Eesti uudised

“See pole lihtsalt võimalik!” 

Ragne Jõerand , 28. juuni 2001, 23:00
JALGRATTAOHVER: Sõbrannade sõnul sai Annikast tänavu suvel nagu teine inimene - tegi uue soengu ja hakkas lõbutsema. Paljud arvasid, et Annika oli armunud. Arhiiv
“Tahaksin talle hauda kaasa panna suure tahvli Annekese šokolaadi. Ta oli suur maiasmokk ja siis oleks see tal sealpool hea omast käest võtta,” tunnistab Pärnu hotelli Maritime peakokk Anne Kukk, jalgrattaõnnetuses hukkunud Annika Tammela kolleeg.

Teisipäeval, 26. juunil oli Eesti jalgpallinaiskonna kaptenil, ühel Pärnu jalgpalliklubi paremal mängijal, 21aastasel Annika Tammelal vaba päev. Spordi kõrvalt Maritime´i hotellis kokana töötav Annika oli eelmisel päeval oma jalgpallinaiskonna kaaslastega kokku leppinud, et veedavad päeva Pärnu rannas võrkpalli tagudes.

Mõnusa puhkepäeva ootuses oli tagasihoidlik ja tõsine, väga heas füüsilises vormis Annika eelmisel päeval töö juurest lahkudes veidi ülemeelikus tujus ja viskas nalja: “Ei tea, kuidas randa minna, kui tselluliit on siin ja tselluliit seal!” Hoolimata tselluliidist lepiti kokku, et saadakse järgmine päeva kell 12 kokku ja minnakse randa.

Õnnetus oma koolimaja ees

Juba plikapõlvest peale armastas Annika jalgrattaga sõita ja ka 26. juuni hommikul otsustas ta oma Ehitajate tee kodust jalgrattaga Pärnu teise otsa randa vändata. Annika sõitis mööda jalgrattateed, kiivrit tal peas polnud. Mõni meeter Pärnu Ülejõe gümnaasiumist, mille neiu neli aastat tagasi lõpetas, Tallinna maantee ja Rohu tänava ristmikul, juhtus õnnetus.

Pärnu politseiprefektuuri avariitalituse vaneminspektor Mart Laanepõld ütles SL Õhtulehele, et ilmselt üritas neiu jalgrattalt maha tulemata sõita üle ülekäiguraja, sest arvas, et teisel pool teed jalgrattarada jätkub. Oleks neiu teadnud, et seal jalgrattateed pole ja sõitu tuleb jätkata sõiduteel, oleks ta ilmselt ratta seljast maha roninud.

Annikal oli sõiduhoog sees ja kui tema vaatevälja otse ülekäigurajal suur prügiauto ilmus, ei jäänud tal muud üle, kui järsult mõlemat käsipidurit vajutada. Esiratta tugevama pidurduse tõttu jäi aga ratas liiga järsult seisma. Annika lendas üle rattalenksu ette, lohises inertsist mööda kõnniteed ja põrkas peaga vastu kõnnitee äärekivi.

Sündmuskohale saabunud kiirabiautos üritati raske koljuvigastuse saanud Annikat elustada ja korraks saadi tema süda isegi tööle. Paraku ainult hetkeks.

Tüdrukud ootasid samal ajal rannas Annikat. Suur oli ehmatus, kui Pärnu jalgpallinaiskonna treener Jüri Saar ühe neiu mobiilile helistas ning teatas: “Annikat enam pole.” Keegi haiglatöötajatest oli märganud kanderaamil lebava neiu jalas Pärnu jalgpallinaiskonna pükse ja andis treener Saarele teada: “See siin on vist üks teie tüdruk!”

“Meile ei jõudnud see kohale. Mitte keegi ei uskunud! See polnud lihtsalt võimalik,” meenutab Pärnu jalgpallinaiskonna kapten Gerlin Naisson. Tema sõnul on jalgapallitüdrukud nüüd juba mitu õhtut koos ahastanud. Ja kuidas ilma Annikata edasi mängida? Neiudel on peast läbi käinud ka mõte, et kui pole Annikat, siis ärgu olgu enam ka Pärnu naistejalgpalliklubi. “Siis aga leidsime, et Annika oleks kindlasti tahtnud, et me ka ilma temata edasi mängime. Tema mälestuseks ja austuseks me seda ka teeme,” ütles Naisson.

Maritime´i peakokk Anne Kukk sai jutu peale, et Annikat enam pole, lausa vihaseks. “Käratasin ühele Annika sõbrannale, kes mulle helistas, et selliste asjadega ei naljatata. Olin veendunud, et see on üks väga rumal nali.”

Meie armas väike “poisike”

Annika oli 21aastane, ent teda ei huvitunud pidudel käimine, meikimine jms. naisteasjad. Huulepulgad ja peod pidid ootama. Kolleegid Maritime’ist kutsusid teda heatahtlikult meie armas väike poisike. Annikat see ei solvanud. Ta sai naljast aru ja leidis, et kui sporti teha, siis kogu hingega.

Tänavu suvel aga kõik muutus. Annikas hakkas pead tõstma noor ja ilus naine. Sõbrannade sõnul oli ta nagu teine inimene - patside asemel lasi endale teha moeka triipudega lühikese soengu. Hakkas koos sõbrannadega pidudel käima ja lõbutsema.

“Aga just siis, kui tema ilus vallatu noorusaeg alles algas, lõppes see ka kohe,” nendib kurvalt võistkonnakaaslane Gerlin.

Pühapäevaks, 1. juuliks oli Annika sõbrad-tuttavad kutsunud enda poole sünnipäevatorti sööma. Ikkagi 22 ja viimane taks. Siis ei osanud keegi arvata, et lõõpimine võib nii kurva tähenduse saada.

Nii nagu Pärnu jalgpalliklubi tüdrukud on leinamärgiks ära jätnud treeningud, jääb ära ka plaanitud sünnipäevapidu. Selle asemel kogunevad Annika sõbrad- tuttavad laupäeval kell 12 Pärnu Metsakalmistule, et saata Annika viimsele teekonnale.

Treener: “Kinnine tüdruk, kes armastas jalgpalli.”

Pärnu jalgpalliklubi treener Jüri Saar jõudis Annika Tammelale tarkusi jagada kolm aastat, kuid teadis neiut palju-palju varasemast. “Annika ema oli minu klassiõde,” ütleb Saar. “Annika oli kinnine tüdruk, kuid armastus jalgpalli vastu paistis välja. Ta pühendus lemmikalale jäägitult - isegi niivõrd, et kümmekond korda pidin ta treeningult eemaldama. Kuid alati oli Annika järgmisel hommikul vabandusega platsis.”

Eesti Jalgpalli Liit mälestab varalahkunut Annika Tammelat Pärnu jalgpalliklubi ja Eesti koondise kohtumisega. “Mäng toimub nii kiiresti kui vähegi võimalik. Piletitulu läheb Annika lähedaste toetuseks. Alaliit toetab omakseid 10 000 krooniga,” teatas Eesti jalgpallijuht Aivar Pohlak.

Andres Vaher

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee