Kommentaar

Orden admiral Belovile 

Hardo Aasmäe, Putšiaegne Tallinna linnapea, 17. august 2001, 23:00
0

Kümme aastat pärast putši oleks aeg kõnelda kohalike N. Liidu sõjaväelaste meeleoludest ja osast, millest seni on suhteliselt vähe räägitud.

Tegelikult meil Eestis nende vene komandöridega natukene vedas. Tallinna garnisoni ülemaks oli viitseadmiral Juri Pavlovitš Belov, erakordselt kultuurne ja haritud ohvitser. Nendes asjades, mis me kokku leppisime, ta alt ei vedanud. Kui ikka oli väga suur masuudikriis, siis laenasin ma tema käest kütust. Belov ütles pool aastat enne putši kuidagi muuseas, et iseseisvus teil tuleb, mina olen ilmselt viimane Tallinna garnisoni ülem.

Logisev putš

Kui hakkas riigipööramine, püüdsid mustas mundris mehed, s.o merevägi, hoida omamoodi tegevusetut neutraliteeti. Lõpuks oleksid nad muidugi käsku täitnud, aga õnneks ei suutnud Moskva õiget käsku anda kuni lõpuni. Ainukesed tõsisemad tegijad olid Pihkva diviisi üksused, mis tollal allusid KGBle kui üldväeosa.

Esimene sats seda Pihkva diviisi tuli lennukitega Tallinna. Tbilisi öisest tapatalgust saadik olid armees hakanud levima meeleolud, et nemad tsiviilkonflikte ei lahenda, seespool õiendagu miilits ja siseväed ja KGB. Seetõttu pidi Pihkva diviis hakkama maitsi tulema, milleks tegelikult ei oldud valmis. Esimese päevaga jõuti kuhugi Tartu taha, teise päeva lõunaks lõpuks Tallinna. Tallinnas aga pidanuks viitseadmiral Belov tagama neile garnisoni toetuse. Tegelikkuses ei oodanud neid linna servas mitte keegi garnisonist. Belov venitas. Seepeale saatis kolonn linna luuresalga, kes otsis üles linna komandandi Zintšenko.

Toodi siis komandant kohale ja anti talle üle paberid, et majutage ja toitke. Kolonn seisis, mehed puruväsinud ja norus. Neile oli öeldud, et tegu on õppusega, mille mõte oli harjutada tuumaavarii tagajärgede likvideerimist.

Hiljem seletas mulle tolleaegne Peterburi linnapea Anatoli Sobtšak, et Leningradi sõjaväeringkonna ülem oli üles tunnistanud, et neil oli neli lennukit valmis pandud pommitamaks Sosnovõi Bori aatomi-

elektrijaama. Kui mina sinna kohale jõudsin, olid meie Rahvarinde vene sektsiooni ja Tallinna volikogu liikmed nad juba üle kallanud Jeltsini ähvardava ukaasiga, et tegu on kuritegeliku seltskonna riigipöördekatsega. Sõdurid ei teadnud sellest tuhkagi, teadsid ainult, et toimub midagi kahtlast.

Korra taastamine

Keskpäeval sõitsin Audiga kohale, mustad prillid ees, lühikeste varrukatega särk seljas, aga N. Liidu rahvasaadiku “punalipp” rinnas. Juurde hüppas Zintšenko ja teatas: gospodin mer, neznakomaja voiskovaja tšast podošla k gorodu, kak bõtj? Kõik olid ju tavaarištšid, sõdurid ja ohvitserid vaatasid stseeni mõistmatult pealt.

Siis küsin: kto starši? Tuleb üks ja kannab ette, polkovnik see ja see. Mina: mis teil vaja on? Tema seletab, et on õppused ja manöövrid. Mina küsima: mis on teie ülesanne? Te tulete tankidega linna õppustele ja kohalike võimudega ei kooskõlasta! Ähvardasin kaevata sinna, kuhu tarvis. Polkovnik näitas käsku, et on vaja radiatsioonilekke tagajärgi likvideerida. Asi lõppes sellega, et ma küsisin: mida te tegelikult tahate? Ja tema ütles täiesti siiralt: spatj hotšetsa... Ma ütlesin: teine jutt, meie linnas on mitmes kohas võimalik magada.

Zintšenko oli asja niimoodi sättinud, et saabunud väeosa ei pandud ühte kohta kokku. Nad olid kuues või kaheksas paigas laiali. Omavaheline raadioside neil muidugi oli, aga üheks üksuseks neid kokku ei lastud. Igas kohas, kuhu nad majutati, pandi politseimasin värava ette, et kui hakkavad välja imbuma, saab vähemalt kohe teada. Teletorni ründasid aga need, kes lennukiga tulid ja olid lennuväljal kaks päeva puhanud.

Kolmanda riigipöördepäeva varahommikul, kui teletorni rünnati, ei maganud meist keegi. Sõitsime mööda väeosi ringi. Pihkva meeste kavatsused polnud ju teada. Kõik tundus vaikne olevat. Kell neli rünnati siis teletorni, ma helistasin uuesti kohe Belovile ja see oli ainuke kord, kui ma kuulsin, kuidas Belov, kes oli äärmiselt kultuurne inimene, ladus ehedaid vene “matte”. Belov ütles mulle päris otse: ma tean neid küll, nemad on karistussalklased, tulevad siia, keeravad s...a kokku ja lähevad minema, aga meie peame oma peredega siia jääma. Tema staap võttis ohvitserid kokku ja saatis teletorni kolm musta kaptenit kolme sõnumiga: mitte lõhkuda, käituda kohalikega viisakalt ja mitte ronida 23. korrusele - kus meie neli politseinikku antenni valvasid -, muidu võib neil tegemist tulla merejalaväelastega! Torni hõivajatest poleks neile ilmselgelt vastast olnud.

Nii see viimane putšipäev algas. Lõppes see teletorni jant aga paraja anekdoodiga. Ülespoole pihkvalased tõesti ei roninud ja meie teleantenn ikka töötas. Paraku oli 22. korrusel Galaxy kohvik, kus oli tollal ka valuutabaar. Kui putš oli läbi, toodi mulle mahakandmiseks akt, et Pihkva poisid olid joonud ca 1200 dollari eest kõiksugu jooke. Olin linnapeana sunnitud selle akti kinnitama. Pudeleid ja nõusid lõhutud ei olnud. Ju neil oli noru meeleolu, istusid üleval, vaatasid ilusat kaugust, panid kärakat, suitsetasid häid sigarette... Mul on see akt siiamaani alles.

Belov võiks mingi Eesti Vabariigi autasu ausalt öeldes postuumseltki saada. Eriti, kui mõelda, et Eesti aumärke on nüüdsel ajal antud isegi teiste riikide presidentide kokkadele ja uksehoidjatele.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee