Uudised

Raadiohääli segati Kuibõševist 

SL Õhtuleht , 15. juuni 2001, 23:00
ENSV SUURIM SEGAJA: Tallinna segamisjaam oli Eestis suurim. Tartu ja Pärnu pidid leppima väiksemate mastidega. “Ülikoolilinna segaja oli alguses raamatukogu kohal Tiigi tänavas,” meenutab Järvik. “Hiljem viidi kogu värk Haagele, kus on üleval vist tänaseni.” Ainsat allesjäänud Tallinna masti kasutavad telefonifirmad ja raadiojaamad.Foto: Teet Malsroos
Ligi pool sajandit raadioinseneri ametit pidanud Ärni Järvik kummutab müüdi, nagu oleks ainult Eesti segamisjaamad võõrraadiojaamasid summutanud. “Need segajad, mis Ameerika Häälele vilinaid ja kahinaid tegid, töötasid Kuibõševis ja Kasahstanis,” ütleb ta.

“Siinsed segajad undasid naljaga pooleks öelduna plaani täiteks. Nendega ei arvestanud keegi,” ütleb Järvik. Ta seletab, et Balti riike katsid tuhandete kilomeetrite kaugusel Kuibõševis ja Kasahstanis töötanud segajad.

Kaugus tulenes lühilaine levimise omapärast. “Need levivad ruumilainena. Peegelduvad ionosfäärilt ja maapinnalt,” ütleb ta. Seepärast kasutatigi Eestisse suunatud välissaatejaamades lühilaineid, sest neid saab kauge maa taha saata.

“Kas või üle maakera,” piltlikustab Järvik. On vaja ainult võimsaid saatjaid, mis peegeldavad laineid 400 kilomeetri kõrgusele, kust neid 600-700 kilomeetri kaugusel kuuldakse. Esimesed väga võimsad lühilainesaatjad ehitati Nõukogude Liidus valmis 1950. aastal, kui käis nii poliitiline kui ka raadioeetri külm sõda. Selle masinaga sai nii saateid eetrisse anda kui ka “vaenulikke hääli” segada.

Igal oblastil oma segaja

Ideoloogid ei istunud käed rüpes ja asusid kohe võimsaid saatjaid kasutama.

Paari aastaga püstitati oblastikeskustesse segamisjaamad, et Nõukogudemaa inimesed ei saaks teada, millest raadiojaamad vabas maailmas räägivad.

1952. aasta kevadel moodustati Stalini heakskiidul tollasesse ENSVsse koguni kolm oblastit: Tallinna, Pärnu ja Tartu. Et plaan nägi ette igaühte neist ka omad segajad, löödigi viimased peatselt püsti. Tallinnasse, Luha ja Kristiine tänava vahele kolmnurka ehitati kolm umbes sajameetrist metallmasti ning saatejaam. “Tartu ja Pärnu pidid leppima väiksemate puust mastide ja saatjatega,” räägib Järvik.

Selliseid jaamu, nagu viiekümnendate alguses oblastikeskustesse püsti löödi, nimetati n.-ö. linna tüüpi segajateks. Nende ülesanne oli summutada vaenulikke programme alguses 5-7 kilomeetri raadiuses. “See oli aga kõik üks suur plaanitäitmine,” tunnistab Järvik. Seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel kuulis Tallinna segajat heal juhul vaid kolme kilomeetri kaugusel.

Suure segamistöö tegid aga ära hoopis Kuibõševis (praegu Samaara) ja Kasahstanis seisnud võimsad ja suured saatjad. Just need andsid aastakümneid Ameerika Häälele juurde vilet ja müra. Eesti omakorda segas läbi Laitse raadiojaama Odessa rahva raadiokuulamist. Kokku oli selliseid üleliidulisi suuri segamisjaamasid NSVLis lõpuks tosin, mis katsid kogu kuuendiku planeedist. Loomulikult ei leiutatud Nõukogudemaal segamisega jalgratast, sest sakslased tegid seda juba viimase sõja ajal.

Moskva juhtis arvutiga

Ameerika Hääl alustas saateid just saksa keeles, kuid natsijuhtide arvates ei tohtinud rahvas seda infot mitte mingil juhul kuulda.

Esimesed aastakümned lülitati segajaid sisse ja välja käsitsi. Kuid tehnika arenedes pandi kogu süsteem tööle arvutiga. “Olid välja ehitatud punktid, kust andmed jooksid Moskvasse,” seletab Järvik. Sealt omakorda juhiti, millisele sagedusele on vaja segajat. Üle liidu oli kümneid saatjaid, mida tuli koordineerida. Muidu võis juhtuda, et segati veel oma saateid või programme.

