Uudised

Naljamehed rääkisid 24 tunniga 4001 anekdooti 

Verni Leivak , 25. juuni 2001 23:00
ANEKDOODIMARATON: Erkki Kõlu ja Valdo Jahilo nimed on Guinnessi rekordiraamatus juba kirjas. 1997. aastal kinnitati sinna tandemi tulemus - nalja 61 tundi nonstopina. Seekord üritasid mehed jutustada rekordarvu anekdoote 24 tunni jooksul. Tulemus - 4001 anekdooti - on maailmarekord, kuid paraku mitteametlik - Guinnessi rekordite registreerimise keskus ilmutas seekord passiivsust.Foto: Arno Saar
“Öösel kella kahe paiku tekkis surnud punkt - häälepaelad kiskusid krampi,” tunnistas üks Eesti anekdoodinduse juhtfiguure, SL Õhtulehe reporter Valdo Jahilo, kes koos Tartu ülikooli psühholoogiatudengi Erkki Kõluga üritas nädalavahetusel püstitada anekdoodijutustamise maailmarekordit.

“See oli me endi otsustada, kas rääkida 10 tundi järjest ja siis puhata või mitte. Et püsida rekordigraafikus, pidime peaaegu kogu aeg rääkima,” kähistas Valdo Jahilo eile, hoides suul häälepaelu turgutavat saialilletinktuuri. Graafikus püsimine tähendas, et tunnis esitasid naljamehed keskmiselt 167 anekdooti. Peast. “Plaanisime rääkida 208 lugu tunnis, kuid kogemus näitas, et nii palju peast ei räägi,” lisas Kõlu. “Ja ega lõpptulemus - 4001 anekdooti - vähe ole.”

Meenutada aitas temaatika

Sõbrad on naljalugusid kogunud, neid ette kandnud ja ajalehtedes või kogumikes avaldanud täpselt kümme aastat. “Mäluteooria väidab, et info jääb meelde seda kasutades. Efektiivseim vahend anekdoote meelde jätta on neid tõlkida,” teab Kõlu.

Naljatandem alustas lugude jutustamist Stroomi rannas Grillfestil kahes osas - laupäeval kella 17-21.15 ja jätkas maratoni Raadio Eesti otse-eetris kella kümnest õhtul kuni kella kümneni pühapäeva hommikul. Taas olid mehed Grillfesti laval pool tundi hiljem, lõpetades naljaviskamise kell 17.

Häälekrambid raadioeetris

“Kui ühel hakkas jutujärg kaduma, siis teine aitas,” kirjeldas Kõlu. “Kogemus näitas aga, et kui 3500 anekdooti on ära räägitud, läheb raskeks. Pealegi ei taha ju rahva ees 120 Brežnevi anekdooti ette kanda, sest need on ajast ja arust. Lähtusime loogilisest temaatikast - õlu, pidu, politsei, pohmell, haigla.” Lugu jutustatud, panid sõbrad linnukese kirja ning tegid iga tunni järel kokkuvõtte.

Jahilo koges häälekrampe öises raadioeetris, ja need kestsid kolm-neli tundi. “Kurk on siiani valus, kuid õnneks hääl päris ära ei läinud,” tunnistas Jahilo. Artikulatsioonigagi ei juhtunud miskit hullu, sõnad said selgelt välja öeldud. Une peletamiseks patustas tandem küll kohviga, mis pärssivat häälepaelte talitlust, kuid jõid seda rohkem jogurtit ja vett ning sõid banaane.

“Alkohol oli täiesti välistatud,” tõrjus Jahilo, kes on ka igapäevaelus täiskarsklane. Toonust aitas hoida ka abikaasa Kirsti, kes aeg-ajalt mehe mobiiltelefonile toetavaid ja julgustavaid sõnumeid saatis.

“Pühapäeval oli aga pea täiesti tühi,” tõdesid Kõlu ja Jahilo. “Stroomi randa jõudes mõtted lihtsalt ei liikunud. Kõndisime siis pisut rannas ega mõelnud millelegi.”

Ning siis adus tandem, et on saabunud õige aeg siirduda absurdianekdootide pärusmaale.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee