Eesti uudised

“Evaldiga olid mu parimad aastad.” 

Kirsti Vainküla , 6. detsember 2001, 00:00
MEENUTAB ÕRNUSEGA: “See oli äärmiselt huvitav eluperiood. Tagantjärele meenutan seda väga suure õrnusega,” ütleb Liina Hermaküla ehk neiupõlvenime järgi näitlejatar Liina Orlova ligi 15 aastat kestnud kooselu kohta. Arhiiv (Tiina Kõrtsini)
Kui Liina Orlova ja Evald Hermaküla abiellusid, võttis Liina mehe perekonnanime. See nimi on tal passis tänini.

“See oli äärmiselt huvitav eluperiood. Kui õnnelik see oli, ma ei tea. Seal oli ka raskusi. Tagantjärele aga meenutan seda väga suure õrnusega,” ütleb Liina Hermaküla ehk neiupõlvenime järgi näitlejatar Liina Orlova ligi 15 aastat kestnud kooselu kohta. Kokku said Evald ja Liina 1973. aastal Põlvas.

Viis aastat hiljem abielu registreeriti ja kümme aastat hiljem lahutati. Siis juba Tallinnas, kui Evald Hermakülast sai kolmeks aastaks Eesti

Draamateatri

peanäitejuht.

“Evaldiga olid mul elu parimad aastad, kõige huvitavamad. Eks see oli noorus,” ütleb Orlova oma endisele abikaasale Evald Hermakülale mõeldes.

Omal ajal ei saanud nad sünnipäevadele pereringis tähelepanu pöörata. Evaldi 40. sünnipäeva peeti küll koos kodus, kuid tavaliselt sõltus tähtpäevade tähistamine teatritööst. Kas õhtul oli etendus, mis lavastus käsil oli... Hommikused üleslaulmised neil Annelinna kodus kombeks ei olnud.

“Evald oli keeruline inimene, kuid pereelus oli ta demokraatlik. Muidugi oli ta tore ja sarmikas, aga mis mind tol ajal naisena ehk häiris, oli see, et Evald pühendus teatrile ning pere pidi oma elu tema järgi sättima. Eks ma alguses protestisin. Minu ettekujutus abielust oli ju teine,” selgitab Orlova ja saab alles nüüd aru, et Evaldilt ei olnud ehk aus seda nõuda.

“Ta oli kinnine inimene, avas ennast väga vähe isegi pere keskel. Aga meil oli tore, ja minu tütre Mariaga (Maria Avdjuško - Toim.) oli tal väga armas suhe,” naerab Liina, sest mäletab, kuidas Evald käis väikest Mariat balletietenduses vaatamas ning pidas just teda teistest säravamaks.

Hermaküla tulek

Vanemuisest

pealinna Draamateatrisse 1983. aastal tõi tema jaoks kaasa väikese krahhi.

“See oli Evaldile raske aeg, sest Draamateater pani ta elama, kuhu juhtus. Evald elas Mustamäel ühiselamus. Seal olid nii kohutavad tingimused, et ta sattus isegi hullumajja,” on Orloval meeles. Omajagu süüd oli selles just asjaolul, et Liina elas alles Tartus ega olnud veel pealinna järele jõudnud.

“Aga põhjus oli ka see, et Evald ei olnud inimene, kes suutnuks üksi elada. Tema vajas ümber perekonda,” räägib Orlova. Tol ajal olid Hermaküla perekonnaks Liina ja tema tütar Maria Avdjuško.

Eelmisest kooselust oli Evald Hermakülal küll kaks poega, kuid nendega ei puutunud ta eri elukohtade tõttu kokku.

Evald Hermaküla oleks täna saanud 60aastaseks

Evald Hermaküla oli inimene, kellel jalad kindlalt maas ja pea pilvedes, meenutab Elle Kull . “Ta oli üks elav ja tundlik inimene,” ütleb näitlejatar.

Eile öösel püüdis Elle Kull Evald Hermakülas selgusele jõuda. Kulli öömõtetes tulid taas meelde Juhan Viiding, Jüri Krjukov, Sulev Luik, Urmas Kibuspuu... Kõik erilised ja unustamatud. Aga Evald?

“Praeguses elus on liiga palju arvestavat ja kainet mõtlemist, ka kunstirahva seas. Kuid küllap seda tuleb mõista, sest on vaja ellu jääda. Meie ajal, sellel õnnetul stagnaajal, võisime endale lubada luksust endasse süüvida, olla idealistid, sest aega oli rohkem, aeg kulges teisiti. Me ei pidanud rabelema elu eest... Ma ei nuta seda aega taga, aga ka Evald oli pärit sellest ajast,” räägib Elle Kull, ja ilma selle teadmiseta on raske Evaldist aru saada. Ometi oli Evald Hermaküla inimene, kelle “jalad olid kindlalt maas ja pea pilvedes”. Vähemalt sellisena on jäänud Hermaküla tema mõtetesse. Üdini vaimne, jõuline, vitaalne. Teatris oli ta protestiv ja lõhkuv, sest teinekord ei käinud mõistusemaailma reeglid tegelikkusega kokku.

“Ma ei tea ühtki nii muutliku meelega ja tujukat lavastajat. Tema tööd muutusid tema enda tahtel sageli iga etendusega. Vähemalt need, mida ta pidas enda jaoks olulisteks. Ta uuendas lõputult. Selles oli tema tugevus ja nõrkus ja kordumatus,” ütleb Kull.

