AASTAL 1958 FILMIS ESIMESE JÄRGU KAPTEN: “Kui ma ennast piltidelt vaatan, siis olin noorena väga ilus. No näete, vaadake ise”, muigab Eesti filmi- ja teatrilegend Lia Laats. (Erakogu)

Väike ja õrn, lausa õhulisena mõjuv Lia Laats näeb siiani unes, et on ihualasti ja... peab lavale minema. Paanikas Lia rabab viimases hädas lavakardina üle ja läheb - publik ju ootab.

“Aga ei oota. Ammu enam ei oota,” ajavad unenäod 75aastast Lia Laatsi segadusse. Miskipärast ei jäta need uned teda, kuigi ta juba kümnendat aastat Tartu lähedal Külitse külas elab ja on teatrimaailma ammu maha jätnud.

Lia, dokumentide järgi küll Lya Laats, pääses eelmisel nädalal haiglast ja on pisut nõrk. Neeruvaagnapõletiku tõttu sööb veel tablette ja tahab palju magada. Lia elukaaslane Harry Karro, 71, askeldab köögis ja toob elutuppa suurele ümmargusele lauale kohvitassid ja küpsisetaldriku. Kolmas pereliige, koon tugitooli servale toetatud, on pruun dobermann Grete. Koera tõi väimees Külitsele ajutiselt ja see ajutine on kestnud juba kaks aastat.

“Arvan, ma jätan selle rohtude võtmise ära - muidu ma ainult magangi,” sätib Lia Laats end antiiksohvale istuma. Rohtudele käega löömine pole talle kerge, sest arsti kirjutatud tabletid on antidepressandid.

“Mul on masendus, ja igal sügisel läheb üha hullemaks. Olen ju terve elu olnud inimeste seas. Ma küll ei mõtle selle peale, aga arvan, et põen just seda... alateadlikult. Oleme küll mehega kahekesi, aga ikkagi üksi. Olen juba lõpusirgel, tunneli otsas juba paistab üht-teist... Ja lapsi näen ma harva, ja see on kurb. Ma ei tee nendest asjadest numbrit, aga see kõik on kuidagi mu sees.”

Teatrimõtted nagu kratt kukil

Lia Laats peab elu võitluseks ja võitleb ka ise. Süvenev lihashaigus on vananevalt daamilt võtnud liigsed kilod ja suurema osa jaksust. Kuid Lia pole sohvaveerele põdema jäänud. Ikka toob postkastist lehe ja käib poes saia-leiva ostmas. Ilma kepita. Pikemaid retki pelgab aga ette võtta - need teeb Harry. Moskvas GITISe teatrikooli lõpetanud Harry on väleda sammuga ja jõuab igale poole.

“Teist sellist meest pole olemas. Ma kohe ei tea, mis ma temata teeksin,” sosistab Lia ajal kui Harry parajasti köögis kohvi valgendamiseks maapiima väikesesse kannu kallab. Pisikeste argiasjade kõrval on aga ka palju mälestusi ja igatsusi. Mõte, et tahaks veel kord tagasi lavale, on vahel nagu kratt Lia kukil.

“Noh, teinekord käib küll mõte peast läbi, et oleks terve ja teeks. Aga ma ei saa! Ma ei saa enam midagi teha, tervis ei luba. Ja ma olen sellega leppinud ega põe. Ei põe! Tean, missugune olukord on.

Mul on südamestimulaator. Mul on olnud mikroinfarkte. Ja osa lihaseid on rivist väljas. Mul on müopaatia. Lihased kärbuvad, ma kannan kaelatuge ja pean kogu aeg pingutama. Praegugi toetan oma pead siia.” Kõvasti kaalu kaotanud Lia on kõigele vaatamata äratuntav. Ja tema hääl on sama. Kord madal ja siis järsku koomiliselt kõrge. Nagu naergi.

Kuulsus tuli Sulev Nõmmiku filmidest

Rohkem kui teater on Lia Laatsi teinud kuulsaks Sulev Nõmmiku kultusfilmid.

Et olla unustamatu Lia Laats, piisab vaid paarist lausest. Emalenduri karm käsk: “Marika! Otsi endale uus ema!” filmist “Noor pensionär”. Lia kui kohviveski uhkeldamine filmis “Siin me oleme”: “Me oleme Tallinnast. Me maksame”. Või: “Ikkagi inimene!”

Lia Laats on nendes filmides võimukas, uhke, tõsine, kuri ja kohati lausa hirmuäratav rinnaks naine. Igal juhul mitte kaitsetu nagu nüüd.

