Homoseksuaalsusest sain esimest korda teada Tallinnas Nõmme metsas, kui lugesime sõbrannadega kännu otsas istudes vanemate riiulist leitud trükist pealkirjaga „Avameelselt abielust“. Samasooiharus – või mis iganes eemaletõukavat nime see seal kandis – asetses raamatus sisuliselt samal pulgal zoofiilia ja nekrofiiliaga. Meid huvitasid sootuks teised peatükid.

Niisugune on mu kasvukeskkond, mu taust, kust ma tulen, ning tõenäoliselt on just sellise info najal üles kasvanud sajad tuhanded eestimaalased. Ma pidasin oma teadmisi piisavaks ning mu üleolev, põlglik suhtumine homoseksuaalsusesse ei vaevanud mind mitte üks põrm.

Saatuslik pühapäev

Kuni umbes 25 aasta taguse pühapäevani, Londoni ühes katedraalis kuuldud jutluseni. See raputas ning pani juuksejuurteni häbi tundma. Mul hakkas kohutavalt piinlik oma üleoleku ja põlguse pärast, millega homoseksuaalsetesse inimestesse suhtunud olin. Kusjuures ma ei tundnud neist toona ühtegi. Jõudis kohale ülimalt lihtne asi – nimelt see, et nad on samasugused inimesed nagu mina, ei kriipsugi halvemad ega paremad. Nemadki on Jumala loodud inimlapsed, kes vajavad armu.

Kui ma märksa hiljem, 2017. aasta sügisel, „Suud puhtaks“ saate kaudu ootamatult avalikkuse huviorbiiti sattusin, siis mitte abieluvõrdsuse eestkõnelejana. Ma ei olnud sellele tookord kuigi palju mõtelnud. Võtsin LGBT+ kogukonna kaitseks sõna, kuna edasi vaikides oleksin maha salanud selle, mis on minu jaoks kristlus. Kuidas saaks mitte reageerida, kui üht osa inimestest alandatakse? Kui neid koheldakse nagu alaväärtuslikke, teisejärgulisi inimesi?

Tõrjutute ja stigmatiseeritute eest välja astumine on ristiusule üdini omane. Selle lähtekohaks on Jeesuse enda hoiak ja tegevus. Meie asi on fundamentaalset suhtumist konkreetses ajas ja kultuuris, muutuvate olude ja teisenevate stigmade keskel ikka ja jälle tõeks elada.

Miks abieluvõrdsus?

Nüüd, pool tosinat aastat hiljem, seisan ma aga ometi ka abieluvõrdsuse eest. Kas see muutus on liberalismiga paratamatult kaasas käiv moraalne mandumine? Meelekindlusetus? Just seesugune territooriumi samm-sammuline käest andmine, mida konservatiivid kardavad? Et täna kuulan džässi, homme reedan kodumaa?

Mulle näib, et see on armastuse viis. Armastus ei ole sentimentaalne tundepuhang. Armastus sisaldab endast mõtlemist, juurdlemist ning mõista püüdmist. Vajaduse korral muudab ta meelt ning otsustab ümber, leides uusi teid ja võimalusi. Ta teeb seda silmas pidades nii teist inimest kui ka Jumalat.

Tõsi on, et mu lapsepõlves ei olnud kusagilt võtta mõistlikku informatsiooni homoseksuaalsuse kohta. Aga mul oli imeline eesõigus kasvada inimeste keskel, kes armastasid Jumalat üle kõige ning ligimest nagu iseennast (Mt 22:37-39; Mk 12:29-31).

Üks selliseid inimesi oli mu vanavanaema. Just tema häälekõla ja silmavaade saadab minu jaoks elu lõpuni seda mitmes evangeeliumis leiduvat kuldsalmi. Mul pole aimugi, mida tema homoseksuaalsusest arvas. Küsida ma seda ei saa, sest ta suri juba mitme aastakümne eest. Küllap oli temagi selle suhtes kahtlev ja tõrjuv, sest ta oli oma aja laps. Aga lisaks sellele, et ta oli üdini armastus, oli ta praktiliselt kuni surmani mõtlev ja õppiv inimene. Armastus koos püüdega mõista annab võime muutuda.

Ka naiset hääleõigus näis sündusetu

Vanavanaema 88 eluaasta jooksul toimus terve rida suuri muutusi. Nii viidi tema nooruses sisse ühetaoline, soolisest ja varalisest tsensusest sõltumatu valimisõigus. Küllap tundus see toona paljudele traditsioone jalge alla tallava, pöörase ja ühiskonda lammutava ideena. Naiste hääleõigus näis sündsusetu ning tundus lõhkuvat perekonna traditsioonilisi rolle tõenäoliselt tunduvalt enam, kui praegu arutlusel olev abieluvõrdsuse idee.

Siin maal pidas aadelkond mõne sajandi eest jaburaks anda hääleõigus – või üldse mistahes otsustamisõigus – maarahvale. Seegi lammutas ühiskondlikku stabiilsust, nii et tolmas. Ja vaata, nüüdseks on see maarahvas Toompeale jõudnud! Kui aadlikud seal toimuvat nägema peaks, keeraks osad neist ennast hauas ringi.

Vaevalt oleks võimalik kokku arvata kõiki neid mõisteid ja arusaamu, mis erinevate arengute käigus muutunud on. Küllap kardeti turvalise ja tuttavliku kadumist kõigil neil puhkudel samamoodi nagu nüüd. Ometi ei arva me, et ajaratas tuleks tagurpidi käima panna.

Tõsi, küllap on neidki, kelle meelest oleks parem, kui naised oleksid hääletud ka täna, kannaksid tasasel moel pikki juukseid ning püsiksid vaguralt kodus. Nagu viitas Meelis Oidsalu (ERR, 22.05.23), leiab apostel Pauluse kirjadest naisi raamidesse seadvaid rangeid seisukohti tunduvalt sagedamini kui homoseksuaalsust puudutavaid. Mehed, kes neid täna ellu tahavad rakendada, võiksid eelnevalt läbida nõuetekohase ümberlõikamise.

Armastus kui ülim väärtus

Ent ka armastuse ülemlaul pärineb Pauluse sulest. Ning armastus, millest ta kirjutab, ei käitu näotult. Armastus on paindlik ja loominguline. See tegutseb üle seatud normide, teeb palju enam, kui keegi sellelt nõuda võiks. Armastus on võimeline tunnistama oma vigu, astuma vajadusel ka mitu sammu tagasi ning tegema teisele ruumi.

Mu meelest on aeg selleks küps. Käes on aeg meeleparanduseks. On tagumine aeg tunnistada aastasadu LGBT+ inimestele tehtud maotut ülekohut. On aeg pöörduda ning teha seda head, mida me täna teha saame. Ning kes veel võiks meeleparanduses teenäitajaks olla, kui mitte Kristuse kirik. Kristlastena oleks me ammu pidanud nende eest välja astuma. Teeks seda siis nüüd. Või kui meie usk on selleks liiga nõder, siis võiks vähemalt eest ära astuda ning lasta meelt parandada ja halba heastada teistel.

Jeesus küsib abivajajatelt sageli: ,,Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?’’ Ma ei oleks veel tosinkond aastat tagasi osanud mõtelda, et LGBT-inimesed võiksid tahta ligipääsu tsiviilabielule. Asjaolul, et mina seda mõelda ei osanud, ei ole aga mingit tähtsust. Ma ei olnud neilt seda ka küsinud. Nüüd tean sedagi, et paljud neist on olnud pisarateni kurvad ja löödud, nähes sümpaatsete muusikute või kunstnikkude allkirju, antud selleks, et nad ei saaks elada abielu seadusliku kaitse all.

Aga milleks on neil vaja abielu?

Need, kes homoseksuaalseid inimesi pelgavad, on esile toonud, et gei-kogukonna inimestel on rohkem juhusuhteid ning nad on seksuaalselt lõdvemate standarditega. Kas pole mitte loogiline, et püsiv sisemine ja väline ebakindlus mõjuvad suhetele murendavalt, laastavad vaimset tervist ning suurendavad riskikäitumist? Seda enam võiks me toetada nende soovi elada armastavas, üksteist toetavas püsisuhtes, mille nimeks on abielu. Tegelikult on lausa imeteldav, et ajal, kui ülekaalukas hulk heteroseksuaale peavad oma suhte registreerimist ehk abiellu astumist ebavajalikuks, ootavad paljud LGBT inimesed võimalust kinnitada oma pühendumust just sellisel traditsioonilisel moel. Miks on vaja neile selles kaikad kodaraisse loopida? Kes sellest võidab?

Vastaliste põhiline argument näib olevat abielu mõiste hägustumine ja kaotsiminek. Hea küll, ma saan aru, kui sellest kõnelevad tõsimeeli etnoloogid või folkloristid, kes on ju omamoodi muinsuskaitsjad. Kristlaste puhul tekitab see argument hämmingut.

Üha ja uuesti Piiblit lugedes ei leia ma ainsatki lugu või kohta, kus Jeesus oleks kaitsnud mõisteid. Jeesus, kellest kõnelevad meile evangeeliumid, peab kõigist süsteemidest, traditsioonidest ja institutsioonidest kaitsmisväärsemaks inimest. Hingamispäev on hea ja vajalik, aga see on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks (Mk 2:27). Süsteemi püsimise ning traditsioonide säilitamise eest ei seisnud mitte Jeesus, vaid need teised – need, kes pidasid turvalisemaks Ta risti lüüa. Ikka sellesama stabiilse ühiskonna ja püsiväärtuste nimel.

Neid väärtusi, mis viimselt püsima jäävad ja meid läbi kõigi aegade kannavad, on kolm. Need on usk, lootus ja armastus. Ning suurim neist on armastus.

Armastus on loov, leplik, paindlik ja vastutulelik. Tal ei ole kõigiks aegadeks fikseeritud valmislahendusi, vaid koos aja ning inimeste muutumisega otsib ta uusi teid ja viise. Armastus on õppimisvõimeline. Ta kuulab teist inimest, püüab mõista ning astuda samme, et teisel oleks hea. Kui teisel on hea, on parem ka sinul ja minul. Sest rõõm teeb inimesed sõbralikumaks ning paneb palged särama. Ja meie maailm vajab rõõmsaid, säravaid, heldeid ja sooje inimesi.