Perearstidega päris nii hull veel ei ole, kuid nendegi rändamine (kusjuures koos nimistuga) on uueks trendiks saamas. Eks igaüks teab kedagi, kes käib näiteks Tallinnas olude sunnil perearsti juurde Saue piirilt Veskimöldrest Haaberstisse või Suur-Sõjamäele endise Dvigateli kompleksi. Tühipalja röntgeni või vereproovi peale kulub poole tunni asemel pool tööpäeva ära. Kui kõik need pooled päevad kokku liita, peaks see SKP-ski märgatav olema. Aga see pole enam muidugi meditsiinisüsteemi asi.

Kui suurem häda juba kaelas, on muidugi olemas ka EMO ja kiirabi. Aga kui kutsud selle, on kiirabibrigaadil kulm kortsus: pole ju põletav probleem, sellega võib perearsti juurde minna. Meil on niigi palju tööd! Aga perearstidel on ka ja pealegi – kuidas sa lähed, kui nii paha olla, et püstigi ei seisa, pealegi pole ta enam kõrvalmajas, ammu linna teise serva kolinud.

Võta siis uus, lähemale! Aga lähemal perearstil pole mingit kohustust sind nimistusse võtta, kui tal see juba täis. Vanematel ja krooniliste haigustega inimestel tekitab see omad hirmud: kes see santi tahakski, nooremate ja tervematega on lihtsam – saavad ehk kord kolme aasta jooksul gripi, muud tüli neist pole. Ja mis siis sandil üle jääb, kui kaugele minna ei kannata, aga lähemale ei saa? Ega jäägi muud üle kui kiirabi kutsuda.

Lõputu ring. Jätame ravikvaliteedi kõrvale, aga kui arsti juurde pääsemine nii keeruliseks tehakse, siis maailmatasemel meditsiinisüsteemist enam rääkida ei saa. Või kui saabki, siis kipub see ohtlikult lähedale eelkõige kolmanda maailma omale.