Poliitikutele meeldib korrutada, et ametikohti – ministrid, riigikogu esimees, eurovolinik, komisjonide juhid – jagatakse alles läbirääkimiste lõppfaasis. Sealjuures räägivad nad ka tõtt.

Ametikohti on oluliselt lihtsam jagada, kui kõik juba teavad, mis saavad iga ministeeriumi prioriteetideks ning kes muude järeleandmiste tõttu kaalukamaid portfelle vajaks. Lõpuks on siiski kõikide erakondade soov, et partnerid jääks rahule. Vastasel juhul valitsus kaua ei kesta.

Lisaks ei taha läbirääkijad tekitada olukorda, kus mõni laua taga istuja ei julge keerulisi küsimusi välja käia, sest kardab, et peab ise nendele lahendusi otsima hakkama.

See aga ei tähenda, et igal erakonnal ning poliitikul poleks unistust peatselt hõivatavate ametikohtade osas. Siin terendab võimuliidul mitu hõõrdekohta, kus kõik peavad järele andma.