Elu

Heino Enden: “Kahetsemisele pole mõtet aega raisata.” 

Peep Pahv , 3. november 2001, 00:00
PEATREENER ÜTLEB: “Ma ei suuda lugeda kõiki Delfis ilmuvaid kommentaare. Kui meeskond kaotab, elan ma selle ise hinges läbi ning analüüsin põhjusi,” ütleb Heino Enden. Egert Kamenik
Eesti korvpallikoondise vastne peatreener Heino Enden tunnistab, et pole kunagi lasknud ennast üldsuse arvamusest häirida - ei Moskvasse minnes, venelannaga abielludes ega ka nüüd koduse korvpalli tüüri juures olles.

Kireva karjääriga Enden on talitanud nii, nagu tema arvates arenguks kõige kasulikum. Esimese tõsise sammu tegi ta kaheksakümnendate alguses. Kui koduse Kalevi mänguvanker hakkas allamäge liikuma, nägi ta taseme hoidmiseks väljundit Moskva AKSKs.

Kaheksakümnendatel ei vaadatud Venemaale minejaid hea pilguga, rahva hulgas teenisid pilkeid nii lauljad kui sportlased. Kas su valik oli raske?

Õnneks ei jõudnud rahva jutud minuni, ent see poleks mind heidutanud. Olin asjad enda jaoks selgeks mõelnud - nendega, kes pärast minekut minuga suhelda ei soovinud, polnud ka minul vajadust kontakti otsida. Olin algusest peale veendunud, et talitan õigesti.

Parastajad lootsid, et jään AKSKs pingile konutama. See andnuks neile võimaluse näpuga näidata, et läksin Moskvasse selleks, et Gomelskile (N. Liidu koondise peatreener - toim.) meeltmööda olla ning Nõu-kogude Liidu koondisse pääseda. Ent mina jõudsin kohe algviisikusse.

Kui Moskvasse minek jõudis siinsete korvpallijuhtide kõrvu, hakati mind tagaselja mustama. Gomelskile helistati ning soovitati mind koondisse mitte võtta. Ma pidavat Tallinnas jooma, laaberdama ning litsidega ringi ajama. Naeruväärne - pealegi on selle helistaja näol tegemist väga soliidse inimesega. Õnneks oli treener minus kindel ning jättis märguande tähelepanuta.

Tolleaegsesse AKSKsse oli koondunud korvpalli koore-kiht, ent ma ei usu, et sinna kedagi vägisi toodi. Pealegi pidi ju nagunii kusagil armeeteenistuse läbima. Ettepanek tuli ka Kaunase ˇalgirisest, kus lubati teenistus vaikselt ära korraldada ning nende meeskonnas mängida. Selle ettepaneku vastuvõtmine oleks Eesti, Leedu ja Moskva vahelised korvpallisuhted väga sassi ajanud.

Õnneks polnud ma lahkudes enam päris poisike - 23aastase mehena oli lihtsam asju mõista.

Kontrast Kalevi ja AKSK vahel oli ilmselt väga suur.

Suurim kontrast seisnes töö professionaalsuses. Elu-tingimustes oli muutus vastupidine. Esialgu pakuti tuba viletsavõitu pansionaadis. Õnneks tutvusin tänu jäähokimängijale Igor Larionovile hotell Ukraina direktoriga ning sain seal toa. Hiljem kolisin juba oma korterisse. Palkagi sain kaks korda vähem kui siin. Eestis lisandusid 180rublasele stipendiumile võidupreemiad, Moskvas neid polnud. Esimesel aastal jäime isegi hooajalõpu preemiata. Finaalis võitsime ˇalgirist 2:1, ent juhtkonna arvates oli võit liiga napp. Mõnikord müüsime raha hankimiseks üle jäävat spordivarustust.

Kas kaheksakümnendate tippsportlased tundsid end tehtud meestena?

Ükskord sõitsin autoga Tallinnast Moskvasse. Ületasin kiirust ning jäin põõsas varitsenud miilitsale vahele. Dokumente vaadates tundis ta mu kohe ära.

Uurisin siis, et kuidas temasugune maakohas elav mees nii hästi sportlasi teab. “Meil pole siin ju muud teha kui telekast võistlusi vaadata,” selgitas ta.