“Inimesena pole ma üldse selline. Pole kunagi võimukas olnud. Olin küll väga elav ja võin käe südamele panna, et halba pole mitte kunagi mitte kellelegi soovinud. Nendes filmides polnud absoluutselt midagi minust endast. Intrigaan pole ma kunagi olnud, aga see oleks võinud ju ühele näitlejale kasulik olla.

Olen mõelnud, kas ma üldse olingi õige näitleja? Kui mul need iseloomujooned puuduvad, siis vist mitte. Ja kui näitlejatelt võetakse intervjuusid, siis paljud ju räägivad, et oo, et nemad tahtsid juba lapsest saadik näitlejaks saada, et armastavad oma tööd.

Aga mina ei saa rääkida, et ma armastasin oma tööd. Mina võtsin seda nagu loomulikku asja, nagu mul on käed, jalad, nägu - see kuulus minu juurde ja ma läksin sellega kaasa. Tööle pole ma absoluutselt kaasa aidanud.

Mees ütleb ikka, et õpi teiste käest, paku ennast välja. Aga kes mind tahab leida, see leiab. Ma pole ju maa all. Ma olen ikka veel maa peal.”

Harry: “Asi on selles, et loodus on andnud talle näitlejaande, ja küllalt hea ande. Temal aga puudub auahnus. Ta ei trügi kunagi.”

Lia: “No vaat. Kuid need jooned oleks võinud ju ometi ühel näitlejal olla.”

Harry: “Lapsena tahtsid sa voorimeheks saada, olnud siis voorimees.” Liat ajab see hirmsasti naerma. Naer on tal lagistav ja vali.

Lia: “Jah, aga mispärast ma tahtsin saada? Sest jõulude aegu sõideti alati voorimehega kirikusse. Ma olin küll Tallinnas, aga seal sõideti ka, ja voorimehega mindi koju tagasi samuti. Ja see oli minu meelest nii ilus ja tore ja ma mõtlesin: jummal, kui saaks ometi voorimeheks!”

Aga töötada kindlast kellaajast kellaajani, see mõte ajab Liale judinad selga - mitte iial. See oleks rutiin ja seda Lia kardab. Nooruses püüdis ta rutiini tõrjuda mööbeldamisega. Juba ema hurjutas teda vahel töölt koju tulles, et oh issand, mis Lia jälle teinud on.

“Siis mul oli jõudu, kapid ja kõik nihutasin ära. Nüüd ma ei jaksa neid raskeid asju siin liigutada. Aga vähemalt tooli saan teise kohta panna või kardinad. Midagi ma tahan ikka ära vahetada. Ikka leian, et peaks muutma, praegu ka,” vaatab Lia toas hindava pilguga ringi. Vana mööbel püsib toas kui naelutatult.

Harry: “Jumal tänatud, mina ei jõua ka neid raskeid asju tõsta. Mul tuleb hirm peale, kui tal need tuhinad jälle tulevad.”

Emalendur tuli peretuttavalt

Emalenduri osa filmi “Noor pensionär” jaoks spikerdas Lia Laats lapsepõlve perekonnatuttavalt naiselt.

“Ta sundis oma lapsi tegema seda, mida nad ei tahtnud. Nii peab olema, nii peab tegema - pani kõik paika. Ja ma pean ütlema, et minu ema - ta ei olnud küll nii võimukas -, aga ta käitus ka nii, pani mind viiulit õppima. Kuid mul ei olnud annet, see oli mulle vastumeelt ja kui läksin tundi, lootsin, et viiuliõpetaja oleks surnud.”

Seevastu filmis “Siin me oleme” ei olnud vaja palju fantaseerida - tõusikuid oli ümberringi nii palju, et tee ainult järele.

“Aga ise ma panin sinna juurde selle “tšutšufrei”. Emal oli üks tuttav venelanna, mees oli tal ohvitser ja kui ta väikesi lapsi nägi, ütles ta millegipärast alati: no tšutšufreiiiii. See jäi mulle nii meelde.” Lia ütleb seda täpselt samuti nagu filmis - rinnust tulev madal “tšutsufre” ja kõrgusesse kaduv “iiiii-d”. Koos käeviipega.

Tülika stseenina on meeles kiskumise koht, kui oli vaja kingaga Karl Kalkunile vastu otsaesist lajatada. Ja üsna mitu korda võeti üles Sulev Nõmmikuga tantsimine - küll kadakate vahel, küll veepiiril.

“Ja see laka koht. kui ma sealt ülevalt lakast alla kukkusin, siis toodi alla heinad, ja iga kord, kui kukkusin - seda tegime ka jälle kolm-neli korda -, pandi need kokku. Aga ükskord oli unustatud heinad kokku ajada, ma sadasin sealt ülevalt alla ja noh, pea põrus ja kõik põrus, kere põrus.”

Lia ja Harry naeravad ning meenutusi tuleb kui varrukast: “Ja näiteks see angerjas, mis ussi pähe heintesse visati. See viidi pärast võtteid kalamehele tagasi. Lootsime ta ära süüa, aga näe, võta näpust.”

Filmi “Mehed ei nuta” vändati Kõinastu laiul. Elati Muhus Koguva külas. Seal olid kirsipuud, keegi nende eest ei hoolitsenud, kuid kirsse oli väga palju ja pärast võtteid olid puud üsna tühjad. Lia mäletamist mööda elati seal järgemööda paar kuud. Ka Lia mees Harry suvitas tütre Kadiga sealsamas ja tegi kadakapuust keppe. Praegugi on kaks tükki diivani kõrval, kuid Lia näeb neis vigu - üks on liiga raske, teine madal.

“See oli üllatus, et need filmid rahvale meeldisid. Nüüd on see juba nostalgia ja väga paljud on surnud. Näiteks “Mehed ei nuta”. Tohutult on näitlejaid läinud. No kes elavad? Mina elan, Kuslap elab ja see noor naine, aga tema polnud näitleja.”

Harry: “Patsientidest on Karask elus.”

Lia: “Jaa, jaa, Kalju Karask on elus. “Noorest pensionärist” on läinud Einari Koppel,

Helmut Vaag, Nõmmik, Ervin Abel...”

Priiskav Ervin Abel

Ervin Abel oli Lia partner nii filmides kui ka televisioonis. Mängiti ikka meest ja naist, ning kohviveski käsk värisevale filmi-Abelile: “John, lase vesi välja!” näitas selgelt, kumb võimukam oli.

“Ega me Abeliga perekonniti läbi käinud. Ei puutunud üldse palju kokku. Aga temaga oli lõbus, ta tegi kogu aeg märkusi, mis ajasid naerma. Abeli kohta võin rääkida, et ta oli ˛estikas mees.

Oli “Noor pensionär”, filmiti restoranistseeni Kingissepa (Kuressaare) restoranis. Oli päevane aeg, võtted hakkasid juba lõppema ja meie vaatame, ühte nurka kaetakse pikk laud, süüa tuuakse peale, arvasime, et ju on keegi kinni pannud, et kui lõpetame, tuleb keegi sünnipäeva pidama. Meie siis lõpetame ja Abel ütleb äkki: palun siia lauda! Tal ei olnud mitte mingit tähtpäeva ega mingit põhjust, ta tegi lihtsalt trupile välja. Lihtsalt tegi. Šampanjat ja sööki. Ja tavaliselt, kui ta midagi puhvetist ostis, jättis ta raha tagasi võtmata. Talle joosti isegi järele, aga ta ütles ikka, et ei ole vaja. Tal olid ˛estid.”

Tundmatu Lia Vaha?

Lia Laats on olnud vaid korra abielus, seda operetinäitleja Kalju Vahaga. Mõnda aega on ta olnud ka Vaha-nimeline. Et aga esinemised olid Lia Laatsi nime all, tekkis paberitega segadus ja ta jäi oma neiupõlvenimele truuks. Esimesest abielust sündisid kaks poega, Jaak 1948 ja Madis 1951. Abielukriis tuli 50ndate lõpus, Kalju hakkas jooma, haigestus tuberkuloosi ja nakatas ka Jaagu. Lia võttis oma kaks poega ja läks ära Tartusse. Ühe ringreisi aegu oli ta juba Kaarel Irdilt uurinud, kas saaks Vanemuisesse tööle. Ird küsis nõu oma abikaasalt, lavastaja Epp Kaidult: (Laats teeb jämedat häält) ”No mis me selle Laatsiga teeme? Tahab tulla teatrisse, võtame ta teatrisse või ei võta teatrisse?” - (Laats leebelt, peenikese häälega) ”Võtame, võtame muidugi,” ütles Kaidu sõnad, mis muutsid Lia Laatsi elu.

“See oli mul üldse raske aeg. Tallinnas läks kõik allamäge, ma pidin saama sealt ära,” räägib Laats aastast 1960. “Läksime Kaljuga lahku, elu läks segamini, olin rahutu, käisin klubides, seal oli ikka keegi tuttav, kes ütles, et noh, võta konjakit. Olin omal ajal suur pidutseja, ära ei öelnud millestki. Mõtlesin, et kui niimoodi edasi lähen, jumal teab, mis minuga lõpuks juhtub. Siis võtsingi oma pojad kaenlasse ja läksin Tartusse.” Samal aastal läks Lia Laats Vanemuisesse ja jäi sinna 16 aastaks ehk 1976. aastani.

Siis kohtas ta oma praegust elukaaslast Harry Karrot. Peamiselt televisioonis töötanud Karroga on nüüdseks koos elatud 37aastat. 1965. aastal sündis tütar Kadi, Lia Laats oli 39aastane.

Ostuhuvilised maapoodides

Ringreiside tõttu on Laats veetnud pool elu ratastel. Ja muidugi - maapoodidest ei vaadatud mööda, need olid defitsiiti täis ja see tuli ära osta. “Ma polnud mingi hull šoppaja, aga palusime autojuhti poodide ees ikka kinni pidada, et läheme sisse ja vaatame.

Helmut Vaagile, minu meespartnerile (“Noores pensionäris” igavene abielluja) käis see närvidele. Ükskord sõidame siis kodu poole, raha ammu otsas, ja Vaag ütleb korraga: “Pidage siin kinni, ma tahan poodi minna.” Meie vingusime, et mis sa viidad aega, sõidame edasi. Ei, ütleb Vaag: “Ma tahan minna, siin müüakse kampsuni tagavaravarrukaid.”

Lia pahvatab naerma, kõik tundub olevat nagu alles eile. Ja ega see olnud ainuke kord, kui Vaag naisi pilkas. “Jälle üks ringreis ja meil oli vaja malmpotti; niisugust oli hea ahju panna ja see oli defitsiit. Leidsimegi potid Valgas. Ööbisime Võrus ja kui läksin võtit ära andma, näitas hotelli administraator, et mulle on pakk. See oli ilmatu suur, korralikult pakitud, ja kõik hakkasid peale käima, et tehku ma pakk lahti. Seal oli - kas teate, kunagi olid puuküttega pliidid, mille praeahjusid sai uute vastu vahetada -, oli üks selline tagavaraahi. Vaag siis pilkas, et kuule, ostsid poti, sul peab olema ka koht, kuhu see panna.”

Vanad ajad tekitavad tundeid ja nendega pole Lia kunagi koonerdanud. Kui on kurbus hinges, ulub ta nii valjult, et terve maja on itku täis. Alati juhtub see suve lõpus, kui lapselapsed linna sõidavad. Siis ta istub samal sohval ja pisarad veerevad põskedelt edasi põlvedele. Aga ta ei taha vanadesse aegadesse takerduda, sest tuleb edasi minna.

“No kui ma ennast piltidelt vaatan, siis olin noorena väga ilus. No näete, vaadake seda pilti, mul oli ikka siin ja seal üht koma teist,” näitab ta pilte filmidest. Filmis “Juhuslik kohtumine” on Lial roos puusal, õlad paljad, avar dekoltee. Selleks ajaks oli tal kaks poega ja abielu just luhta minemas.

“No vaat, ma pean siin olema negatiivne kuju, pidin halvasti laulma. Kas te olete seda laulu kuulnud? Ma võin peale panna, kui olete huvitatud?”

Lia pusib köögitoas sangapillile kassetti sisse panna. Käed ei kuula sõna, nupud lähevad segi ja ta kutsub mehe appi: “Harry, tule vaata ise, ma ei saa mitte midagi aru!” Harry saab lindi sisse, Lia kuulab oma laulmist, seisab kummuti ees ja vaatab ümmargusse nikerdatud puuraamiga peeglisse. Lia vaatab oma peegelpildile silma, prillisang lõual, ja nõtkutab muusika sekka puusi: ah, miks küll elus, miks küll elus mul ei-ii vea-aaa?!

“Ma ei sa öelda, et mul pole vedanud. Mul on oma kaitseingel. Alati, kui on midagi halvasti, on ta kõik midagi tegemata heaks pööranud. Ma olen õnnelik, et keegi on mind nagu hoidnud. Palju asju oleks võinud mitu korda halvemaks minna, kuid pole läinud. Mul on perekond alati tähtsam olnud kui karjäär... Jah. Aga ma sain hakkama.”

Aga miks ei ole Lia ja Harry 37aastast kooselu registreerinud?

Lia: “Kätt on ta mitu korda küll palunud.”

Harry: “Tal on raske käsi, mis ma tast palun.”

Lia: “Sina, Harry, oled altari ees käinud, mina ka. Kas see paber on nii oluline? Aga mine tea, äkki teeme veel ära!” jätab legendaarne Lia Laats kõik lahtiseks.

Lia Laats filmides

”Elu tsitadellis” (1947)

”Esimese järgu kapten” (1958)

”Veealused karid” (1959)

”Juhuslik kohtumine”(1961)

”Mehed ei nuta” (1968)

”Noor pensionär” (1972)

”Siin me oleme!” (1978)

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis