Uudised

Kanepi koguduse õpetaja Margit Lail oskab südamega kuulata 

Kaja Grigorjev , 29. juuni 2001 23:00
“Lasteaias ei mänginud ma teiste tüdrukute moodi, eriline võlu oli minu jaoks hoopis luuremängudes.” Erinevalt oma vennast Erki Noolest ei ole aga kergejõustik Margit Laili (34) vaimustanud, tema alaks oli suusatamine. 17 ordineeritud naiskirikuõpetaja seas on Margit Lail enda sõnul ainus, kes on kantslist jutlust pidanud lapseootel.

Pärast Kanepi armastatud õpetaja Raimond Peikeri lahkumist ning emotsionaalset, kuid intriige põhjustanud Jüri Pallot pole naispastoril kerge selles koguduses hingi karjatada.

Väikeses maakohas on elu nagu peopesal ja uue õpetaja ametisse astumine puudutab neidki, kes koguduse liikmed ei ole. “Mitmedki tulid kohe pärast esimest teenistust minu juurde, surusid kätt ja tunnistasid siiralt, et nägid elus esimest korda naisterahvast kantslist kõnelemas.”

Õpetaja Margit Laili esmakohtumine Kanepi kiriku ja tulevase kogudusega oli aasta tagasi märtsikuus. “Sadas lörtsi, aga hingel oli imeliselt kerge.” See oli omamoodi kojutulek, sest ajalooliselt on Kanepi kihelkond kuulunud Võrumaale.

Akadeemilisele haridusele ja erinevatele teoloogilistele kõrgkoolidele lisaks peab õpetaja oskama inimesi südamega kuulata. Võru kunagise praosti Armand Leimanni lapselapsest kiirgab rahu ja jõulisust.

Mõned korrad on juhtunud ka nii, et tullakse kaugemalt õpetaja juurde, aga nähes vaimulikurüüs naist, pööratakse lävelt tagasi. Eestlane on harjunud meessoost kirikuõpetajate ja naissoost inglitega. Juhtub see vastupidi olema, vaadatakse nähtust kui paganlikku ilmutust.

“Ma ei näe mingit vahet, kas koguduse ees on mees või naine.” Õpetaja Lailil on pruunid soojad silmad ja juustes hõbedasi niite.

Need silmad on äravahetamiseni sarnased Erki Noole omadega. “Isalt päritud! Meie pere kolmel õel ja Erkil on sellised silmad.” Silmad on pruunid ka Lailide kahel vanemal lapsel.

Õpetaja Laili introduktsioonijumalateenistus toimus õige pisut pärast seda, kui vend Erki võitis olümpiakulla. Ema Miina tundis ühtmoodi heameelt mõlema lapse saavutustest.

“Jumal ei vaja meie aja, raha ega annete ülejääke. Jumal on puudutanud meid oma väega ja selle väega saame teenida elavat ja tõelist Jumalat. See on inimese suurim ja ainus võimalus. See teeb inimese elavatest elavamaks.”

Kiriku valgeks küüritud laudpõrand on puhas nagu pere söögilaud. Lailide pere pesamuna, kolmeaastane Marie-Rahel esitab altari ees omaloomingulist tibutantsu, seejärel tõmbab ennast vendade käest lahti: püüdke mind. Hetk hiljem kõlab tüdrukukese rõõmus hääl juba tornitrepilt.

Kanepi kirik erineb teistest pühakodadest selle poolest, et kiriku sisemusest ei õhku jäist külma. Nii ütleb õpetaja Margit ja pöörab oma pilgu avatud kirikuustele.

Teie abikaasa Peeter on muianud, et omal ajal abiellus ta arstiteaduskonna tudengiga, naiseks sai aga kirikuõpetaja.

Jah, nii ta Eesti Kiriku intervjuus ütles. Oleme 1987. aastast koos ja eks me oleme sellest peale koos muutunud. Ilmselt mõne teise mehe kõrval poleks see nii läinud. Vaieldamatult on toimunul oma tähendused, nagu ka kasvukeskkonnal.

Et Kanepis asub nüüdsest teie kogudus ja kodu, seda on nimetatud ka tähenduslikuks tagasitulekuks. Olete omaaegse Võru praosti Armand Leimanni lapselaps.

Usun, et sealt algaski minu õpetajaks saamise lugu. Õppima hakkasin siis, kui papa veel elas. Siis ei olnud mul küll veel plaani arstiteaduskonda pooleli jätta, arvasin, et suudan nii ühte kui teist.

Millal tuli sisemine selgus?

Kui me Peetriga abiellusime, siis ma juba mõtlesin usuteaduse peale. Kui pühapäevakoolid omal ajal alustasid, ei olnud papal Rõuges selleks inimest, siis ma mõtlesingi asja õppida. Elasime Palamusel ja Rõugesse käimisega oli tükk tegu. Esimesele usuõpetajate koolitusele ma ei saanudki, liiga palju oli kursustele tahtjaid ning eelistati neid, kes olid koolis õpetajad.

Ma ei ole inimene, kes väga laialt suhtleb. Mitte et ma valiksin, kellega suhtlen, aga minuni ei jõua see tagasiside. Aeg-ajalt ikka kuuled, mida õpetajast räägitakse, aga see on juba rahvajutt. Mõnikord see kurvastab, mõnikord ajab naerma.

Legendiks saanud õpetaja Peikeri vaim hõljub tänaseni Kanepi kohal. Kas see häirib teid?

Õpetaja Peikerit mäletan ma lapsepõlvest, Võru praostkonna aegadest, aga mitte nii väga isiklikult. Mul on ta hääle kõla seniajani meeles ja ilmselt tunneksin selle ka lindilt ära. Kui ta tänaval vastu kõnniks, poleks eksimist karta: see on õpetaja Peiker. Ja tema käekirja tunneksin ära, sest aitasin omal ajal papal korrastada praostkonna paberimajandust.

Kui raske on naisel teenida kirikuõpetajana oma rahvast?

Naisel on kirikus olla raskem kui mehel. Räägime küll võrd-õiguslikkusest, kuid samal ajal ei saa naised meestega võrdsed olla. On küll mitmeid võrdseid võimalusi, aga lõpptulemus taandub paljuski just naiseks või meheks olemisele.

Ma ei tea, kas mehena oleks mul kergem kirikuõpetaja olla, ma ei ole kunagi mees olnud! (Õpetaja Margit naerab südamest.) Aga miskipärast arvan, et nii mõneski küsimuses oleks elu palju lihtsam. Juba kodutöid poleks nii palju. Mehel on oskus eralduda kõigest, mis kodus on. Paneb ukse enda järel kinni ja ongi vaba.

Kas kodu tuleb kantslisse kaasa?

Kindlasti mitte. Kantslisse kodumured ei jõua. Jumalateenistuseks valmistun pühapäeva hommikuti ja kui kodus lähebki lärm väga suureks - ikkagi viis last -, siis ma lihtsalt panen ukse kinni ja tulen ära. Seda ma juba oskan!

Mis puudutab jutluse teksti, siis kõik need hellad puuted hakkavad minu sees edasi arenema, mõnikord räägib mõni asi endast väga hästi. Eks jutlus on ikkagi rohkem rääkimine iseendaga. Arvestan loomulikult ka koguduse olukorda, kuid esmamulje tuleb sellest, mida tekst mulle endale ütleb.

Kas võib öelda, et jutlus on kantud pühast vaimust ja sisemisest häälest või on kantslis märksõnad ees ja koduseinte tuleb enne hoolega harjutada?

Jutlus antakse edasi monoloogina, kuid see on siiski dialoog. Ühest mõõdupuud sellest, kuidas need osised jaotavad, pole - ilmselt pole selleks ka vajadust. Õpetaja hääl on see, mis paneb koguduse kuulama, siis jõuab ka sõnum kohale.

Kunagi kirjutasin enne jutlust märksõnad paberile. Näiteks, kui suri kauaaegne Võru õpetaja Vaikmäe, siis matuselauas ütles tema abikaasa, et mees trükkis terve elu kõik jutlused valmis - see on ka distsipliini küsimus.

Loomulikult, kui oled teoloogiat õppinud ja sul on piisavalt kogemusi, pole raske võtta üks kirjakoht ja selle üle arutleda. Aga see pole see, mida õpetajalt oodatakse. Hea jutlus nõuab lisaks jumalasõnale ka tänapäeva eluga kursis olemist. Kuigi igal kirikuõpetajal on omad lemmikteemad.

Millised on teie lemmikteemad, mis teid sügavuti avavad?

Siin ei oskagi ma vastust anda. Kindlasti meeldivad mulle evangeeliumide kohad, ja Vana Testamendi Laulude Raamatud ning iisraeli rahva ajaloo osa. Hing läheb lahti! Aga jutlust pidades ei võta ma oma lemmikteemasid üles, vaid püsin selle kirjakoha peal, mis on mulle ette antud. See on minu distsipliini küsimus. Inimene on loomult nõrk, õigemini laisk: kui ei ole ette antud, teeb ta nii vähe kui võimalik.

Avanemisest veel. Kuigi olen üsna avatud, on olemas asju, kuhu mitte keegi sisse ei pääse.

Läbi ajaloo on eesti kiriku-õpetajate pered olnud lasterohked. Teie pere jätkab seda traditsiooni.

Juba viis aastat tagasi, minu diakoni-ordinatsiooni ajal oli meie peres neli last, nii et lastesaamine ei ole alles nüüd päevakorda võetud!

Võib-olla kunagi, kooselu alguses, oli selline mõte, et lapsi võiks olla kolm, aga see ei olnud ka kindlalt paika pandud sündimist ootavate laste arv. Ma ise olen samuti suure pere laps.

Kust on saanud Lailide pere viis last oma nimed?

Meil on lapse nimi valmis juba enne lapse sündi. Esimest last oodates oli selge, et poiss saab isa järgi nimeks Peeter, tüdruku nimi oli kuidagi lahtine. Ühe muinasjutu ajel otsustasin kunagi, et panen oma tütrele nimeks Karoliina. Kui esimene tüdruk sündis, siis vaatasin, et Karoliina ta küll ei ole. Sai nimeks hoopis Liisa. Teine tütar on Karoliina ja tema ajal oli valmis mõeldud juba poisi nimi, Mattias. Kui Mattias sündis, ootas tema nimi juba ammuilma oma õiget aega. Mariele nimepanekuga oli kõige rohkem mõtlemist. Enam nagu ei olnud nii väga valmis nime. Kuna mu diplomitöö käsitles Vana Testamenti, siis oleksin lapsele nimeks pannud ainult Rahel, aga sellega polnud Peeter nõus. Saigi Marie-Rahel, lisaks Mattiasele, Karoliinale, Peetrile ja Liisale.

Eestlasi on nimepanekul tabanud hullus - ilus eesti nimi on kadumas. Laenunimede puhul osatakse paremal juhul nime küll kirjutada, aga selle väljaütlemisel on kasutusel erinevad variandid.

Lapse nimi peaks olema selline, et oleks selge, kas tegemist on poisi või tüdrukuga. See nimehullus on eestlastele meeldinud juba vanadest aegadest. Nii on näiteks vanadest kirikuraamatutest võimalik lugeda laste topeltnimesid, millest üks on tavaline eesti nimi ja teine näiteks saksapärane.

Miks eesti naine kardab lapsi saada?

Ma arvan, et see on eelkõige mugavus. Ei maksa põhjuseks tuua rahapuudust ega väikest korterit. See on naiste üsna enesekeskne eluviis. Lapsele tuleb pühenduda, selleks ei olda paraku valmis. Lapse sünd paneb naise kinni, ta ei ole enam vaba, ei saa ainult endale elada. Mugavam on muretseda 10 000 krooni maksev tõukoer. Kui pererahvas neljajalgsest tüdineb, kingib ära või paneb magama.

Meie ühiskonnas serveeritakse pidevalt karjäärile innustavaid ideid: sa pead tubli olema, midagi saavutama. Ka reklaamid mõjutavad inimeste alateadvust: elu tuleb nautida. Me unustame ära, et endast tuleb midagi anda, mitte kogu aeg saada. Need olemuslikud põhitõed on täna rohkem kui lihtsalt sassis.

Mis tunne on lapseooteajal jutlust pidada, on see kuidagi teistmoodi ka?

Kummaline, aga seda tunnet ma enam päris täpselt ei mäleta, kuigi Marie-Raheli sünnist pole nii palju aega möödas. Maril ootamise aeg oli eriline: just siis lõpetasin Usuteaduste Instituuti. Arvan, et kui ma poleks sel ajal Mariet kandnud, oleks jäänud kool lõpetamata, vähemalt tol korral küll.

Diplomitöö tegemisel oli lapseootus innustav, tänu sellele sain nagu mängeldes sellest koera sabast üle, sest raseduse kõrval oli kõik muu teisejärguline.

Seda, kuidas kogudus minu õnnistatud olukorrale vaatas, peaks küsima koguduselt endalt. Harjumatu oli see kindlasti, sest ükski teine õpetaja ei ole last saanud õpetajaks olemise ajal.

Siia ilma sünd ja ka siit lahkumine käib jumalasõna saatel.

Minu meelest on matused õpetajale kõige kosutavam sündmus. Selles mõttes, et seal ei jää midagi mingite maskide taha. Inimesed ei vaeva ennast palju sellega, et etendada kedagi teist peale iseenda. Matused pole õpetajale küll koormavad, aga mina ei suuda leinatalitust läbi viia nii, et võtan lihtsalt ette mõne vana kirjakoha ja kohandan lahkunu sünni- ja surmadaatumitega.

Laulatus on muidugi väga ilus sündmus, aga seal ei näe sa kunagi inimesi sellistena, nagu nad tegelikult on.

Kirikuõpetaja ja poliitika?

Poliitikasse ma eriti ei süvene, aga mingil määral hoian toimuval silma peal. Eesti ühiskond on üsna korporatiivne, nii maal kui ka päris üleval ladvas. Ma küll ei tea, kas see on just viimane tõde, aga mulle vähemalt tundub see nii.

Olen ka mõelnud, et kui me tipp-poliitikutest ühe eest ära tõstame, siis vaevalt on meil asemele panna palju neid, kes võimu juures suudaksid inimeseks jääda. Väga vähestel on need head omadused, ja tihtipeale nemad ei trügigi võimupiruka juurde. Eestlased peaksid olema rahul, et meil on inimesi, kes tahavad seda karnevali kaasa mängida. Palju on neid, kes seda teha ei taha, kuid kelle toel see riik tegelikult püsib.

Selles mõttes on poliitika paras palagan.

Palju on räägitud moraali- ja eetikakriisist.

Kujutame ette, et vanasti oli kõik korras: inimesed käisid leeris, siis laulatati ning said alles pärast seda lapsi nagu kord ja kohus. Et tänapäeval elatakse paarisrahvana liigagi vabalt ja ei abielluta.

Tegelikult on see ettekujutus vale! Toetun siinkohal taas kirikuraamatus talletatud kirjasõnale: ristimine ja leeris käimine olid, jah, enam-vähem paigas, edaspidine oli juba nii ja naa. Abieluväliselt laste saamine ja aastakümneid kestnud vabaabielu polnud ka sada aastat tagasi harvaesinevad nähtused.

Kui palju jääb teil aega Erki Noolele pöialt hoida?

Võistlused on tihti nädalalõppudel ning pühapäevase jumalateenistuse pärast ei saa ma pikemat sõitu ette võtta. Erki kuldmedalivõidu hetkel olin Pindis praostkonna õpetajate konverentsil, venna võidust sain teada oma ametivendadelt.

Tavaliselt ma tema võitu ei prognoosi, sest ma ei taha, et teistelgi sportlastel halvasti läheks.

Viimati kohtusime Erkiga märtsis, kuid meie pere on üksteise tegemistega hästi kursis.

Teie pere rajab Kanepisse oma kodu. Ajaloolasest abikaasa jaoks oli Palamuselt ära tulek ilmselt raskem otsus kui teile...

Peeter oli alguses tõepoolest Kanepisse tuleku vastu. Ja ega ma ise ka esialgu kolimise mõttest vaimustunud - see tähendab ikkagi ühe asja lõppu. Aga kui Peeter juba nõusse jäi, siis oli ka minu otsus valmis.