Õpilastele pakutakse aina arendavamaid tingimusi – tahad juba gümnaasiumis millelegi spetsialiseeruda? Aga palun, omad koolid-klassid leiab IT, keskkonnakaitse, majanduse ja äri, sotsiaaltöö, meedia ja kes teab mille kõige jaoks veel.

Ilus, kuigi jääb küsitavaks, kas nii varane spetsialiseerumine ikka õigustab end – kui paljud meist 15aastaselt ikka teadsid, millega nad kogu ülejäänud elu tegeleda tahavad? Aga see selleks, palju olulisem on see, kuidas sinna pääseda.

Koolikatsed niikuinii, aga oletame, et seegi kadalipp on läbitud ja kuskile ikka sisse saadud. Paremal juhul erikallakuga klassi, kuhu tahetigi või halvemal juhul üldse kuskile. Nüüd tekib aga mure, kuidas füüsiliselt kooli pääseda, kui see just su kodupiirkonnas pole - maad näibki võtvat tendents, et mida aega edasi, seda kaugemale kipub gümnaasium elukohast jääma, kuigi see aeg peaks ju nüüd küll möödas olema, kui Kristjan Jaak Peterson jala Viljandimaalt Riiga kooli käis.

Eriti hull näib olukord olevat n-ö põllu peal asuvates uusarenduses, millesarnaseid kerkib suuremate linnade ümber nagu seeni pärast vihma. Põhikooli mõnest veel leiab, aga gümnaasiumi... See tekib uusarendusse tavaliselt alles siis, kui see on oma elujõudu tõestanud ja piisavalt suureks kasvanud, tavaliselt läheb selleks vähemalt paarkümmend aastat. Aga mis seni saab? Papa ostab rolleri? Või tulebki päeva jooksul erinevates bussides loksuda piltlikult öeldes sama kaua kui koolis aega veedetakse, sest näiteks linn ja vald pole suutnud kokku leppida, kuidas ühistransporti mõistlikult lahendada?

Sellisel moel, kus iga linn, vald ja isegi iga linnaosa nokitseb omaette ning üksteisega ei suhelda, jääb Jakob Hurda unistus, et kui me ei saa suureks arvult, saagem siis vähemalt vaimult, küll täitmata. Või nagu öeldakse – arenguruumi selles vallas veel on.