Suures Moskvas pole kerge megastaariks kerkida. Ent restoranides tunti meid alati ära ning treeneril olid kõik meie käigud teada.

Restoranis käik tekitas pahandusi?

Suhtumine oli sedavõrd professionaalne, et suuri joominguid ei peetud, tavaliselt käisime restoranides lihtsalt õhtustamas. Hokimehed olidki meie peale kadedad. Nemad istusid kõik päevad Tihhonovi valvsa pilgu all. Meil lubati üle kahe päeva kodus ööbida ning vabalt ringi liikuda.

Venemaal abiellusid iluvõimlemise maailmameistri Galina Beloglazovaga. Kas see oli armastus esimesest silma-pilgust?

Ei. Kohtusime ühises treeningulaagris, olin seitse aastat vanem ning algatus tuli minult.

Eesti rahvuslaste hulgas tekitas selline samm palju paksu verd. Näpuga näitajaid oli vist palju.

Võib-olla inimesed mõttes kirusid, ent minuni nega-tiivsed vastukajad ei jõudnud. Minule pole inimese rahvus kunagi probleeme valmistanud - selle järgi ei saa ju valida sõpru ega abikaasat.

Sportlaste mõttemaailm on sarnane, see teeb neile üksteise mõistmise lihtsamaks.

Meeskondliku ja individuaalse spordiala harrastaja mõttemaailm on väga erinev. Kooseluõnn seisneb ikkagi sarnases ellusuhtumises. Kui seda pole, jõutakse paratamatult lahutuseni.

Olite mõlemad tippsportlased, kas kodus tekkis rivaliteet?

Sel pinnal polnud meil kunagi arusaamatusi. Mõlemal oli hea meel, kui kaasal läks võistlustel hästi. Ma pole rohkem saavutanud või kaugemale jõudnud inimesi kunagi kadestanud.

Kas tagantjärele kahetsed seda abielu?

Iga inimene peab võtma teatud hetkedel vastu otsuseid, kuidas edasi elada. Hiljem pole mõtet kahetsemisele aega raisata. Pealegi kinkis ju see abielu mulle väga toreda poja Anthony.

Moskvast ei tulnud sa otse koju, vaid põikasid pikkadeks aastateks Soome.

1988. aastal tundsin, et Liidu meistrivõistlustel mängimine ei paku pinget. Parema asja-ajamisega leidnuks kindlasti tööd mõnes muus riigis, ent Soomes olid tuttavad ning see sobis ka perekonnale. Poeg oli selleks ajaks 11kuune.

Paljukäinud mehena polnud sul lääneilma sattudes kultuurišokki karta.

Sain hoopis korvpallialase šoki. Olin arvestanud, et tase on seni kogetust madalam ning pidasin oma rolliks meeskonda tugevdada. Kolmanda päeva hommikul helistati mulle klubi juhtkonnast ning öeldi - nüüd oled ka peatreener. Küsisin, kas nad on lolliks läinud. Noort ja väga toorest koosseisu juhendada ning samaaegselt ennast tippvormis hoida polnud võimalik. Öeldi, et kuidagi saad ikkagi hakkama - ja nii ta läks. Mõlemad rollid said piisavalt kannatada.

Soome minnes olid 28aastane. Kas polnud kahju nii noorelt suurest mängust eemalduda?

Pakkumisi tuli ka teistest riikidest, ent olin Soomes hästi kohanenud ning perele mõeldes oli seal kõige parem.

Kas Eestisse ei kutsutud tagasi?

August Soku matustel oli korra Jaak Salumetsaga sellel teemal juttu, ent tõsiseks asi ei läinud.

Mõne aastaga muutus mängimine juba teisejärguliseks.

Ühel hooajal olin korraga nii Soome meistriliigasse kuuluva meeskonna kui ka naiskonna peatreener. Järgmine aasta lisandus kooliõpetaja amet. See oli huvitav aeg: päeval käisin tööl, õhtul andsin trenni ning lõpuks jäi aega ka lapsega tegelda, pesu pesta ja süüa teha.

Galinaga olid selleks ajaks teed juba lahku läinud.

See oli asjade loomulik käik. Enne Soome tulekut polnud me ju kunagi pikemat aega järjest koos olnud.

Mõlemal olid omad treeningulaagrid ja võistlused. Soomes olime rohkem koos ning vastuolud hakkasid võimenduma.

Pärast lahutust jäi Anthony sinu juurde.

Olin temaga sündimisest saadik rohkem tegelnud. Meil tekkis hea kontakt, mõistsime teineteise hingeseisu sõnadetagi.

Ometigi vajavad lapsed ka ema hellust. Sa ei kartnud, et võid mõnes punktis jänni jääda?

Loomulikult on ema hellus lapsele vajalik. Püüdsin seda korvata nii palju kui suutsin. Ainus häda oli, et läheduses polnud kumbagi vanaema, kelle juurde last mõnikord jätta. Aeg-ajalt täitsid hoidjatädi rolli naabruses elevad kaksikud õed. Samas polnud Anthonyga palju probleeme - kui magama jäi, ei ärganud enne hommikut. Kokkuvõttes usun, et sain hästi hakkama.

See eluperiood ei muutunud sinu jaoks kurnavaks?

Kui oskad aega planeerida, laabub kõik tõrgeteta.

Kas Soomes elades oli kojutuleku mõte kogu aeg peas?

Soomlased pakkusid kiirendatud korras kodakondsust, ent teadsin, et soovin koju naasta ning loobusin.

Seega ei tähendanud kojutulek tugevate sidemete läbiraiumist.

Lõpuks hakkas Soome elu vastu - sealne konservatiivsus ei sobi mu vaimule. Pealegi tutvusin praeguse abikaasa Ülle-Triinuga, kes õppis Tallinnas kõrgkoolis. Otsusta-sime, et jätkame elu Eestis.

Raskemaks kujunes äratulek pojale. Teise klassi jõnglasena on raske mõista, miks pead sõbrad maha jätma ning uude kohta kolima.

Eestisse jõudes oled tegelnud paljude erinevate töödega. Ajanud konsultatsiooniäri, töötanud ajakirjanikuna, nüüd oled jõudnud taas korvpalli juurde. Kas see on töö, mis siiani südame küljes?

Kui oled end juba korra mänguga liitnud, ei kao kihk kuhugi. Mingil määral jääd asjaga alatiseks seotuks. Praegune töö pakub mulle suurt huvi ning ma olen sellele tõsiselt pühendunud - samas jätkan ka äritegevust, ent see ei nõua minult suuri pingutusi.

Kas koondise peatreeneriks olemine on sinu karjääri tipp-hetk?

Ma pole kunagi seadnud väga kaugeid ja kõrgeid eemärke. Isegi mängijana ei unistanud ma olümpiavõidust. Kopsuhaiguse tõttu jäi mul noorteklassis kolm aastat vahele. 17aastaselt vaatasin Eesti meistrivõistluste mängu, kus osalesid Tomson, Tammiste ja teised kohalikud ässad ning mõtlesin - Liidu koondisse ei jõua ma kunagi, ilmselt Kalevissegi mitte, ent Eesti meistrivõistluste tasemel pean korvpalli mängima.

Samuti pole ma kibelnud koondise peatreeneri kohale, veel vähem mõne Euroopa klubi juhendajaks. Kui ettepanek tehti, kaalusin kaua. Nägin väljakutset ning võtsin pakkumise vastu. Minu ja korvpalliliidu tulevikunägemused olid sarnased.

Korvpallikoondise pea-treeneri roll on vastutusrikas, ebaõnnestumiste korral ootab sind fännide terav kriitika. Kas sa ei karda?

Igal inimesel on õigus oma arvamusele, ent ma ei pea jälgima iga eestlase hinnangut. Ma ei suudaks lugeda kõiki Delfis ilmuvaid kommentaare. Kui meeskond kaotab, elan ma selle ise hinges läbi ning analüüsin juhtunu põhjusi. Samas tuleb kriitikaga arvestada ning selleks valmis olla. Liigselt kartes pole võimalik ennast teostada.

Kas kaotuse korral kannatab ka perekond?

Tööalased emotsioonid jätan koduukse taha. Lähedased ei näe, mis mu sisemuses tegelikult toimub.

Pärast pikki rännu- ja otsinguaastaid oled kodus ja teed armastatud tööd. Kas võib öelda, et sinu ellu on saabunud stabiilsus?

Jah, ning see on väga hea tunne.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee