Eesti uudised

Harry Kõlar küüditati Kirovisse koos saksofoni ja fotoaparaadiga 

Helen Arusoo , 14. juuni 2001 23:00
TINA TURNERI FÄNN: Kogu elu muusika keskel veetnud Harry Kõlarile meeldib Tina Turner: “Mitte kui laulja - sedasorti stiilis laulmine mulle eriti ei istu -, aga kui naine,” naeratab ta kodus elutoa kapile kinnitatud Turneri plakati alla seistes kavalalt.Foto: Arno Saar
Tapirongi sattunud Harry Kõlari päästis halvimast fotoaparaat ja armastuskiri. “Muidu oleks mind ka arreteeritud,” ütleb vanahärra Kõlar.

“Olime hiigla õnnelikud, et kool läbi sai,” meenutab 7. juunil 1941. aastal Riikliku Inglise Kolledži lõpetanud Harry Kõlar, “otsustasime lõpetamise puhul klassiõdedega kohviõhtu korraldada.

See oli 13. juuni õhtul. Läksin klassiõe Rita Nirgi (Kalev-Mark Kostabi ema, tol ajal elas Toomkuninga tänava majas number 1. Samas majas on elanud ka kirjanik Tammsaare - toim.) juurest läbi. Ritaga koos läksime üle tänava teise Rita juurde. Rüüpasime seal rahulikult kohvi ja rääkisime, kes mida suvel ette võtab.”

Harry Kõlar mäletab, et tema tahtis minna suveks vana-isa-vanaema juurde maale Eesti piiri lähedale Lätimaale. “Tegime tulevikuplaane ega osanud midagi kahtlustada ega karta. Rita töötas raudteel ja ütles küll, et midagi erilist on toimumas, sest jaamas on moodustatud palju trellitatud akendega loomavaguniešelone. Meie tema jutule tähelepanu ei pööranud,” raputab Kõlar pead. Talle jäi see kohviõhtu pikkadeks aastateks viimaseks.

Harry saatis klassiõe pärast pidu koduukseni ja jõudis kella kümne paiku koju. “Kõik oli tipp-topp ja läksin magama. Hommikul läks lahti: kella viie-kuue paiku olid küüditajad ukse taga ja selgitasid vene keeles, et on korraldus meid ära saata. Aega anti poolteist tundi.

Meil oli hiljuti raadio ostetud ja ema pakkis kõik voodilinad raadiokasti. Neist oli hiljem palju kasu, sest linad oli Venemaal kulda väärt. Nende vastu sai vahetada kõike. Minu mure oli - noor nagu ma olin - saksofon kaasa võtta. Olin selle just äsja hankinud. Ja fotoaparaadi võtsin kaasa, neli pilti oli veel tegemata.”

Kirjutas armastusest

Jaotuspunktis sattus Harry ühte vagunisse umbes kolmekümne mehega. “Ma ei kartnud. Ma pole kunagi mingi viriseja olnud ja olin juba siis kindel, et tulen tagasi. Ainult ühe asja pärast olin kurb - mul olid ühe tütarlapsega tekkinud lähedased suhted,” meenutab Harry,

Vagunis, mis ööpäev Tallinna sadamas paigal seisis ja alles 16. juunil Narva poole liikuma hakkas, polnud inimestel mingit tegevust. “Müüri muster, mis trellitatud vaguniaknast paistis, on mul tänapäevani meeles,” kinnitab Harry.

“Selle tütarlapsega - Adele oli ta nimi, hiljem eestindas Leieks - olin paar suve varem tuttavaks saanud. Käisime koos Väägvere ja Tartu vahel mingil tuletõrjepeol. Ilus tüdruk oli. Õhtul peolt tulles hakkas sadama ja me ei saanud koju. Ööbisime rõugu all,” ütleb Harry ja köhatab kuuekümne aasta tagust romantikat meenutades. Tollest ajast jäid eri linnades elavad noored omavahel kirjutama ja käisid teineteisel külas.

Julgeid jutte räägiti

Möödunud ajast ei lastud Kõlaril rahus unistada: “Olid ühed vägevad patrioodid meie vagunis, kes kirusid kogu aeg Nõukogude võimu. Üks, minust aasta noorem, ütles: “Stalinil tuleks pea maha lüüa nagu turnipsil (söödanaeris - toim.) lüüakse lehed otsast ära!” Kohutavalt julgeid jutte räägiti.

Mina hakkasin tütarlapsele kirja kirjutama. Muudkui kirjutasin ja kirjutasin. See sai minu arvates hea kiri. Rakvere jaamas visati vaguniaknast kirju välja, sest perroonil oli palju rahvast. Kleepisin oma kirja kinni ja viskasin ka välja - olin aga unustanud aadressi peale kirjutada! Ei tea, mis pähe lõi, olin ähmi täis. Kolm päeva kirjutatud kiri lendas tuulde...”

Pärast ebaõnnestunud kirjasaatmist oli Harry väga kurb. Uut kirja polnud mõtet kirjutada, sest Venemaalt ei saanud midagi saata. Harry ei suhelnud rongis eriti kellegagi, ka mitte nende meestega, kes Eesti piiri ületades uljalt hümni laulsid. Harryl oli peale näriva südamevalu veel muud tegevust, tal oli kaasas fotokas Boks 6x9 negatiiviga. “Ma pildistasin piiriületamist läbi vaguniakna. Mehed vagunis nägid muidugi, et ma pildistasin, aga ma olin ülemisel naril ja nad ei uurinud minu käest midagi.”

Hümnilauljaid karistati

Kaks aastat hiljem - 1943. aastal Kirovi oblastis asumisel olles - kutsuti kõik selles vagunis olnud mehed uurimisele ja küsiti, kes Nõukogude võimu kirus.

“Minu käest nõuti ka, kümme tundi olin ülekuulamisel. Et kuidas see kirumise ja hümnilaulmise asi välja tuli? Asi selles, et kaks meest sellest patriootide pundist - üks selline väike mees raudteelasevormis ja teine kehakultuuriõpetaja - kohtusid Kirovi oblastis oma tuttavaga ja jumalaga jättes ütlesid, et nüüd läheme Eestisse tagasi.

Mehed hakkasidki Kirovist jala tulema, aga 20-30 kilomeetrit eemal võeti nad kinni. Neil oli kaasas päevik, kuhu nad olid täpselt kirja pannud kõik, kes mida tookord vagunis oli rääkinud. Nende endi jutud ka. Lollid olid, noh! Patrioodid tahtsid hakata ajalooraamatut tegema või tont teab mida.”

Leie ei saanud Harrylt enam kunagi kirju. Aastaid hiljem Eestis tagasi olles sai ta teada, et Leie oli üritanud laevaga välismaale põgeneda. “See laev lasti ilmselt põhja,” ohkab Harry õnnetu armastatu peale mõeldes. Kaks Ritat, kellega koos Harry enne küüditamist viimase õhtu kodumaal veetis, olid samuti Eestist lahkunud. Rita Nirk elab praegu Californias.

Vaguniaknast pildistatud fotod sai Harry Kõlar ära ilmutada alles kolme aasta pärast, kui Eestisse tagasi jõudis. Politsei-ametnikust isa ameti tõttu küüditati Harry Kõlar teist korda 1950. aastal. Lõplikult jõudis ta kodumaale tagasi 1954. aastal.

Üleeile surus president Lennart Meri Harry Kõlaril kätt ja kinnitas talle rinda Murtud Rukkilille märgi.

President Meri surus ligi 7000 küüditatul kätt

President Lennart Merilt võttis kaks nädalat väldanud üritustel Murtud Rukkilille märgi isiklikult vastu 6660 võõrvõimu ohvrit. President andis Murtud Rukkilille märgi ja surus kätt 829 inimesel Pärnumaal, Valgamaal 290, Viljandimaal 505, Võrumaal 297, Põlvamaal 259, Jõgevamaal 289, Ida-Virumaal 387, Lääne-Virumaal 405, Järvamaal 367, Tartumaal 642, Läänemaal 330, Hiiumaal 94, Saaremaal 360, Raplamaal 299 ja Harjumaal 1307 saatusekaaslasel. Üritustest võttis presidendi kantselei andmetel osa üle 20 000 inimese. Oma soovist saada Murtud Rukkilille märk on teada andnud veel üle 3000 inimese, kes tervise või töö tõttu ei saanud üritustel osaleda. Nendele annavad Murtud Rukkilille märgi üle omavalitsusjuhid.

Lennart Meri kohtus 28. maist 13. juunini kõigis Eesti maakondades võõrvõimu vägivalla ohvritega.

Eesti mälestas

Eesti tähistas eile 1941. aasta massiküüditamise 60. aastapäeva mitme üleriigilise ja maakondliku mälestusüritusega.

Hommikul avas peaminister Mart Laar valitsuse ja riigikantselei maja seinal mälestustahvli kommunistliku terrori läbi hukkunud Eesti valitsusliikmetele.

Mälestustahvli õnnistas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) piiskop Einar Soone.

EELKi Tallinna piiskoplikus toomkirikus peeti oikumeeniline mälestuspalvus. Toimus mälestusmiiting Linda kuju juures Harjumäel ning leinarongkäik mööda Harju tänavat Pagari tänavale. Keskpäeval helisesid kõigis EELKi kirikutes küüditatute mälestuseks kirikukellad.

Päeval oli Estonia kontserdisaalis kontsertaktus, kus kõlas Eduard Tubina reekviem langenud sõdurite mälestuseks.

Rahuoperatsioonide keskuse ajateenijad alustasid eile Viljandimaal Pilistveres kommunismiohvrite mälestuspargis koristustööd, aidates muu hulgas rajada Siberi vangilaagrites hukkunud Eesti ohvitseride alleed.