Segaja enda ehitus oli lihtne ja selle võis leida raadioajakirjast. “Tellisin endale 1954. aastal venekeelse Raadiotehnika, kus see värk ilusti sees oli,” meenutab Järvik. Ajakiri õpetas tegema segamisgeneraatoreid, mis töötasid kolmel sagedusel. Eraldi kettaga segati kolm sagedust kokku, tekkis kõikumine ja müra. “Just see müra, mida Ameerika Hääle kuulajad kuulsid läbi eetri,” näitlikustab raadiomees.

Aastate möödudes mõeldi välja ka teisi segamistrikke. Näiteks segati makilindile kokku mitme inimese hääled ja lasti seda välisjaamadele peale. Pidavat rohkem summutama, põhjendasid suured ülemused uusi võtteid. Segamismürasse tuli jaamadel sisse panna ka oma morsekutsung. Tallinna segamisjaama viimane kutsung oli Järviku sõnul PA.

Luha tänava asutus töötas täie auruga kaheksakümnendate keskpaigani. Mihhail Gorbatšovi alustatud uutmine ja liberaliseerimine tegi lõpu ka välisjaamade segamisele. Lõplikult pandi jaamad kinni 1987. aastal. Kolm masti seisid püsti veel paar aastat, kuni 1990-91 kaks neist lammutati. Ära viidi ka lampidega töötanud jaama segaja, praegu töötab hoones ringhäälingu saatekeskuse labor.

“Välisjaamade kuulamine oli eluliselt vajalik.”

“Ameerika Hääle ja teiste välisjaamade kuulamine oli vajalik,” ütleb endine väliskommentaator ning raadiojuht Peeter Sookruus. “Ainult nii sai pildi sellest, mis ilmas tegelikult toimub.”

Pidev välisjaamade kuulaja sai Sookruusist 1964. aastal. “Venekeelsed BBC ja Rootsi Raadio, Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ja teised,” meenutab ta. Ka kuulas ta kõikvõimalikke välisjaamade muusikaedetabeleid. Oli biitlite, rollingute, Bee Geesi suuraeg. Kuid ette tuli ka päevi, kus Eestisse välisjaamu kuulda polnud. Lihtsalt segajad töötasid sellal nii kõvasti, et eetrist kostus vaid vile ja müra.

Seitsmekümnendatel Eesti Raadios töötades kuulas Sookruus võimaluse piires kõiki välisjaamu. Kommentaarideks ja uudisteks olid need eluliselt vajalikud, sest ainult mitmest allikast saadud infoga sai ilmaelust korraliku pildi. Eriti oluline oli see teave maailma tabanud kriisiolukordades. “Iraani kriis 1979-80 ja Ameerika katsed vabastada pantvangid,” toob ta näiteid. “Samuti Iraani-Iraagi sõda, Hiina-Vietnami suhted ja konflikt ning teised.”

1991. aastal sõlmis Eesti Raadio esimese Nõukogude raadiona lepingu, et Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa eestikeelseid saateid hakatakse kodumaal üle kandma. Ka hakkas Eesti Raadio üle kandma venekeelseid välissaateid. Samal aastal käis Eestis külas ka Ameerika Hääle eestikeelse toimetuse juhataja Ilmar Mikiver.

Praegu pole Sookruusi sõnul enam nii regulaarselt välissaateid kuulata vaja, sest Eesti jaamad annavad kogu maailmas toimuvast hea pildi. “Professionaalne kretinism on muidugi säilinud,” tunnistab ta. “Eesti Ameerika Häält ja Vaba Euroopat püüan ikka võimaluse piires kuulata.”

Harri Tiido sai kuulajast tegijaks

“Kuku raadio töökoormusega võrreldes oli Ameerika Hääles tunduvalt vähem teha,” meenutab ookeanitagust aega Harri Tiido. Et aega mitte raisata, luges ja tõlkis ta seal töö kõrvalt raamatuid.

“Eetriaega oli pool tundi õhul ja kümme minutit hommikul,” räägib praegu välisministeeriumi asekantseleri ametit pidav Tiido. “See on tõesti väike koormus, kuigi ma ei lootnudki sealt väga suurt tööpõldu. Olin neil varemgi külas käinud.”

Eetritööst vabadel tundidel neelas Tiido hoolega raamatuid, ühe neist tõlkis ta eesti keelde. Pikkade jalutuskäikude ajal avastas mees, et Washingtonis on lugematul hulgal häid raamatupoode. “Seal saigi väga palju aega veeta.”

Väike Eesti toimetus jäi alles

Tiido kutsus Ameerikasse tööle Eesti toimetuse juhataja Markus Larsson. “Täitsin 1996. aastal hulga pabereid: sooviavaldus, turvakontrollidokumendid. Lõpuks ka Ameerika saatkonnas läbitud keeletest ning olingi põhimõtteliselt vastu võetud.” Professionaalseid omadusi töölesaamisel ei kontrollitud. Juhtkonnale piisas 16 aastat kestnud rääkiva ajakirjaniku kogemustest Eesti Raadios ja Kuku raadios. Temaga tehti aastane tööleping, mis pikenes hiljem veelgi.

Koos Larssoniga töötas Ameerika Hääle Eesti toimetuses veel Neeme Raud. Ats Joorits tuli veidi hiljem, Marika Urb peale Tiido lahkumist. Toimetuse koondamisest ja kinnipanekust siis veel ei räägitud, need jutud tulid mõni aasta hiljem. Õnneks jäi toimetus alles, mis oli raadiojaama juhtkonna suurim tänu eestlaste tehtud tööle.

Kuigi legendaarsed eetrihääled, kaks Ilmarit, Mikiver ja Külvet enam Ameerika Hääles ei töötanud, puutus Tiido nendega kokku. “Mikiveri teadsin juba varasemast ajast,” räägib ta. Külvetiga elas tallinlane ühel tänaval peaaegu naabermajades. Tihti käisid mehed teineteisel külas ja vestlesid ilmaasjust. Nõuandeid ei andnud kumbki, sest Tiidol oli piisav kogemus olemas.

Lõpuks pakuti eestlasele ka n.-ö. rohelist kaarti, mis tähendanuks võimalust alaliselt Ameerikasse jääda. “Kaardist ma loobusin, sest ei saanud sellest hästi aru,” ütleb Tiido. 1997. aasta lõpus naasis ta Eestisse, tagasi Kuku raadiosse.

Üheksakümnendatel tehti head raadiot

Harri Tiidole meenub ühe Ameerika Hääle juhtfiguuri külaskäik stuudiosse. Kuigi tegu oli iga-aastase rutiinse kontrolliga ning ülekuulaja eesti keelt ei mõistnud, kostis tema suust: “See on päris ehtne raadio!” Toimetus hindas seda kui suurt tunnustust. “Tegelikult oli kogu toimetus selleks ajaks põhjalikult uuenenud,” räägib Tiido. “Kõik olid värskelt Eestist tulnud,” lisab Tiido. “Vanad tegijad, kes olid aastakümneid Ameerikas elanud, olid pensionil. Teiste riikide toimetustes oli tööl ka vanemaid olijaid, kes mõtlesid tihtipeale vaid oma kohast kinnihoidmisele. Eesti toimetus oli ja on noor ning toimekas, see andis ka võimaluse teha raadiot selle kõige paremas tähenduses. See oli omalaadne infopunkt, kuhu kõik teave kokku jooksis. “

Ameerika Häält võeti linti

Riigiraadios lindistas seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel välisjaamasid nn. raadiopüüde osakond. Läbi segajate ragina võeti saade linti ja kirjutati selle tekst hiljem maha. Ülevaated läksid partei keskkomitee Valgesse Majja, kuid mõnikord jäid neisse ka tühimikud. Segajate tõttu ei suutnud kirjutajad lintidelt midagi välja lugeda, sest peale oli jäänud vaid müra. Kirjas oli neil kohtadel punktiir. Ülevaated olid üldiselt salajased, kuid mingeid kanaleid pidi tilkusid nad ikkagi välisinfo osakonda, kus kommentaatorid neid võimaluse piires kasutasid.

Ameerika Hääl alustas sõja ajal

Raadiojaam Ameerika Hääl oli esmakordselt eetris 24. veebruaril 1942. Saksakeelses saates loeti ette värskeid rindeteateid, mis saates kõlanud signatuuri uskudes oli tõde. Saksamaale need uudised ei meeldinud ja raadiosaatele pandi segajad peale.

estikeelne toimetus loodi 1951. aasta kevadel. Esimene saade oli New Yorgist eetris 3. juunil. Samal kuul alustati ka lätikeelseid saateid, leedukeelsed saated on eetris 16. veebruarist 1951.

Läbi aegade on Ameerika Hääle eestikeelseid saateid teinud näiteks kirjanikud Pedro Krusten ja Ilmar Külvet, näitleja Kadi Taniloo-Tekkel jt. Legendaarseim tegija on läbi aegade olnud Ilmar Mikiver.

Viiekümnendatel töötas mõni aasta ka eestikeelne Müncheni toimetus. See suleti 1958, viis aastat varem olid kõik Ameerika Hääle toimetused New Yorgist Washingtoni kolitud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee