Uudised

Kirjanikud vaatavad tagasi  

15. oktoober 1997, 00:00

TÕNU SEERO

"Eesti Kirjanikkude Liit 75". Koguteos. Koostanud Ülo Tuulik, konsultandid Mati Sirkel ja Piret Viires. Eesti Kirjanike Liit, 1997. 168 lk.

Kirjanike Liidu aastapäevaks valminud kogumikku on juba tõlgendatud kui iroonilist pilku iseendale. Sest enamik tekste on ajast, mil kõik oli veel ilus ja partei võimul, või siis meenutavad seda aega (Tiidus, Gross, Beekman, Ruber, Mallene, Jõgisalu, aga ka Kallas, Rummo, Valton). "Mida lähemale tänapäevale, seda kurvemaks muutub pilt ka tekstides. Stagnaaja tekstid on lõbus lugemine kõigile, kel hakkab meelest ära minema, kust me tuleme." Ja veel: "Uuema aja olulised kirjanikud pole tahtnud (või viitsinud) koguteosele kaastööd teha. Kus on näiteks eesti kirjanduspoliitika olulise figuuri Märt Väljataga tekst? Ei ole Mati Unti, ei ole Õnnepalu, Ehlvesti," küsib Barbi Pilvre Eesti Ekspressis.

Ei näe selles midagi imelikku, et kogumikus on pühendatud palju ruumi nõukogudeaegse liidu - see eksisteeris ju tükk aega - mõnede seikade valgustamisele. On ju tegemist peaasjalikult tagasivaatelise teosega ja eile liitu astunul on lihtsalt vähem mälestusi kui üleeile astunul. Eneseirooniat aga tekstidest läbi küll ei kuma, pigem vaadatakse lihtsalt raevuta tagasi.

Tekstide kogumikus olemine või puudumine sõltus sellestki, et raamat valmis suhteliselt lühikese ajaga. Ülo Tuulik on öelnud, et nii mõnigi autor saatis oma kirjatöö tähtajast hiljem või ei saatnudki. Küllap sai teos selline, nagu ta sai, mitme asjaolu tõttu - ja üks neist oli ka lähenev juubelitähtpäev. Saatesõnas öeldakse, et koguteos ei pretendeerigi analüüsile, vaid annab märku, et tõsisemat sorti analüütiliste uurimuste aeg on käes.

Asi algab algusest

Kompositsioonis on järgitud ajalist printsiipi. Niisiis heidavad kaks kirjutist kõigepealt pilgu Eesti Kirjanikkude Liidu algusaegadele, teada-tuntud kirjanike omavahelisele kemplemistele, vanade ja noorurite konfliktile, Tartu ja Tallinna igipõlisele vastuolule.

Mõneti sarnase temaatika, ehkki teises ajas, leiab neis kirjutistes, mis puudutavad nüüdset KL-i (Mati Sirkel) või näiteks Tartu maja (Heino Puhvel).

Kõige põnevamad on lugeda just nõukogude aega valgustavad avalood. Kasvõi "Ühe koosoleku protokoll" 1951. aastast. Tore on lugeda küsimust, mida ette võtta nendega, kes kirjutavad, aga üldse noorte autorite koondisse ei kuulu, õpetlik, kuidas Loomingu tiraaz^i tõsta, ja hea teada, et Manivald Kesamaale võimaldati 30-päevane komandeering Kohtla-Järve rajooni põlevkiviaineliste luuletuste kirjutamiseks. See on protokoll, mida ilma elava kirjasõnata varsti ei mäletataks.

Arvo Valtoni tõdemus sestsamast raamatust ja okupatsiooniajast: "Me ei saa vist iialgi teada, kui palju jäi võõrvõimu ideoloogilise surve tõttu kirjanikke olemata, sest tunnustamata geeniusi on olnud kõikidel aegadel ka muudel põhjustel."

Inimene on saladus

Dostojevskilt alapealkirja laenata oli ehk pisut liiast. Raamatu kirjutistes avanevad aga kirjanike, funktsionääride - inimeste - mitu tahku, kas siis nende endi või teiste silme läbi nähtuna. Sageli ei selgugi, miks keegi just nii tegi.

Ent põnev lugemine on nii Beekmani tagasivaade, kus juttu ka "Heesist" ja "Marmist" ja Bulgakovi "Meistrist ja Margaritast", kui ka Vera Ruberi jmt. kirjutised. Elavalt räägib telgitagustest tuntud särav kõneleja Aksel Tamm (intervjuu Keelest ja Kirjandusest) ning mitme kandi pealt teeb seda Ülo Tuuliku "Paul" ja ta varem Postimehes avaldatud artikkel Juhan Smuulist.

"Paulis" on muuseas juttu ka Teet Kallase tööruumi läbiotsimisest KGB poolt. Teet Kallas teeb oma värvikas kirjutises tollest KGB väikesest vestlusest, mis kujunes aastapikkuseks, taas juttu. Nagu ka Andrus Rõugu Loomingus avaldatud akrostihhonist, mille värsside esitähtedest luges välja sõna sinimustvalge. Kummaline küll, aga just eelnimetatud elavate seikadega läbipõimunud mälestuslikud lood elavad minu jaoks koguteoses märksa enam Jaan Krossi ja Paul-Eerik Rummo kõnedest ning Jaan Kaplinski artiklist "Eesti kirjanikud poliitikas". Intervjuu Lennart Merega ilmus alles hiljuti Sirbis ja on liiga värskelt meeles.

Sümpaatse lähenemisnurga pakub kogumikus Aino Pervik, kes kirjutab lastearstist Helgi Vilust, kelle hoole all olid vanalinna, seega ka paljud Harju tänava maja lapsed - esimene neist kolmeaastane Karl-Martin. Siit võib keegi muidugi välja lugeda vaid nomenklatuuri ühe privileegi. Aga ei pea, lugu on lastearstist. Samuti ei ole unustatud Tartu Õpetajate tänava maja majavaimu Helvi Vaherit (autor Lehte Hainsalu).

Kogumiku nooremate kirjutajate artiklid on teoreetilisemad, fikseerivad seisu ja teevad oma järeldusi. Ankeedis vaimutseb või ei vaimutse iga vastaja isemoodi. Igaüks ei saa ja ei peagi nägema ühtmoodi, milline peaks olema Kirjanike Liidu ülesanne praegu ja tulevikus. On vaieldav seegi, kas liitu kuuluv kirjanik peaks ikka ka kirjutama. Juhan Habicht lähtub näiteks lausest "kui vähegi suudad olla kirjutamata, siis ära kirjuta". Mõni teine aga vormib muudkui mälestusi raamatuiks. Kvaliteet ja kavantiteet on jätkuvalt kõneaineks.

Fotod on peaaegu alati huvitavad

"Paraadlik fotomaterjal - põhiliselt soliidsed härrased, sageli Kirjanike Maja tumeda kardina taustal üles rivistatud, või siis mõttetihedas intellektuaalses vestluses - vastab igati parteilisele nägemusele iseendast," kirjutab Pilvre piltide kohta ja kiidab oma kaastöötaja fotosid.

Fotosid on peaaegu alati huvitav vaadata. Kahjuks tundub nõukogude ja nüüdisaja fotovalik küll kokku pandud olevat tuttavate käest ja EKL arhiivist saadud juhuslikest fotodest. Eesti ajalehtede toimetuste ja teistel piltnikel peaks minu teada fotosid valikuks olema küll ja küll. Kindlasti on neid ka teistes eraarhiivides.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee