Uudised

Lõhkeaine, granaatide ja konservidega soomukite vastu 

Krista Taim , 17. august 2001, 23:00
PADRUN RAUAS: "Igal mehel oli relv kaasas. Me oleks neid ka kasutanud, kui meid oleks rünnatud!" ütleb kaitseliitlane Jaan Audru ega pelgaks samas olukorras uuestigi välja minna.Foto: Mati Hiis
Kogu Eestist oli Tele- ja Raadiomaja kaitsma tulnud rohkem kui 6000 inimest. Enamik neist oli relvastatud - kaitseliitlastel olid hõlma all püstolid, granaadid ja lõhkeainepakid ning kohapeal segati Molotovi kokteile.

"Mitte keegi poleks suutnud kokkutulnuid üle lugeda - ühed läksid, teised tulid. Kuid kaitseliitlasi oli 3000 ringis," meenutab tollane Kaitseliidu Nõmme eriüksuse pealik, kaks ööpäeva Raadiomaja valvanud Vahto Murumets, 57.

18. augusti õhtul naasis ta mitmepäevaselt metsaõppuselt. Jõudnud asjad lahti pakkida ja veidi puhata, tuli maleva staabist kogunemisteade. Dessantväe soomukid polnud veel Eesti piiri ületanud, kuid juba valmistuti halvimaks.

Varastatud relvad

19. augusti õhtupoolikul kogunes Hiiu-Kase tänava staabi juurde Nõmme maleva 80 meest. Nad said käsu minna Raadio- ja Telemaja kaitsma. Ilma relvata kaitseliitlastele anti laskeriist ning mõni sai peale selle ka lõhkeainepaki.

Enamik relvi oli varastatud Astangu sõjaväelaost. Nõmme maleva kahe tegutsemisaastaga olid maleva eriüksuslased ja kaitseliitlaste lapsed öösiti laost relvi, granaate ja lõhkeainet toonud.

Nõmme malevlase Jaan Audru mäletamist mööda võeti Raadiomaja juurde kaasa ligi 25 granaati.

"Mehed jaotati rühmadesse. Kõigil oli tegutsemiskoht täpselt teada. Kõik polnud mundris, sest esiteks öeldi, et vorm pole soovitatav ja teiseks polnudki kõigil siis veel seda," räägib pedagoogikakooli majandusjuhataja ja maleva varustajana töötanud mees. Varustajavõimeid sai ta rakendada kahel järgmisel päeval, kui otsis vahis olevatele meestele toiduks konserve. Keegi ei pidanud nälga kannatama, sest peale kaitseliitlaste oma varude kostitas üks helde talunik mehi piimaga ning lahke pagar jagas valvesolijatele saiakesi.

Esmaspäeva õhtul kella 6 paiku, kui Audru rühm Raadiomaja juurde jõudis, oli seal juba sadakond uudishimulikku. Majas valvas kodukaitse ning Kaitseliit võttis positsioonid sisse selle ees. Rahvahulk kasvas iga tunniga, sest sõna oli saadetud kõigile tollastele malevatele ja nii mõnigi oli kohe Tallinna poole teele asunud.

Südaöö lähenedes muutus olukord ärevamaks. Õhtul kell 11 kutsus Ülo Nugis rahvast Tele- ja Raadiomaja kaitsele.

Keskööks oli kohal tohutult inimest. Kuulati transistorraadiost uudiseid, käidi niisama ringi ja nii mõnigi põikas Kungla hotelli kohvikusse. Mõnes rühmakeses võeti laulgi üles. Tartu mehed täitsid aga Molotovi kokteili pudeleid bensiiniga.

Murumets mäletab 70aastast Põlvamaa kaitseliitlast, kes kangesti tahtis püssist korragi venelaste pihta lasta. "Tore oli vaadata - maamehed tulid, suured ja tursked. Kõigil olid dressid seljas ja püssid kaasas. Vabadusvõitluse meeleolu tekkis vägisi - seks ajaks oli juba liiga palju saavutatud, et midagi niisama käest ära anda. Kindlasti sundis just see paljusid kohale jääma," arvab Audru.

Barrikaadilt tööle

Mida rohkem rahvast Raadiomaja juurde kogunes, seda ärevamaks läksid malevapealikud - kokkukutsutud olid omapäi ja ettearvamatud. "Hirmu venelaste ega tankide ees polnud. Hirm oli inimmassi pärast, mis oleks võinud rünnaku puhul paanikasse sattuda ja meid nii ära tallata, et poleks saanud paukugi teha," meenutab Murumets. Enim rahvast oli just Raadiomaja akende all. "Kui oleks tulistatud valang akendesse, oleksid klaasikillud tõelise veremöllu põhjustanud," lisab ta. Koos eriüksuslastega ehitaski ta barrikaadi, et inimesi sealt eemal hoida.

Kell 1.39 kõlab raadiost intervjuu Andrus Öövliga. Raadio- ja Telemaja ümbruse tänavaid kutsutakse blokeerima raskeveokid. Öövel pakub, et rünnet on oodata hommikul kella 4 ja 6 vahel. Hakatakse ehitama barrikaade, mis kindlustatakse bensiinikanistritega.

Kella 6 hommikul sai selgeks, et soomuskolonn veel niipea Tallinna ei jõua ja paljud läksid valvest otse tööle.

Hommikul kella 10 paiku jõudsid sõjardid aga juba pealinna lähedale. "Kogu see aeg olime positsioonidel," meenutab Murumets. "Kohe, kui nad oleksid meie peale tulnud, oleks sõda lahti läinud," arvab ta tagantjärele. Dessantvägi aga suundus hoopis teletorni juurde.

Enim panebki meest nördima teletorni äraandmine. "Meil olid relvad ja mehed, aga torn lihtsalt anti ära. Seda ei võetud ära!" on ta veel tänagi pahane ja usub, et seal tulnuks vastu hakata.

21. augusti keskpäevaks selgus, et õhtuks on kõik läbi. "See oli täielik tsirkus. Kui väed hakkasid minema, jätsid kõik oma positsioonid ja tormasid barrikaadidele hõiskama. Ainult meie üksus jäi kindlalt kohale," meenutab Murumets. Pidamata jäänud lahingu asemel korraldati pärast kaitseliitlaste marss Vabaduse väljaku miitingule.

Kriisiraadios kella ei vaadatud

Riigipöördekatse esimesel päeval oli Eesti Raadio uudistekütt Riina Eentalu puhkusel. Kuuldes hommikul ärevatest sündmustest, kiirustas ta esimese bussiga kohe Tallinna. "Siis ei küsitud kellaajast ega kalendripäevadest," meenutab ta. "Kriisiraadiot tehti ööl ja päeval."

Koos kolleegidega käis naisreporter väga palju linnas ringi. Erki Berendsiga luuras Eentalu alguses Dvigateli müüri taga ja hiljem ka Tondil Matrossovi polgu juures. "Ikka selleks, et teada saada, kuidas Pihkva dessantnikud liiguvad ja elavad," seletab ta. Mõlema objekti juures valitses siiski suhteline vaikus.

Riigipöörde esimese päeva õhtul hakati ka Raadio- ja Telemaja ümbrusse barrikaade püstitama. Et kaitsjatelegi kiiresti infot jagada, tõstis raadiorahvas valjuhääldid õue. Kogu eetris olnud programm, kaasa arvatud ülekanne Toompealt, taasiseseisvumise väljakuulutamisest, jõudis kohe ka Raadiomaja kaitsjateni.

Teavet Eestis ja mujal ilmas juhtunu kohta saadi neil ärevail päevadel-öödel mitmest kanalist: uudisteagentuuridest, telerist ja raadiost, aga mujaltki. "Panime tööle ka kõik enda tuttavad Lätis, Leedus ja Moskvas. Neile võis alati helistada ning värskeid uudiseid pärida."

Nii-öelda peaproov augustipäevadeks oli Raadiomajas olnud juba sama aasta jaanuaris, kui Nõukogude armee vallutas Vilniuse teletorni ja Läti siseministeeriumi. Siis kutsus Eesti Raadio isegi raadioamatöörid appi, sest lõunanaabrite infokanalid olid tükati rivist väljas. Mobiiltelefone aga toona veel Eestis peaaegu polnud.

Kui riigipöördekatse lõppes, oli raadiorahval hea tunne. "Mingit väsimust küll polnud," seletab Eentalu. "Töökarastus oli kõva ja see aitas meid palju."

Sama kindel on Eentalu sellele seltskonnale ka täna, kui oleks tarvis uut kriisiraadiot teha. "Kui vaja, teeme jälle! Võhma selleks jätkub."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee