Eesti uudised

Eridemineerija Arne Lokk loodab peagi isaks saada 

Kadi Viljak , 15. november 2001 00:00
NATALJA ON OMA MEHE SILMAD JA KÄED: Arne teab, et tema tagasihoidlikult meigitud, poolde selga ulatuvate lahtiste juustega naisel on seljas roosa pluus. “Nataša kirjeldab mulle 100 protsenti kõik,“ selgitab Arne.Foto: Teet Malsroos
Kuue aasta eest autopommiplahvatuses kätetuks ja pimedaks jäänud eridemineerija Arne Loki ammune unistus - naisega omaette korterisse kolida - täitus suvel. Nüüd loodab ta peagi isaks saada.

“Laps tuleb siis, kui jumal annab. Meie Nataljaga muudkui ootame,” usub mees armastuse loomulikku kulgu.

Süsimusti päikeseprille kandev pime poolikute kätega 30aastane mees, kes end sügavale nahkdiivanile istuma sättinud, ei kurda ka sompus ja pimedate sügisilmade ajal depressiooni.

Rõõm uuest kodust

Lokkide uhiuues korteris Sõle tänaval on hubane. Klaas-ustega kaminas, mis oli Arne kindel erisoov, pragisevad puuhalud. Mängib vaikne muusika - teleri kõrval kõrges CD-riiulis leidub Mozartit ja vene laule.

Maitsekalt sätitud ruumid - avatud köögiga elutuba, õhtupäikesepoolne magamistuba, vannituba - on kujundatud Arne soovil ja Natalja heakskiidul pastelsetes toonides.

“Elada juba võib. Tore on rahulikult kahekesi olla,” kiidab Arne.

“Palju asju on veel puudu - pesumasin, mitu valgustit ja muud. Kogume raha, kõike korraga ei saa,” toonitab pererahvas siiski. Korter on valve all. Turvafirma Feba direktor Valeri Konovalov on Arne sõber ja raha selle eest ei võta.

“Nataljal on tegelikult ka gaasirelv,” poetab Lokk.

10 aastat maksab Arne oma vanem-eridemineerija keskmisest palgast, mis talle elu lõpuni määrati, kuus 5500 krooni pangaliisinguks.

“Natalja saab riigilt minu ööpäevaringse hooldamise eest 400 krooni,” teatab Arne muigamisi. Kui Udmurtiast Arne juurde kolinud naine väsib või end halvasti tunneb, annab mehe ema talle puhkust. “Näeme tegelikult emaga iga päev - tema käib siin või meie tema juures kesklinnas külas,” kinnitab Arne.

Laps on järgmine unistus

Oma kodu täitis Arne ühe ammuse unistuse.

Mis on järgmine?

“Laps,” tuleb kiire vastus. “Ja loomulikult töö. Iga inimene peab tundma, et teda on kellelegi vaja,” lisab mees. Arne Lokk õpib koos abikaasaga kõrgkoolis, mõlemad psühholoogiat.

Kuid uue korteriga on tegemist ning paar võttis akadeemilise puhkuse.

Sel ajal kui naine muid asju toimetab, peab Arne endale ise tegevust otsima. “Põhiliselt vaatan telekat või kuulan muusikat. Kõige parem variant - magada,” on Arne ajaveetmisvõimaluste vähesuse pärast pisut kurb.

Und näeb Arne igal ööl. Vigasena pole ta end kordagi näinud - unenägudes on tal käed ja silmad alati alles. Mõnikord on Arnel väga kahju ärgata. “Kui on halb uni, tõusen rõõmuga üles. Kui vastupidi, siis hommikul tunnen, et oiih, küll on halb ärgata. Keskmist varianti mul ausalt öelda polegi,” kirjeldab mees.

Päevas kulub tal umbes pakk Marlborot. Ikka nii, et Nataša pistab mehel suitsu suhu ning valvab, et Lokk tuhka raputada märkab ja koni õigel ajal tuhatoosi kustutab. “Teinekord ongi mul selline tunne, et mina üksi tõmban - kõik sõbrad on loobunud, “ on Arne siingi enesekriitiline.

Lokkide korteris on Natalja elu kergendamiseks ka Venemaalt muretsetud spetsiaalne osooniaparaat, mis õhu puhtaks teeb ja vastavalt lõhnavedelikule värsket ookeani- või metsahõngu levitab.

Sõrmused väärtuselt erinevad

Suvel tähistasid Arne ja Nataša oma kolmandat pulma-aastapäeva. Sõrmused - naisel sõrmes, mehel ketiga kaelas - on erineva väärtusega.

“Ehhee, sul maksis mitu tuhat, mul kaheksasada krooni. Ja mina arvasin veel, et sa oled tagasihoidlik,” itsitab Arne naist müksides. Natalja naerab: “Mina tahtsin ikka koos sõrmuseid valima minna. Sina ise ju ajasid, et mine osta täpselt selline, nagu meeldib. No ja ma siis ostsingi,” ei anna Natalja alla.

Mõlemad kinnitavad, et tulised vaidlused, mis pisiasjadest alguse saavad, on nende peres igapäevased asjad. “Täpselt nagu tavalistes peredes,” rõhutab Arne.

Oma endisest naisest, kes Ameerika Ühendriikidesse Atlantasse putkas, ja kaheksa-aastaseks saavast tütrest Delfiinast rääkides muutub Arne meel aga mõruks. Ta igatseb tütre järele. Natalja toob suure foto, kus Delfiina veel Tallinnas olles, viieaastasena, karumõmmiga poseerib.

“Meie laps Nataljaga tuleb siis, kui jumal annab,” loodab Lokk taas isaks saada.

Samal teemal

10.09.2014
Ametnikud võtsid Arne Loki lapseootel naiselt hooldajatoetuse

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee