tunne abisaajatest ise kedagi: “Olen haiglas olles küll näinud pudelit enda nimega, aga ei tea, kellele veri läks. Eks ta ole õige ka - leidub ju inimesi, kes tahaksid seda tingimata hüvitada.”

Toomas Multram on kahekümnendates aastates mees, aga seisab juba aukülaliste rivis. Multrami ema töötab verekeskuses ja seetõttu ei saanud ta doonorite põuda võõraks mureks pidada. “Kunagi ei tea, millal seda endal vaja võib minna,” lisab ta.

Multram teab, et tema veri läheb lastele. “Minu grupp on null-negatiivne, seda on päris tihti vaja. Käin regulaarselt, üle kahe kuu.” Ta ei mõista doonorlusest loobumist ettekäändel, et protseduur olevat ebameeldiv: “Sellest ei ole ma kunagi aru saanud, kuidas võib vere nägemine südamele hakata.”

Doonoriks olemine annab tahes-tahtmata ka kasu. Esiteks võib doonor tänu analüüsidele olla kindel, et tervis on korras - see on tööandjalegi hea signaal.

Kui aga pärast vere andmist tekib väike nõrkustunne, siis selle kompenseerib järgnevate nädalate energiavoog. Pluss rahulolu, et oled saanud kedagi aidata. Ühe doonori loovutatud 450 ml verest võib abi saada 4-5 patsienti.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee