Eesti kaitsevägi 80. Kodumaa kaitsel

19. oktoober 1997 00:00

HANNES WALTER

Varasemates selleteemalistes kirjutistes (vt. SL 21. ja 28. juuni 1997) vaatlesime eesti sõjameeste koondumist kodumaale ja 1. Eesti polgu loomist kevadsuvel 1917. Toona kulges rindejoon veel suhteliselt kaugel Eesti piiridest.

Olukord muutus septembris, kui sakslased vallutasid Riia (3. sept.) ja Jekabpilsi (22. sept.). Vene 12. armee kaotas üle 30 000 mehe. Neist 15 000 langes vangi, kuna 5000 jooksis lihtsalt laiali ja deserteerus.

Septembripealetungiga said sakslased tugevad sillapead Daugava põhjakaldal ja lõid seega eeldused edasitungiks Soome laheni. 1. Eesti polk oli vahepeal lõpetanud väljaõppe ja tunnistatud lahinguvalmiks.

Tegelikult polnudki 12. armee reservis ühtki korralikku väeosa peale Eesti polgu. Üldine lagunemine Vene armees süvenes iga päevaga.

Nii paisati 1. Eesti polk 3.-7. oktoobrini Valmierasse rinde reservi. Koos polguga liikus ka marsipataljon, mis formeeriti 14. septembril meestest, kes tagavarapataljoni ei mahtunud, - tegelikult samuti polk 50 ohvitseri ja 5000 sõduriga staabikapten Oskar Luiga juhatusel.

Operatsioon "Albion"

Erinevalt Vene väejuhatuse ootustest ei planeerinud sakslased Riia vallutamise järel frontaallööki põhja. Saksa luure andmed kinnitasid, et laostumise aste Vene vägedes võimaldab vallutada tugevasti kindlustatud "Moonsundi positsiooni".

Nii nimetati Lääne-Eesti saartele tuginenud kindlustuste süsteemi, mis sulges sissepääsu Liivi lahte ja oli osa Soome lahe "lukust". 16 rannapatarei hulgas olid võimsaimad 305 mm patareid Sõrve sääre tipus Saaremaal ja Hiiumaal Tahkunas.

Saarte garnisoniks oli tugevdatud jalaväediviis 25 000-mehelises koosseisus. Lisaks 54 suurtükile kindluspatareides oli diviisil 64 välisuurtükki. Kindluspatareide ja miiniväljade varjus valvas Vene Balti laevastik: 2 lahingulaeva, 3 ristlejat, 25 hävitajat ja torpeedopaati, hulk väiksemaid sõja- ja abilaevu ja 3 Inglise allveelaeva.

Laevastiku peabaas oli Kuivastu sadam Muhus. Saaremaal, Hiiumaal ja Haapsalus baseerus laevastiku toetuseks 36 merelennukit. Kaitse kõrgemaks juhiks oli admiral Svez^nikov, kellele allus Balti laevastiku maaväeülem kindral Hendrikson. Saarte kaitse staap oli Kuressaares.

Saksa väejuhatus eraldas dessandiks Lääne-Eesti saartel samuti tugevdatud diviisi, kokku 25 000 meest 66 suurtüki ja 72 miinipildujaga. Operatiivsuse tagamiseks oli dessantvägedes 5 jalgratturite pataljoni.

Dessandi kindlustamiseks koondati Läänemerre Saksa laevastiku peajõud: 10 lahingulaeva, 3 kergeristlejat, 47 hävitajat ja torpeedopaati ning miiniväljade traalimiseks 90 traalerit, kõik kokku 300 laeva. Õhust toetas eskaadrit 6 õhulaeva ja 75 lennukit, neist 68 hüdroplaanid.

Sakslased rakendasid tookord esimesena Läänemerel ka lennukiemalaeva. Esmakordne kogu maailma meresõja ajaloos oli miinide veeskamine lennukitelt, mida sakslased Muhu väinas katsetasid.

Sõjaloots Hugo Laudon

11. oktoobril asusid Saksa peajõud Liepajast teele admiral Erhard Schmidti lipu all. Maaväge komandeeris kindral von Kathen.

Sakslaste eelis olid suurepärased merekaardid. Juba varasematel sõja-aastatel hämmastas venelasi Saksa allveelaevade uskumatult täpne navigeerimine Soome ranniku saarterägas. "Salarelvaks" oli sõjaloots Hugo Laudon.

Mees sündis Hamburgis 1883 ja omandas seal ka kaugesõidukapteni kutse. Sõites Läänemerel, pühendus kapten Laudon n.-ö. hobi korras Soome ja Eesti vete uurimisele. Ta avastas mitu uut laevateed, mis puudusid Vene merekaartidelt.

Sõja puhkedes rakendati Laudonit sõjalootsina. Ta viibis Saksa allveelaevadel, mis poetasid end Soome rannikuvetesse ja panid sinna miine. Dessandi ajal viibis Laudon kergeristlejal "Kolberg" ja viis ööl vastu 12. oktoobrit Saksa armaada kaotusteta läbi Vene miinitõkete Liivi lahte.

Saksa laevastik hargnes nüüd kiiresti ja võttis tule alla Vene patareid. Pealöök oli planeeritud Tagalahes, kus juba mitu päeva varem oli positsioonile hiilinud Saksa allveelaev, et jälgida olukorda rannikul.

Kell 5.30 maabusid Tagalahes Saksa toonased kommandosed - kapten von Winterfeldi 18. rünnakkompanii. See kinnitas rannal kanda ja ise lahingut lüües juhendas peajõudude maabumist, mis algas 8.15. Esimeses laines tuli 3600 meest, kes vallutasid patareid ja kaevikud. Venelased põgenesid paanikas.

Kui sillapea oli julgestatud, tulid pioneerid ja rajasid õhtuks välisadama. Nüüd ei pidanud maabumiseks kasutama enam mootorpaate. Transportlaevad sildusid ja pimeduse saabudes oli maal 15 000 meest, 40 suurtükki, 900 veokit ja 3700 hobust. Abistav dessant maabus samal ajal Pamma ninal.

Lootusetu katse

Vene väejuhatus kaotas sakslaste maabudes pea, üllatus oli täielik. Tegelikult oli palju märke, mis pidanuks Vene väejuhatust ettevaatlikuks tegema, nagu tihenev õhuluure enne dessanti jms. Ometi usuti, et sügistormide kartuses ei julge sakslased dessandiga riskeerida.

Kui nüüd tuli teade sakslaste maabumisest, põgenes admiral Svez^nikov Haapsallu "abiväge tooma". Rohkem teda Saaremaal ei nähtud.

14. oktoobril vallutasid sakslased Kuressaare ja Orissaare, sulgedes põgenemistee Muhusse. Saaremaal alistus nüüd sakslastele 7000 meest, nende hulgas 3 kindralit.

1. Eesti polk sai marsikäsu Valmieras 13. oktoobri õhtul. Ööl vastu 14. oktoobrit pandi polk vagunitesse ja saadeti Tallinna. Siit lähetati see üle Haapsalu Rohukülla, kuhu saabuti 16. oktoobril. Ilma pikemata algas laevadele minek, et sõita Muhusse.

Tolleks ajaks oli juhtimine Muhus kokku varisenud. Staapidel polnud enam aimu väeosade asukohtadest ja sõdurid keeldusid käsku täitmast.

Sellises olukorras püüdis 1. Eesti polgu ülem polkovnik Aleksander Tõnisson kõigi vahenditega venitada oma meeste saatmist kindlasse hävingusse. Täielikult käsku ignoreerida muidugi ei saanud ja nii jõuti Muhumaale viia I pataljon (staabikapten Peeter Kann) ja II pataljon (staabikapten Peeter Kraav) koos komandodega.

17. septembril kaitsesid Muhu saart peale eestlaste veel vaid 800 "surmapataljoni" vabatahtlikku. Tuhanded venelased andsid end lahinguta vangi ja segasid kaitse organiseerimist, ummistades sadama. Nii ei saabunud mandrilt enam laskemoona, mis lõppes ööl vastu 18. oktoobrit.

See sundis ka eestlasi ja surnupealuumehi relvad maha panema. Tagasi mandrile pääses 209 eestlast ja 119 "surmapataljoni" meest. Lahingutes oli langenud 20 eesti ohvitseri ja 150 sõdurit. 600 vangilangenud ohvitseri hulgas oli 16 ja 5000 sõduri hulgas 1598 eestlast.

***

19. oktoobri ööl maandasid sakslased dessandi Hiiumaal, kus juba 12. oktoobrist oli tegutsenud luure-diversioonigrupp. Kommandosed õhkisid Sõru patarei, lõhkusid sideliine ja külvasid paanikat. Kui nüüd Saksa peajõud maale tulid, andis 3000-meheline Vene garnison võitluseta alla.

Kogu operatsiooni käigus kaotasid sakslased 400 meest. 105 Saaremaal langenu hulgas oli ka noor andekas kirjanik Walter Flex.

Vangi võeti üle 20 000 venelase, sealhulgas 1000 ohvitseri ja 5 kindralit. Sõjasaak oli hiiglaslik, kuna venelased ei jõudnud ladusid hävitada.

1. Eesti polgu ülem polkovnik Aleksander Tõnisson.

1917. aasta oktoobris sakslaste vastu saadetud 1. Eesti polgust langes Muhumaal vangi 16 ohvitseri. Neist osal õnnestus põgeneda ja jõuda tagasi oma väeossa. Tollasel pildil on põgenenud ohvitserid (erariides) koos relvavendadega Haapsalus.

Rohuküla sadam pärast venelaste põgenemist 1917.