Ühe Kopli pere kurb lugu

“Saaks Koplist minema ja silmanägemise tagasi. Siis võiks tütar tööle minna ja ma isegi töötaks veel, et jalad uuesti alla saada,” usub raske saatusega naine ning ei lähe kellegi käest abi paluma. Neli aastat tagasi mattis ta mehe, kolm aastat tagasi kaitseliitlase poolt surnukssõidetud poeg Romani ja seejärel kaotas nägemise.

“Mees töötas mul tehases ja jäi töötuks. Ei tea, oli selles süüdi ta vene nimi või mis, aga tööd ta ei saanudki. Ühel päeval läks ja poos end üles. Aasta hiljem sõitis kaitsepolitseinik mu poja Romani Õismäe ringteel surnuks, ise jooksis metsa. Poja matustel tundsin, et ei näe enam hästi. Hauakivi olen vaid käega katsunud ja tean, mis seal peal on,” räägib Liis.

“Päris pime ma pole - hommikul märkasin aknast valgust. Silm on ilma läätseta. Arstid ütlevad, et lootust on,” räägib kolm silmaoperatsiooni läbi teinud Liis optimistlikult. Samas pole tal rohkemateks operatsioonideks raha.

“Kui olin mehe matnud, siis tekkisid võlad. Üür oli kõrge, otsisime odavamat korterit. Maakleri kaudu me siia Vasara tänavale tulimegi. Üür pidi olema madal. Algul oligi 300 krooni. Nüüd aga läheneb tuhandele kuus ja seda majas, mis kuulub lammutamisele,” ei mõista Liis.

Ta poleks varem eales uskunud, et saatus ta vanaduspäevadel uuesti Koplisse ja vaesusse tagasi toob. Ja veel koos tütre ja selle lastega. Noorem tütar, 28aastane Regina, on Liisile hooldajaks määratud. Tütremees on naise ja lapsed ammu unustanud - nüüd peab kodune Regina hakkama saama ema ning 7aastase Edgari ja 6aastase Karina eest hoolitsemisega.

“Sündisin Kopli liinidel. Olin 8kuune, kui vanemad mind vanaema juurde saatsid - elasin Võrtsjärve ääres, siis aga vanaema suri ja hakkasin rändama ühe tädi juurest teise juurde,” meenutab Liis. “Tallinna tagasi tulin, kui olin 14 täis. Mul oli siin kirjasõber, kes kutsus külla. Tulin ega tahtnud tagasi minna. Ühel päeval läksin Kopli liinidele ja oma koju... Ma ei tea, kuidas oma kodu üles leidsin. Ju siis jumal näitas,” arvab Liis.

Nooruke tüdrukunääps läks Tarbeklaasi tööle. “Töötasin kuumade vannide juures, õhtul käisin koolis. Kõik raha andsin võõrasemale. Tema oli mul nagu muinasjutus - kuri, ei andnud süüa. Tarbeklaasi töötajad toitsid mind. Siis aga ühel päeval tõstis võõrasema mind ukse taha... Eks neil oli ka oma lapsi palju ja üks tuba,” on Liis võõrasemale andeks andnud. “Olin 15. Mul oli paar tenniseid, kohver ja sitsikleit - kogu mu varandus. Elasin töökaaslaste juures. Isegi ühiskorteri vannis olen maganud,” meenutab naine.

Oma mehe leidis Liis uudismaal olles.

“Uudismaale tuli kiri mu emalt, kes kutsus mind enda juurde. Olin 19, kui nägin teda esimest korda. Ta oli korralik, puhas. Armastas loomi ja mehi, aga mitte lapsi. Kolme kuu pärast olin jälle tänaval. Mu elust võiks raamatu kirjutada. Mis ameteid ma küll pidanud ei ole: 13 aastat Tarbeklaasis, siis lasteaias, postiljon olin, pandimajas, psühhoneuroloogiahaiglas. Töötaks veelgi, kui näeks,” on kange naine kindel.

Abitus teeb talle haiget. Loota tuleb tütrele, kes ema jalutama viib ja lehti ette loeb. Pere elamisrahaks on 2975 krooni - pension, laste- ja hooldusrahad ning muu abi kokku.

Kuid vana naine säilitab optimismi. Pere ainus mees, seitsmeaastane Edgar, läks sügisel kooli. “Õpib kunstikallakuga klassis,” on vanaema uhke. Kokku on Liisil kaheksa lapselast ja neist on tal vaid rõõmu.