Eesti uudised

“Kui palju oleks just praegu isalt küsida...” 

Kirsti Vainküla , 24. oktoober 2001 23:00
METSAKALMISTUL: Jüri Krjukovi poeg Sass meenutab isa tema 4. surma-aastapäeval.Foto: Arno Saar
Kui näitleja Jüri Krjukov neli aastat tagasi oktoobris mulda sängitati, külmetas paljude suurte inimeste keskel tõsine poisike. Tol ajal ei saanud Aleksander Krjukov veel paljust aru, tänaseks aga on tal tekkinud küsimusi, millele vastata oskaks ainult isa.

“ON SURMATEATEID, mille puhul kogu hõim võpatab, mille puhul maa jääb hetkeks tummaks ja kogu rahvas tajub teda tabanud kaotust,” kirjutas teatrimees Voldemar Panso oma päevikus novembris 1973.

Üks sellistest päevadest oli neli aastat tagasi 23. oktoobril, kui Eesti

Draamateater

oli inimestest tulvil - Eesti rahvas jättis hüvasti Panso õpilase Jüri Krjukoviga. Metsakalmistul sai 43aastaselt vähki surnud Krjukov aseme kollase pihlapuu alla ning pärgadest kõrge kalmu kõrval seisis 15aastane Aleksander Krjukov. Jüri Krjukovi poeg.

Neli aastat hiljem

Metsakalmistu kõrgete mändide alla päike ei ulatu. 19aastane Aleksander Krjukov seisab isa haua ääres vilus ja kohendab vaasis lillekimpu. Kes selle tõi?

Ei tea. See võis olla ükskõik kes. Keegi, kes Jüri Krjukovist hoolis ja kellel oli meeles, et täpselt neli aastat tagasi maeti Kriuks.

“Urmas Kibuspuu on ju ka siinsamas. Ta oli isa hea sõber,” kõnnib Aleksander haudade vahel. Siin puhkavad veel Juhan Viiding, Ervin Abel, Jaak Tamleht, Rein Aren, Aino Talvi. Pisut eemal Mati Klooren.

Mõnele on lilli toodud, mõnele mitte. Kui Aleksander surnuaiale tuleb, ei võta ka tema ilmtingimata lilli kaasa. Tähtis on lihtsalt tulla.

“Nüüd alles saan aru, et nii palju oleks isalt küsida,” ütleb Aleksander vaikselt. Seda on ta aru saanud just viimastel kuudel, sest õpib Pedagoogikaülikoolis esimesel kursusel raadiore˛iid. Istub koos terve kursusega loomaiaas ja jälgib loomi. Teeb loomaetüüde ja lavastab vanasõnu. Täpselt isa jälgedes?

“Ei tea. Ei ole proovinud, pole mõelnud ka. Samas, see mis ma õpin, sarnaneb selle kõigega. Ma pole kunagi näiteringis käinud, korra mängisin keskkoolis ühes tükis. Raadio huvitab mind rohkem, muusika meeldib. Kõik, mis on helidega seotud,” räägib Aleksander. Kui alguses ei tahtnud midagi välja tulla, siis nüüd läheb juba paremini.

“Praegu hakkan mõtlema, et isa võiks... elus olla. Oleks mõnus rääkida. Etüüdid ja kõik see. Olen nüüd suuremaks kasvanud. Me saaksime koos nalja teha, vabamalt olla. Tunnen, et olen temale järele jõudnud, samale tasemele... Meil oleks rohkem jutuainet.”

Aleksander usub, et isa oleks tema üle uhke, kui kuuleks, et ta Rudolf Allaberti käe all ülikoolis õpib.

Kui isa läks ära

Jüri Krjukovil esimesest abielust Urvega lapsi ei ole. Teine abikaasa oli Sassi ema Inge, kes oli Jürist 11 aastat vanem.

Kui väike Aleksander 19aastat tagasi ilmavalgust nägi, oleks poisist saanud äärepealt Aarne Üksküla nimekaim. Sest poiss nägi ilmavalgust just Üksküla sünnipäeval ja Jüri oli imestunult tähendanud: “Kas ma pean talle nüüd Aarne nimeks panema?!”

Inge tahtis pojale soome nime Kari, Jüri tahtis Aleksandrit. Inge püüdis selgitada, et milleks nii pikk nimi, nagunii hakkavad Sassiks hüüdma. Jüri sai oma tahtmise ja ema õiguse: kõik hüüavad Aleksandrit praegu Sassiks.

Kui Sass kooliküpseks sai, läksid Inge ja Jüri Krjukovi teed lahku. Isa käis poissi tihti vaatamas ning kui Sass reaalkoolis õppima hakkas, kohtusid nad ka üle tänava Draamateatris.

“Ikka olime isa garderoobis või kohvikus. See maja on mulle täiesti selge, lavatagune ka. Läksin ise valvelauast läbi, kõik teadsid mind,” meenutab Sass.

Ta on kindel, et kui praegu Kersti Kreismann või Ain Lutsepp vastu tuleks, ütleks ta neile tere, ja talle öeldaks vastu ka. Välimuselt on Sass pikkust juurde visanud, tema suured pruunid silmad aga on isalt. Ka iseloom paistab isalt olevat, sest Sass on väga kinnine ja oma tundeid igaühele ei avalda.

Roman Baskin ütles Jüri

Krjukovi matusel, et tegelikult oli Jüri abitu, õrn ja haavatav. “Ma usun, et ta ütles seda ülekantud tähenduses... Ma ei mäleta, et isa kunagi kellegi peale oleks karjunud või kellegagi halval toonil rääkinud. Ta oli heatahtlik, aga ta oli ka kangekaelne. Ja mina olen ka.”

Vitsa ei saanud Sass isalt kordagi, sest nende suhted olid “teistsugused”.

“Ta ei olnud alati minu kõrval ja me ei saanud alati vabalt rääkida. Kui tema kohta öeldakse, et ta oli hea näitleja, siis minule oli ta eelkõige isa. See, et ta väga hea näitleja oli, on teisejärguline,” selgitab Aleksander ja viskab pea kuklasse.

Metsakalmistu vaikust lõhestab rähni kopsimine. Lindu aga näha ei ole.

“Mul on meeles, et isa käskis mul alati selja sirgu ajada. Ma vist hoidsin küüru,” naerab Sass ja ajab selja silmanähtavalt sirgemaks. Ta mäletab, et tema ja isa suhted läksid soojemaks alles Jüri viimastel eluaastatel. Koos käidi kinos või mõnes vanalinna pubis. Kõige sagedamini aga saadi kokku ikka teatris.

“Me oleksime võinud rohkem koos olla,” mõtleb Sass nüüd. Aga ta saab aru, et isa oli hõivatud näitleja. Tal oli teine perekond. Kui tagantjärele mõelda, siis Sass väga palju isa mõtetest ei teadnudki.

Kui isa telekast näidati, vaatas Sass alati ja tundis uhkust - minu isa. Talle ei meeldinud mitte ainult isa vaadata, vaid ka see, et naerda sai. Kui isa “Kuulsuse narrides” Salomon Vesipruulina puu otsas pudistas ja luuletas, naeris poeg end peaaegu ribadeks.

Sassi teeb kurvaks see, et ta jäi paljudest isa naljadest ilma. Tegi ju isa ka elus tsirkust. Ühe suvise mälestuse on ema talle rääkinud. “Meil oli Saaremaal talu, ma olin ühene või kahene. Meil olid lambad ja üks lammas ei läinud lauta. See oli vaja aedikusse saada. Isa laskus siis neljakäpukile, hakkas määgima ja lammas läks tema järel lauta. Asi töötas.”

Kõige meeldejäävama rolli tegi aga isa Sassi arvates lavastuses “Viiuldaja katusel” piimamees Tevjena. Sass oli siis veel pisike koolipoiss, istus ema kõrval saalis ja vaatas lavale - isa.

Nüüd käib Sass Draamateatris nagu tavaline teatrihuviline - lava taha enam ei lähe, garderoobi ka mitte. Pole põhjust.

Lõpp tuli ühe aastaga

Sass usub, et inimene saab oma saatust ise kujundada. Hetki, mil ta on kirunud, et miks läks tema isaga just nii nagu läks, on palju. “Nii palju, et pole mõtet sellest isegi rääkida. Aga peab edasi elama,” on Sass tõsine.

See päev neli aastat tagasi, mil ta Metsakalmistul seisis ja isaga hüvasti jättis, ei lähe tal iial silme eest. “Oli selline päev, mis jääb elu lõpuni meelde. Isa oli väga muutunud, kõhnaks jäänud. Ta ei saanud viimasel ajal enam rääkida.”

Maja Vambola tänaval, kus Jüri Krjukov koos emaga elas, enam ei ole. Sass on sealt mööda käinud ja teab, et isa ja vanaema kunagise kodu asemele on kerkinud mingi kindlustusfirma peakontor. Viimase aasta elas Jüri Krjukov aga Tartu maanteel koos Ülle Tomingaga.

“Kui isa haigeks jäi, tuli see kõigile väga äkki. Läksin teatrisse ja küsisin, kas isa on kohal. Öeldi, et ei ole, et sõitis välismaale. Ma ei uskunud, sest ta oleks mulle ju öelnud. Järgmisel päeval sain teada, et tal avastati kasvaja. Tehti operatsioon ja see hakkas vohama,” on Aleksander nüüd aru saanud.

Kui Jüri enam rääkida ei saanud, suhtles isal tihti külas käinud poeg temaga kirja teel. Sass rääkis ja Jüri kirjutas. Sassil on need kirjad alles.

“Kaks päeva enne surma vaatasime isaga Chaplini filmi “Suur diktaator”. Isale väga meeldis, ta naeris,” on Sassil meeles.

Viimane kord, kui ta isa elavana nägi, oli päev enne surma. “Isa magas ja oli väga väsinud...” meenutab Sass. Nii jäigi teostamata isa ja poja unistus teha koos üks Euroopa reis. Täna meenutab seda ärajäänud reisi isa kingitud ingliskeelne raamat “Maailma ajalugu”. Samuti on Sassile armas hõbedane käekett, millel isa nimetähed J.K. Selle kinkis talle pärast isa surma Jüri viimane abikaasa Ülle Toming.

Kokku saime kalmistul...

Milline näitleja isa oli? “Üks parimaid Eestis. Oskas nii dramaatilisi rolle kui ka koomilisi. Kui lavakasse läks, öeldi talle, et sul pole siin midagi teha, hakka astuma...”

Jüri Krjukov ise on öelnud, et Priit Pedajase klassivennana tuli lavakunstikateedrisse minek talle nagu iseenesest. Seda enam, et see oli omal ajal popp koht.

Sass on suure ringiga isa hauale tagasi jõudnud. Märkab, et isa ja Urmas Kibuspuu haudadele on istutatud täpselt ühesugused alpikannid. Kibuspuule kaks, Krjukovile üks.

Voldemar Panso on oma päevikus kirjutanud, et näitlejad pole kunagi hiilanud oma elupäevade pikkusega. Teatrijuhist Priit Põldroosist kirjutades lõpetab ta artikli sõnadega: “/-/ Ja kui kokku saime, olime Metsakalmistul.”

Enne Jüri Krjukovit ootasid seal ees kursusevennad Kips (Urmas Kibuspuu) ja Sull (Sulev Luik). Möödunud aastal kohtusid nad Aare Laanemetsaga.

Jüri Krjukovi rollid teatris

Anton Tšehhovi “Ivanov” - Ivanov (lavastas Elmo Nüganen, esietendus 1992)

Madis Kõivu “Tagasitulek isa juurde” - Tagasitulija (lavastas Priit Pedajas, esietendus 1993)

Tankred Dorsti “Fernando Krapp saatis mulle kirja” - Fernando Krapp (lavastas Mati Unt, esietendus 1993)

Manuel Puigi “Ämbliknaise suudlus” - Molina (lavastas Georg Malvius, esietendus veebruaris 1993)

Lars Norčni “Ja anna meile varjud” - Eugene Juunior (lavastas Mikk Mikiver, esietendus detsembris 1993)

Eugene O’Neilli “Pikk päevatee kaob öösse” - James Tyrone juunior (lavastas Mikk Mikiver, esietendus märtsis 1994)

Tankred Dorsti “Merlin” - Lancelot (lavastas Priit Pedajas, esietendus juunis 1994)

Mart Raua “Kirves ja kuu” - Vidrik Potaarik (lavastas Priit Pedajas, esietendus 1994)

Mihhail Lermontovi “Maskeraad” - Arbenin (lavastas Mikk Mikiver, esietendus aprillis 1995)

Peter Shafferi “Amadeus” - Wolfgang Amadeus Mozart (lavastas Kalju Komissarov, esietendus oktoobris 1995)

Arthur Milleri “Vaade sillalt” - Alfieri (lavastas Mikk Mikiver, esietendus jaanuaris 1996)

Pierre Corneille’i “Näitaja näitab ja vaataja vaatab ehk Illusioon” - Matamore (lavastas Mati Unt, esietendus aprillis 1996)

Henrik Ibseni “Peer Gynt” - Võõras (lavastas Roman Baskin, esietendus jaanuaris 1997)

Ivan Menchelli “Kalmistuklubi” - lahkunud abikaasa vaimu sõnatu roll (lavastas Ivo Eensalu, esietendus märtsis 1997).

Tony Kushneri “Inglid Ameerikas” - lavastaja Georg Malviuse assistent

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee