Eesti uudised

Luksus, mis ei maksa sentigi 

Katrin Pauts , 14. november 2001, 00:00
HEINAAEG MÖÖDAS, AGA REHA IKKA VAJA: “Vaatame, mis meil siis siin on!” haarab Voldemar Enno raudreha, et jõest lehti ja kõdu õngitseda. Selline jaama igapäevahooldus välja näebki. Aldo Luud
Oli aeg, kus vana elektriinseneri Voldemar Enno abikaasa meest hurjutas: no mis sa teed poisikesetempe. “Nüüd ta enam nii ei räägi,” muheleb Enno. Õues on miinuskraadid, aga Enno maja on soe nagu saun - elektriküte, viitab mees. See on luksus, mis ei maksa talle sentigi.

“Maja on üldse ilma ahjuta,” ütleb Enno ja osutab kaminale, mille ehitas ilu ja õdususe pärast. Kevadel kütab ta elektriga kasvuhoonet. Pluss pliit, veepump ja muud seadmed. Kõik, mis võimalik, töötab tema majapidamises elektriga. “Kui elekter omast käest, tarvitad rohkem ja luksuse pärast,” nõustub ta.

Ennode kodust Põlva lähistel voolab mööda Peri oja, millele Voldemar juba nõukogude ajal väikese hüdrojaama ehitas. “Seitsmekümnendatel hakkasin otsima maamaja, kus oleks vesi, et jaama teha. Tollal oli nii, et väljaspool asulate generaalplaani polnud võimalik midagi ehitada. Ohutustehnika eksamipäeval toimus koosviibimine, kus üks tegelane hakkas esimeest painama: ole hea ja lase mind siit Vilde kolhoosist minema! Et ülemus meest enne ära ei lasknud, kui tolle maja müüdud, osutas ta minule: osta sina ära! Käisin vaatamas, abikaasale hakkas meeldima,” meenutab Enno, kes sai elektrijaama ehitamise loa väga nõukogulikul viisil: “Tol ajal tegin suvila- ja elamuprojekte ning juhtusin kokku mehega, kel oli ministrite nõukogus tutvusi. Kui projekt valmis, ütlesin: ei taha sinult mingit raha, ütle ainult, kas tasub ministrite nõukogule avaldus teha?”

Viie kuu palk vett vedama - otseses mõttes

Avaldus sai tehtud ja peagi oli Ennol luba käes.

Kõik tegi Enno oma kätega, ehitas tammi, raius võsa. Tal oli selle võrra lihtsam, et rajatava jaama kohal asus kunagi veski, seega polnud endal vaja jõge üles tõstma hakata.

“Vene ajal läks mul sinna viie kuu palk,” arvestab Enno ja lisab, et kulud teenis väike jaam lühikese ajaga kuhjaga tasa. Rehkenduste järgi kulutab Enno majapidamine voolu 20 000 kilovatt-tundi aastas. “Kui arvestame, et vene ajal maksis kilovatt-tund neli kopikat, teeb see rahas 800 rubla. Keskmine kuupalk oli 200 rubla, seega läks natuke üle aasta, et jaam kulusid õigustaks.”

Kuigi praegu räägitakse, et hüdroenergia on odav, on jaama ehitamine kallis ja suur töö. “Viie kuu palgaga tänapäeval enam välja ei tule,” raputab Enno pead ja haarab kalkulaatori.

“Võtame keskmiseks palgaks 5000, korrutades saame 25 000. No kui kõik ise ära teha, ehk siis,” jääb ta kahtlema ja lisab, et stagnaajal sai palju vajaminevat hangitud poolmuidu või tasuta.

“Kaheksa rublaga sain tohutu savikoorma,” meenutab Enno kuldset minevikku. “Tuli lihtsalt minna savikarjääri, meestega veidi juttu puhuda ja oligi savi kohal. Aga mis see kõik praegu maksab?”

Aastate jooksul on mees jaama pisut täiustanud ja kõpitsenud, aga üldiselt on jooksvad kulud minimaalsed.

“Ainult oma hool,” kinnitab ta. Oma hool tähendab seda, et aeg-ajalt haarab Enno raudreha ja riisub sellega veest prahti: “Põhitöö on valvata, et praht generaatorit ära ei ummistaks.” Rohkem on seda tööd sügiseti lehtede langemise aegu. Talvel, kui jää peal, on jälle hooletu.

Energia, mis oma tarbest üle jääb, müüb Voldemar Enno, nagu ka teised väikeste hüdrojaamade omanikud, Eesti Energiale. Et tegu on taastuva energiaallikaga, on Eesti Energia kohustatud ülejäägi ära ostma.

“Energia kvaliteeti võrgus ta ei halvenda, pigem parandab,” teab Enno. “Pingelang väheneb. Üleüldse, mida hajutatum on elektrienergia tootmine, seda kasulikum. Pole vaja pikki liine vedada.”

Elekter päästis karistusest

Energiaturuinspektsiooni luba elektri tootmiseks maksab 2500 krooni aastas. “Väikese jaamakese omanik, kes suurema osa energiast tarbib ise ära, peab maksma riigile sama palju kui suur Eesti Energia!” imestab Enno.

Elektrijaama ehitamist haudus Voldemar Enno juba algkoolis. “Hakkasin jalgratta dünamo ostuks raha koguma, see maksis Eesti ajal kümme krooni. Aga Vene aeg jõudis enne kätte, hinnad läksid vussi ja ostmata see jäigi.” Sõjaajal sai Enno vana kinogeneraatori omanikuks, sellega sai akusid laadida. “Raadiod käisid siis ju akude pealt.”

Ka elektromehaanika tehnikumi astumise vusserdas vene aeg ära. “Viiendal novembril pidid olema sisseastumiseksamid, kolmandal kutsuti mind sõjaväkke.” Kuid sõjaväeski ei saanud mees asu ja mässas elektriga edasi. “Isegi puhkust sain elektri pärast - polgu klubisse oli vaja juhtmeid vedada. Kiideti, et hästi tehtud ja pärast sai veel terve polk kümme päeva puhkust.”

Praegu nimetab Voldemar Enno end töötavaks pensionäriks, on aktsiaseltsi Generaator juhatuse esimees ja abistab huvilisi hüva nõuga. “Ah kui palju oma jaama ehitamise vastu huvi tuntakse? No ma näitan midagi,” sõnab ta kapist paksu kausta välja tõstes. “Siin on kirjas kõik, kes minu juures käinud. Kõige kaugem koht, kust tuldud nõu küsima, on Kurgja.” Kaust on tubli kümne sentimeetri paksune.

“Aga mis ta niisama tühjalt jookseb?”

Voldemar Enno naabruses maalilises väikeses orus elab teinegi hüdrojaama omanik, Tarmo Niilo . Tema on oma elamu ehitanud ümber vanast veskihoonest - jõgi voolab maja alt läbi. Elamine niiskeks ei lähe, sest hoonel on põrandaküte.

“Kui oma töö välja arvata, võis jaama ehitamine maksta ligi 30 000 krooni. Tamm sai vene ajal ehitatud, tsement ei maksnud siis eriti midagi,” kinnitab peremees, et hüdrojaam tasub ära neil, kes tammiehitusega vene ajal valmis said, kui kõik veel odav oli. “Üks asi on hind, teine aga huvi asja vastu. Algul lihtsalt hobi korras proovisime ja katsetasime - et mis see jõgi seal niisama tühjalt jookseb? Vene ajal oli nii, et kui inimene tahtis, võis ta panna jõe tagurpidi voolama,” muigab mees.

Abiks oli isale perepoeg Jan, kes õpib Tallinna tehnikaülikoolis elektroenergeetikat. Tema seletabki, miks Niilode hüdrojaam natuke eriline on: “See on Eesti esimene sukelgeneraatoriga hüdroelektrijaam. Kõik on vee all, maa peal on näha ainult juhe.” Algul olnud jaamal tavaline veepealne turbiin, kuid see mürisenud kohutavalt.

“Kõik on põlve otsas tehtud. Kui vaatasime Lääne tehnika hindu, tundusid numbrid metsikud. Alla 70 000 krooni generaatorit ei saa,” kiidab Tarmo Niilo osavkäpast poega. Praegusajal olevat oma hüdrojaama ehitamine rikaste meeste lõbu.

“Elu on mugavamaks läinud,” on Tarmo Niilo ämm Elvi väimeespojaga rahul. “Pole vaja puid tassida. Gaasipliidi vahetasime elektripliidi vastu - muidu poleks saanud seda luksust endale lubada.” Niilod on arvutanud, et kui energia poleks omast käest, kuluks neil kahe majapidamise peale elektrit 2000 krooni eest aastas.

“Nägin unes nägemust - mulle anti energiat!”

Jüri Vakk Rõuge lähistelt sai oma hüdrojaama valmis eelmise aasta veebruaris, sellele kulus mehe hinnangul ligi pool miljonit krooni. “Võtsin laenu peale,” ohkab mees, sest ots-otsaga kokku tulema hakkas tema ettevõtmine alles sel kuul. “Planeerisin, et saan rohkem tulu, aga maist alates midagi sisse ei tulnud. Suvel ei olnud vihma, vett ei voolanud.” Õnneks sai risk hajutatud, sest Jüri Vaka turismitalu tegeleb ka hobikalandusega.

Elektrijaama ehitamise idee sai Jüri Vakk kummalisel viisil: “Nägin unes nägemust: valgusvihk tuli peale, mulle anti energiat!”

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee