VIIENDAT KUUD KADUNUD: 48aastane Lilian elas vanematest lahus. Ema meenutab kadunud tütrest ainult head: oli ilus ja andekas tüdruk, töötas meditsiiniõena ja hiljem õe-perenaisena.Foto: Eraarhiiv
Kaja Grigorjev 25. veebruar 2002 00:00
“Lilian on viiendat kuud kadunud, Loitsukeldrist soovitatud sensitiiv Riho Ammer on tütre ravimiseks ja arstidele maksmiseks meilt välja petnud 317 000 krooni,” räägib ema, kelle süda on murest murtud. Tütre fotode ees põleb valge küünal.

“Tunnen, et meie Liliani jaoks ei kulutanud Ammer sellest kolmesajast tuhandest kümmet kroonigi,” on Liliani 70aastase ema süda teadmatuse tõttu vaevas. Tal pole tütre asukohast endiselt vähimatki teavet.

“On olnud ainult kaks ja pool kuud kestnud pettus. Sensitiivi küsitud summad läksid lõpuks juba üle mõistuse. Jõulude ajal toppis Ammer kotti piparkooke ja valis Lilianile šokolaadi, lubas haiglasse viia,” räägib ema. Üle naise põskede jooksevad pisarad.

Ammer tundis end Liliani vanemate kolmetoalises Tallinna korteris nagu omas kodus. “Ta sundis väikeses toas mööblit nihutama, midagi ta vehkis patjade ja tekkide juures. Ise rääkis, et kui Lilian koju tuleb, peab ta rahu saama.”

Sensitiiv pildus soola ja segas pudelisse mingit möksi ning käskis seda iga päev lusikatäie kaupa sisse võtta.

“Viskasime minema. Abikaasa ütles, et kuule, sa oled ikka peast päris ära keeranud.”

Bibliograafi ametit pidanud naine tõstab taskurätiku silmadele. Pere ei ole kunagi varem sensitiividelt abi otsinud. “Ma olin nagu ära tehtud, Ammeril oli meie üle täielik võim. Ta oskas meid endaga siduda, ta teadis alati täpselt, kui palju raha on rahakotis.”

Teie tütar on elus!

48aastane Lilian elas vanematest lahus. Viimastel aastatel oli läbikäimist vähem. Ema meenutab kadunud tütrest ainult head: oli ilus ja andekas tüdruk, töötas meditsiiniõena ja hiljem õe-perenaisena.

Eelmisel suvel ei käinud Lilian vanemate juures Kiisal isegi marju korjamas. “Kui linna tulime ja Lilian ikkagi marjade-mooside järele ei tulnud, siis puges hinge hirm: kus ta on?” Mure taandus, kui vanemate kõrvu jõudsid teated, et keegi oli Liliani trollis näinud.

Novembris, kui ilmad külmaks läksid ja Liliani viimases elukohas polnud temast endiselt märkigi, viisid jalad muremõtetes ema sensitiivi otsima. “Ütlesin, et tahan tugevat nägijat, kes ütleks, kas Lilian on elus ja terve.”

Loitsukeldrist anti naisele Ammeri telefoninumber.

Riho Ammeriga saadi kokku 18. novembril. Vanematel oli kaasas tütre pass ja foto. Ammer mõjus rahustavalt. Mees viskas pilgu pildile - elus, on Tallinnas ja elab vale nime all. Ammer nimetas aadressi - Paldiski mnt 52. Töötasuks küsis Riho Ammer tookord tuhat krooni.

Nädal hiljem oli Ammeril vanematele uudis - Lilian liigub Koplis, uueks kokkusaamise ajaks määras 3. detsembri ning käsk oli raha ühes võtta. “Riho ütles, et on väga raske juhus - peaaegu pidi elu jätma, et seal on koostöö turvameeste ja politseiga.”

Nimetatud päeval Ammeri juurde Tehnika tänavale minnes oli vanematel kaasas 2700 krooni.

Süües kasvas isu

“6. detsembril Riho helistas - tulgu me ruttu ja toogu raha, ta on Liliani leidnud.” Vanemad tegutsesid nagu transis, sest sensitiiv ütles, et elukaaslane on tütre narkovõlgade katteks lõbumajja andnud, nüüd on vaeseke ainult sekspesu väel. Ema süda kahtles: kas leitu on ikka tema tütar või on tegu võõraga. Ammeri kirjeldused olid täpsed. Ema pakutud mantlist ja saabastest ei teinud sensitiiv kuulmagi.

Ammer valis vanemate valvsuse hajutamiseks õige taktika. Mees ütles 10. detsembril, et kriminaalasja algatamiseks peab politseile avalduse kirjutama. “Ta oli nii lahke, et kirjutas sinna ka ise alla ja lubas politseisse viia.”

Vanemate korteriostu rahast rändas Ammeri põhjatusse karmanisse sel päeval 8000 krooni - maffia peibutamiseks.

“Tahtsime Liliani näha, aga Riho ütles, et tütar on nii kehvas seisukorras ja peab taastuma. Ta viinud Liliani enda juurde maale ja tütar olevat kindlas kohas.”

Järgmisel nädalal oli veel mitu kohtumist: küll oli 13 000 krooni vaja tütre ravimiseks, küll fotosid, et Liliani mälu taastada.

“21. detsembril helistas Riho kella kuue paiku ja ütles, et tütrel hakkasid peas hirmsad valud ega saa rääkida. Ta tellinud Võrust takso ja toimetanud Liliani Tartu haiglasse.”

Ammer mängis tõelist heategijat: tema passib öösiti Liliani palatis, ja et haigekassal on aasta lõpul raha otsas, peavad vanemad tütre ravikulud kinni maksma. Sensitiivi pihku loeti veel ligemale 60 000 krooni. “Riho ütles, et haigekassa maksab raha meile hiljem tagasi.” Eakas naine saab alles praegu lubaduste absurdsusest aru.

Jõulude eel sai Ammer vanematelt tütrele haiglasse viimiseks šokolaadi, kompvekke ja mandariine. “Lasi meil veel jõulukaardi kirjutada, et me teda armastame ja ootame koju.”

Kui ema 30. detsembril tahtis tütrega kas või paar sõna telefoni teel rääkida, ütles Riho Ammer, et kannatanu hääl peab taastuma: koljuluus oli mõra, peahaava oli vaja puhastada, seal olnud juba vähikahtlus.

Vana-aastakingituseks sai Ammer 20 000 krooni. Põlva nõia Marta Ammeri poeg lubas selle raha eest Põlva ligidal tervisetalu üles lüüa ja ravimtaimi kasvatama hakata.

Tütre raviarstist rääkides nimetas Ammer kirurg Anton Karu. “Noorem tütar uuris välja, sellenimelist arsti Tartus pole.”

Allkirjad vasaku käega

Saatuse irooniana tundub ema ja isa nimel koostatud tänukiri dr. Karule, kus peale tänu palutakse vastu võtta ka 20 000 krooni. Tundub kummaline, kuid seal on ka Riho Ammeri allkiri. “Riho kirjutas alla ka teistele meie tütre ravimise avaldustele, tegi seda vasaku käega ja nagu kartnuks paberile sõrmejälgi jätta.”

Kuu lõpul läks imeravitseja närvilisemaks, aga mitte Liliani pärast. Ükskord kapipealseid uurides jäi Ammerile pihku Liliani poja visiitkaart. Sellelt lugedes, et mees töötab Interpolis, pistis sensitiiv kaardi oma taskusse: ta tundvat politseinikke.

Ammer ütles vanematele, et julgeoleku mõttes ta Liliani nende juurde ei too, kuigi tütar on haiglast väljas. Emale ja isale tundus kahtlasena, kuidas tütar ühegi dokumendita haiglast välja lasti. “Riho vastas, et tema naise haiglasse pani, temal oli õigus ka sealt ära võtta.”

5. veebruaril helistas Riho Liliani vanematele ja teatas, et talle tungiti kallale, ribid puruks, lamab Põlva haiglas.

“Ütles veel, et raha on alles, tütar on alles, saate kõik tagasi.”

Kui päevadest kasvas nädal, tegi ema 14. veebruaril Lõuna politseisse avalduse ja palus algatada Riho Ammeri vastu kriminaalasi väljapetetud sularaha, 317 400 krooni tagasisaamiseks.

Liliani ema tunnistab nuttes, et see summa on nendele üüratult suur.

“Ma ei ole julgenud tütrepojale rääkidagi, kui suurte summadega mäng käis.”

Riho Ammer: “Minu elu on ohus!”

24. veebruar kell 8.35, kõne Riho Ammeri telefonile.

Tere!

Riho kuuleb!

Helistan SL Õhtulehest, kuidas elab Lilian?

(Hetk vaikust) Mida te teate? Kas tema vanemad on asja üles võtnud? Propagandat teha pole vaja! Niimoodi tõmmatakse vahele kolmas, ja siis võivad kõik niidid katkeda. See ei ole lihtne asi, bandiidid on mängus, minu elu on ohus!

Kas Lilian elab või on surnud?

See on väga raske küsimus, ma ei saa sellele vastata. Mina olen endast kõik andnud... Kui politsei pole surnuks kuulutanud, ju siis elab.

Olete Lilianiga kohtunud?

Ma ei ole teda siiani kätte saanud, kaks kuud on olnud liiga lühike aeg...

... ja 300 000 krooni liiga väike summa?

Ei ole mingit pahandust rahaga olnud, otsimine tähendab kulutusi, sõidurahad... See töö on riskiga seotud. Ma ei saa avaldada kõiki asju. Raha võin kas või kohe tagasi maksta, raha on alati räpane...

Millises Tartu haiglas viibis Lilian?

(Ammer ei vasta küsimusele.)

Doktor Anton Karu - kust on see nimi pärit? Ja tänuavaldus tehtud töö eest - 20 000 krooni preemiat?

Ma tean seda avaldust küll. Liliani vanemad läksid alati närvi, kui ma neile tõde rääkisin, et nende tütar on pättide käes. Haiglajutu peale rahunesid nad tavaliselt maha.

On teilt ka varem kadunud inimeste otsimisel abi palutud?

On ette tulnud. Ei ole mingit pahandust olnud. Must maagia? Ma ei tegele sellega. Homme olen Tartus, ei, Pärnus. Lauatelefoni mul ei ole. Ma täna vaatan seda Liliani asja, töötan sellega.

Riho Ammeri väljapressimise anatoomia ehk Liliani vanemate makstud summad

* 18. nov. 2001 - 1000 kr, esimene kohtumine

* 3. dets. - 2700 kr kulutusteks

* 4. dets. - 3500 kr omatehtud ravimite ja ravitsemise eest

* 6. dets. - 2900 kr riiete ostuks (küsis rohkem)

* 10. dets. - 8000 kr maffia peibutamiseks, mille pidi hiljem tagasi maksma

* 18. dets. - 13 000 kr peibutamiseks + sõidukulud, tagasi lubas maksta 8000 kr

* 19. dets. - 10 000 krooni Tartu arstidele

* 21. dets. - 25 000 + 5000 kr haiglasse, 200 kr mahla ja mineraalvee eest

* 22. dets. - 25 000 kr haiglasse, 5000 kr ravimise eest

* 23. dets. - väidetavalt kellegi vahelevõtmise eest, lubas tagasi maksta

* 27. dets. - 15 000 raviraha + 2000 kr ravimiraha

* 30. dets. - 20 000 kr tööraha

* 2. jaan. 2002 - 10 000 kr raviraha, sest haige pidi veel haiglasse jääma

* 3. jaan. - 15 000 kr vahelevõtmiseks - maffia käinud haiglas

* 7. jaan. - 20 000kr + tänukiri arstile eduka ravi eest

* 9. jaan. - 52 000 kr politseivalitsusele

* 14. jaan. - 15 000 kr tööraha + 2000 kr taksoraha + 1000 kr haigele mineraalvee ja mahla ostmiseks

* 17. jaan - 15 000 raviraha.

Raha on makstud veel 18., 20. ja 22. jaanuaril kokku ligemale 50 000 kr, 28. jaanuaril küsis Ammer 57 000 krooni. Seda polnud vanematel kusagilt võtta.