Otse Jõe tänava märtsi lõpu gaasilekkekoha kõrval on 250 korteriga elumaja. „Saime teada uudistest, naabritelt. Naabrid omakorda oma tuttavatelt, kes kuulsid uudistest,“ kurjustas korteriühistu esimees Margus Saks Õhtulehes. „Kui päästeameti poole vaadata, siis väga ebaprofessionaalne käitumine,“ leidis ta toona.

Kuressaare haiglasse saabus esimene saastunud kraanivett tarbinud patsient 6. mail kell seitse õhtul. Sotsiaalmeedias hoiatas terviseamet inimesi kraanivee tarbimise eest järgmisel päeval kell 14.24, SMS läks välja 18.47. „Eemalt paistab, et ei saadud väga hästi hakkama,“ tunnistas sealse kriisihalduse kohta Saaremaa vallavanem Mikk Tuisk Õhtulehele. Eemalt sellepärast, et ta ise oli tegelikult Lõuna-Euroopas puhkusel, kui kriis puhkes. „Ja selgus, et terviseametil pole kriisiplaani selleks puhuks, kui bakter ühisveevärki jõuab.“

Nüüd siis jälle. Nii mõnigi lähedal asuva Lasnamäe elanik, kes oleks pidanud teavituse saama, väidab, et tegelikult ei saanud. Teised ütlevad, et olgugi et nad sel hetkel kodus polnud, oleksid nad ikkagi soovinud hoiatust, et eos teada turvalisemat kohta otsida.

Mis on selle taga? Tehnilised takistused ehk eri mastide otsas telefonid, mistõttu mõned said sõnumi, teised aga mitte? Või pikad käsuahelad? Vahest on sõnumite saatmine siiski hädaolukorras liiga kohmakas ning otsida tuleks lahendusi, mis annaks kiiremini ja suuremale hulgale korraga hoiatusi telefonidesse?

Kuid vanasõnagi ütleb, et jumal aitab küll, aga ise peab ka tegutsema. Õpitud abitus („aga mind ju ei teavitatud!“) sobib pigem tagantjärele tarkuseks. Ohtlikku bakterit joogivees küll ise ei näe, aga kui ikka väljast tuleb tossu ja kahtlast haisu, pane aken kinni. Ära roni uudistama. Või mine mõneks ajaks üldse sinna, kus seda haisu ei ole. Parem karta kui kahetseda.