Eraelus hoidus Evald Hermaküla intriigidest kõrvale ja tundus kohati erakuna. Elle Kull ei mäleta, et Hermaküla oleks teda või kedagi teist mõnel teatripeol tantsima võtnud. Aga pidutseda Hermaküla armastas ja oskas. Samuti laulda.

“Ta oli tugev näitleja,” ütleb Kull.

Evald Hermaküla 1941-2000

* Evald Hermaküla sündis 6. detsembril 1941. aastal Harjumaal Jõelähtme vallas Maardu külas. Õppis Tallinna 17. keskkoolis, 1960-65 Tartu Ülikoolis geoloogiat ning Vanemuise õppestuudios. Töötas 1962-66 ja 1970-83 Vanemuises, 1966 ja 1968-70

ETVs

lavastajana. 1983-99 oli Eesti Draamateatris (88-91 peanäitejuht), 1999-2000 Nukuteatri kunstiline juht. Õpetas noori näitlejaid Vanemuises ja TRK lavakunstikateedris. Lõpetas elu Tallinnas 16. mail 2000. aastal.

* Teatrirolle: Faehlmann Kõivu-Vahingu “Faehlmannis” (1982), Lokk Ranneti “Südamevalus” (1981), Lenin Pogodini “Kremli kellades” (1977), Prospero Shakespeare´i “Tormis” (1986), Matti Aho “Raudtees” (1993), Dugin “Reameestes” (1985), Indrek Tammsaare-Toominga “Tões ja õiguses”.

* Filmirolle: “Me olime 18aastased” ja “Mäeküla piimamees” (mõlemad 1965), “Libahunt” (1968), “Õnnelind flamingo” (1986), “Surmatants” (1991), dokumentaalfilm “Hermaküla” (1988).

* Filmilavastusi: “Säärane Ird ehk 100 aastat Vanemuise teatrit” (1970).

* Lavastused: Rummo “Tuhkatriinumäng” (1969), “Üks ullike läks rändama” (1973), Andrejevi “Sina, kes sa saad kõrvakiile” (1971), Pogodini “Kremli kellad” (koos Kaarel Irdiga, 1977), Kõivu-Vahingu “Faehlmann” (1982), Shakespeare´i “Torm” (1986), Pinteri “Majahoidja” (1987), Genet´i “Palkon” (1988), Aho “Raudtee” (1993), Johsoni “Hüsteeria” (1997).

* Telerolle: Rudolf A-H. Tammsaare “Rudolfis ja Irmas” (1985), Toots “Paunvere pildikestes” (1986), kirjanik Evald Raidver seriaalis “Õnne 13”.

Eesti Entsüklopeedia ja Eesti Teatrileksikoni andmed

Näitlejaveri sai kiindumusest geoloogiasse võitu

“See oli Eesti teatrile ikka suur võit, et ta lavakarjääri valis. Nii raske, kui seda ka pole tunnistada - Evald Hermakülast poleks suurt teadlast tulnud,” ütleb Hermaküla ülikooliaegne kursusevend geoloog Mati Niin.

Niin ütleb, et tegelikult kaldus noore geoloogiatudengi sümpaatia juba ülikooli algul rohkem lava ja teatri poole. Hermaküla astus Vanemuise draamastuudiosse ja mängis teatritükkides kaasa. Sõbrad mäletavad, et just tänu Evaldile said nad teatripileteid. “Ja väikest viisi boheemlaslikke kalduvusi oli tal ka,” meenutab Niin. Enamikule kursuseõhtutele või teaduskonna pidudele noor Hermaküla hilines. Ta saabus hõlmade lehvides tavaliselt siis, kui koosviibimine oli juba parajad tuurid üles võtnud. “Juhtus olema peaproov, kunstinõukogu või väga tähtis etendus,” põhjendas ta viivitust.

Hermaküla ei põdenud tähehaigust. Kui talle pealinnast takso järele saadeti, et järjekordse filmi võtetele vedada, võttis ta alati sõpru priiküüdiga kaasa. Erinevalt mõnest teisest tudengist ei olnud Hermaküla kuigi suur eluvend. Populaarsust oli esinduslikul mehel daamide hulgas küll, ta ei kasutanud seda aga ära.

Kui Hermaküla Tallinnas keskkooli lõpetas, oli lavakunstikateedrisse vastuvõtt harv. Huvi looduse vastu tõi Jõelähtme kandist pärit noormehe 1960. aastal Tartu Ülikooli. Kuid juba esimese kursuse kartulivõtu ajal olevat ta suure kivi otsa roninud ja sealt kaaslastele kõikvõimalikke etüüde mänginud. Muu hulgas harjutanud ka Lenini miimikat ja kõnestiili. Otsekui ette aimates, et aastate pärast peab ta Vanemuise laval “Kremli kellades” just revolutsioonijuhti kehastama. Ent tudengina oli Hermaküla kohusetundlik ja püsiv, loengutelt või seminaridelt naljalt poppi ei teinud.

Diplomitöö kirjutas Hermaküla kiviteadusest - paleontoloogiast -, täpsemalt konodontidest. “On sellised ebamäärased 400 miljonit aastat tagasi kivistunud loomakesed,” täpsustab Niin. Ülikool lõppes aastaga 1965. Hermaküla jätkas Vanemuise palgal, Niin läks tööle pealinna. Järgnenud aastakümnete jooksul ei ristunud kursusekaaslaste teed just sageli. Mõni harv kohtumine tänaval piirdus tavaliselt vaid viisakusküsimustega, kuidas elad ja mida teed.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee