Eesti uudised

Tapivagunist välja heidetud jumalagajätt jõudis pojani 12 aastat hiljem 

Andrus Esko , 13. juuni 2001, 23:00
JÄÄ TERVEKS, TAEVAISA HOIDKU SIND: Salme Noor hukati 24. aprillil 1942 Sverdlovski oblastis, kuu aega varem oli samas surmalaagris maha lastud tema mees Karl. Erakogu
Heino Noor ei pea enam ammu oma sünnipäeva. Ei lilli, ei kinke, ei kõnesid, ei peenemaid sööke-jooke. Kes suudakski rõõmsalt sünnipäevatada, kui samal päeval on tapetud su ema.

Peale sünnipäeva on Heino Noorel igal aastal veel üks leinapäev. See on täna, kui pensionieas doktor mõtleb ikka ja jälle 1941. aasta küüditamisele, millest algas ema Salme ja isa Karli surmatee. Et pojal endal õnnestus Siberist eluga tagasi tulla, on ränk ime.

Viimast korda nägi Heino vanemaid 1941. aasta 24. aprillil, kui tuli Hiiumaalt Haapsallu käima. Isa polnud kodus, oli saeveskis tööl. Küsis, kuidas poisil saare peal ka läheb ja mida seal lastele koolis õpetab. Hüvastijätul surus isa kätt ja ütles lihtsalt head aega.

Ema oli vahepeal küpsetanud kaasavõtmiseks koogi, pakkinud kompsukesse sinki ja juustu. "Jää terveks. Taevaisa hoidku sind," olid ema lahkumissõnad.

Vähem kui kaks kuud hiljem ei saanud Salme-Karli ainus järeltulija und. Ründas raskemeelsus nagu nõiduslik kaetatud olek, miski vigastas meeli. Hommikul vaatas kalendrist vastu saatuslik kuupäev, 14. juuni.

Reeturi käe läbi surmamõistetute kambrisse

19aastane Heino pääses pikast reisist vaid esialgu, olles kuulutatud kolm korda tagaotsitavaks: 1) kui küüditamisele kuuluv pereliige, 2) vastupanuliikumisest osavõtja, 3) sundmobilisatsioonist kõrvalehoidja, kes kuulub mahalaskmisele.

Põhjus nr. 2 kujutas endast neljaliikmelist kampa, kaht püstolit ja plaani minna küüditatutele järele, et vaadata, mis teha annab. Naiivsusest üle saanud, otsustasid noormehed alustada punaterrori purustamist kodumail. Kaks neist lasti Haapsalu lähedal maha.

Sõda. Hävituspataljonid kammisid metsadest kahuriliha. Heino topiti Läti aurikule, pääses magnetmiini küpsetatud uppumisest. Puupüssid, venevastaste sõnadega rivilaul, naride kohal loosung "Jõuluks koju!" Kodu asemel leidis Heino end Uuralimaalt, kus orja kombel tuli ehitada alumiiniumitehast, mille toodangust tehti sõjalennukeid.

NSV Liidust võiks pääseda ja ehk kojugi jõuda, kui pageda Iraani? Selle plaani eest andis üks vahelekukkuja, Haapsalust pärit T, 1943. aasta jõululaupäeval kaaslinlase üles - nõukogudevastane tagaotsitav, ema-isa vangis, olla tedagi üle piiri ässitanud.

Käed löödi raudu.

"See vastik kõlks seisab mul siiani kõrvus."

Sverdlovski sisevangla surmamõistetute kamber. Hommikuste karjete saatel lohistati minema neid, kellele polnud määratud tagasi tulla.

"Mind eriti ei piinatud, no jalaga löödi... Aga psüühiline töötlemine on veel raskem kui kurkupekstud hambad."

Kümnendal päeval võttis Heino vastu betoonpõrandat teravaks lihvitud püksipandla ja sundis paremat kätt vasakut ründama.

"Tuletasin meelde pühapäevakooli salme ja - lõikasin siiski veenid läbi."

Verd hakkas lahmama. Valvur jõllitas luugist. Enesetapja sai paar matsu, käsi seoti kinni. See oli surmakambrist tavalisse ja ülekuulamistest pääsemine.

Kolm kuud hiljem loeti ette troika määrus: 8 aastat vangilaagrit nõukogudevastase tegevuse ja vastalisse organisatsiooni kuulumise eest.

Kui Heino lõpuks Eestisse pääses ja tartlaseks hakkas (kodulinn Haapsalu ja Tallinn olid elamiskohana keelatud), sai ta kätte ema kirja, mis oli teda 12 aastat oodanud.

Loomavagunist välja visatud rohupulbripakikese kombel volditud läkitusel seisis vaid saaja nimi. Selle järgi oli kirja leidnud raudteelane otsinud üles Heino tädi. Ruudulisel paberitükil seisid pliiatsised read:

"Kui sul on võimalik, abiellu. Ela ausalt minu mälestuseks. Me ei näe teineteist vist iialgi. Sinu õnnetu Ema."

Peaarsti koht põles küünlaleegis

Ema kiri on Heino püha reliikvia. Ema pildi ees, justkui kodualtaril, süütab poeg tihti küünla. Teine püha reliikvia on küünal, mida ta enam kunagi põlema ei pane.

24. veebruar 1979. Heino on taas hilisõhtul käinud Tartu Pauluse kalmistul Vabadussõjas langenute ausamba, nii palju kui seda lõhkamisest järel on, juures. Tuleb surnuaialt välja, keegi kõnnib kannul ja küsib: "Vaabandage, mjis kjell on?"

Küsija osutub julgeolekukomitee vanemleitnant S-iks, kes on Maarjamõisa haigla peaarsti äraolekul tema asetäitjalt dr. Noorelt käinud uurimas, kui kaua dissident Niklusel radikuliidiga veel läheb.

"Aah teije," ütleb leitnant ja ulatab ausambalt korjatud küünla.

Järgmisel hommikul on küünlapõletaja peaarst Laur Karu juures: on juhtunud selline asi... "Juba kuulsin," vihjab Karu öisele telefonikõnele. Ja eks tublile parteikomitee esimesele sekretärile Indrek Toomele mõeldes lisab: "Nüüd keetsid mulle küll supi kokku."

Suppi sööb Heino üksi. Vallandamine, alles jäetakse vaid pool arstikohta. Seletuskirja vastu võtnud julgeolekuülem Heino Vallner saab doktori kulul veel naljagi. Noor küsib: "Kui see mälestussammas nii halb on, miks te seda seal üldse hoiate?" Vastus: "Selleks hoiamegi, et näha, kes seal käivad."

Viis kuuli süüdlasele, kaks endale

80ndatel aastatel saabus teadmine: teie ema ja isa on surnud kopsupõletikku.

1989 sai Heino uue järelepärimise peale vastuse ENSV prokuratuurilt: Salme Noor on täielikult rehabiliteeritud. Surmaotsus mahalaskmise teel täide viidud 24. apr. 1942 Sevurallagis Sverdlovski oblastis Sosva asulas.

"Kui jõudsin kuupäevani... kui mõtlesin sellele, et ema pidi tundma surmakuuli oma poja sünnipäeval ja teadma, et kuu aega varem oli samas surmalaagris lastud maha tema mees. Ma elan selle mõtte mõju all siiamaani, ma ei saa sellest lahti."

Raamatus "Eesti rahva elulood" seisavad Heino Noore read: "Ema pean ma eriti pühaks ja idealiseerin teda pärast ta märtrisurmast teadasaamist. Tema mälestuseks olen püüdnud olla parem kui ma ehk muidu oleksin olnud."

Kaks rasket kuud on poeg kõigest hingest mõelnud ka muule. See oli siis, kui ta sai teada mõrtsuka, kes oli ENSV SARK/RJMi uurimisosakonna ülemana andnud korralduse üle 1000 inimese, kes 14. juunil 1941 Eestis vangistatud-küüditatud, Sosvas hukata.

"Ma tundsin, et ei saa oma ema, isa ja nende kõigi surma niisama jätta. Mul oli poolpõrandaalune püstol. Peilisin välja Lasnamäe aadressi, teadsin, see on erivalve all. Siis aga (oli see nõrkus või tugevus, küsib Heino endalt tänagi, toim.) andsin relva ära, et kiusatusest pääseda."

Viis kuuli oli mõeldud J-le, kaks viimast endale. Ema ja kõigevägevam, kelle poole kannataja oli mõttes pöördunud, leidsid, et see pole õige tegu.

Meenutus toonasest kavatsusest valmistab Heinole siiani piina, seda enam, et ta ei suuda ega saa mõrtsukale andestada. Ülekohtu andestamine on 79aastase elukogemuse põhjal vaid teadlik otsus, mitte tühi õlalepatsutamine või kaelalangemine. Alles siis järgneks leppimine. Aga: "Leppimise tingimatu eeldus on süüdlase ja ülekohtu teinu siiras kahetsus."

J. suri midagi kahetsemata 90aastaselt ja maeti (tema ohvrid said igikeltsalähedases Sosvas sageli matmatult metsloomade ja vahikoerte osaks) Tallinnas pühitsetud mulda. Surnud ei kahetse.

Murtud rukkilill Emaaltaril

1997 sai Heino une pealt infarkti, kui oli kujutelmas kuulnud ema appihüüet ja enda kohta venekeelset ähvardust: karistusaja lõppemisel määrame teile uue sroki! Süda pole korras ka täna, saadab ohusignaale...

Kaks korda nädalas nõustab doktor repressiooniohvreid, kes kaebavad tervist ja muid muresid. 30 aastat on doktor Maarjamõisa intensiivraviosakonnas enesemürgitajaid tagasi toonud. Kes ja kus on see, kes tohterdaks tema hinge, et ta ei peaks enam vaevlema ema saatuse pärast, oma laste pärast - rahu nende põrmule - ja veel sellepärast, et tema isal ja temal endal ei õnnestunud sõdida õigel poolel...

Heino usub teispoolsusse, usaldab kõige eest andestamise Jumala armu hooleks. Maist elu korraldades on ta oma mõtted ja säästud vorminud rohkemakski kui sovetiohvrite mälestusmärk Tartu Maarja koguduse kalmistul või Emaaltar Haapsalu toomkiriku ristimiskabelis. Just Emaaltarile asetaski president Lennart Meri 9. juunil Murtud Rukkilille märgi, mida ta muidu pani vaid elavatele rinda, teiste hulgas stalinismi ohvrile Heino Noorele.

Tohtri süda on nüüd rahul: "Härra president pidas oma palverännakul Emaaltarit austades meeles kõiki neid, kes Siberi jäljetutesse haudadesse jäid, nende hulgas minu ema."

Toomkiriku ristimiskabel asub kuulsa Valge Daami akna all. Heino Noor peab ülimalt tähtsaks: "Emaaltar pole ahastus ega lein. Ristimiskabelis ristitakse pühapäeviti lapsi - elu läheb edasi!"

President Lennart Meri austas tänavu Eesti Vabariigi aastapäeval massirepressioonide uurijat doktor Heino Noort Punase Risti ordeniga.

14. juuni õuduste öö

Täna 60. aastat tagasi nõuti paljudesse Eestimaa kodudesse sisselaskmist. "Teid viiakse Nõukogude Liidu siserajoonidesse, asjade pakkimiseks on aega pool tundi," öeldi vene keeles. 14. juuni öösel ja kolmel nn. järelnoppepäeval võeti kinni 9264 inimest - Eesti riigi- ja omavalitsustegelasi, ohvitsere, Kaitseliidu liikmeid, rahandustegelasi, kaupmehi, politseinikke jt. Eesti eliidi seast. Samuti nende perekonnaliikmeid: naisi, lapsi ja vanavanemaid. Neist 2675 küüditati Kirovi oblastisse ja 3770 Tomski oblastisse. Loomavagunid veeresid ka Novosibirskisse, Kotelnitsisse, Tšanõsse, Karagatti, Starobelskisse, Babõninosse jm. 2819 naisest-lastest eraldatud perekonnapead küüditati Sverdlovski oblasti surmalaagreisse, neist 606 lasti maha. Sverdlovskis ning Kirovi ja Tomski oblasti küüdiasulais suri nälga, haigustesse ja kurnatusse 3513 inimest, teadmata kadus 744. Andmeid pole 202 saatuse kohta. Küüditatul tuli Siberis vaevelda 15-16 aastat ja teha seal tasustamata jäänud tööd. 539 küüditatut tuli invaliidina Eestisse tagasi, Venemaale jäi elama 338 ning vaevalise loataotluse järel emigreeris 82 inimest läände. Osa küüditatute perekondi vabanes 1946, kuid pidi kolm aastat hiljem märtsiküüditamise ajal jälle Siberi tee jalge alla võtma.

NSV Liidu sovetliku okupatsiooni ajal 1940-1941 ja 1945-1990

* Vabaduskaotuslikult represseeritud 125 000

* Alaealistena vabaduskaotuslikult represseeritud 12 000

* Vägivaldselt surma saanud (hukatud, hukkunud) 50 000

* Sovetlike riiklike vabaduskaotuslike repressioonide otsestest ohvritest on elus 14 000.

* ÜRO 1968. a. aegumatute inimsusevastaste kuritegude konventsiooni kohaselt pani sovetlik vägivallavõim Eestis ligi 45 aasta jooksul peale tapmiste ja küüditamiste toime veel järgmist: massiline jälitamine, tagakiusamine poliitiliste, usuliste, rahvuslike tõekspidamiste eest; ümberasustamine; elukoha, hariduse, töövõimaluse kitsendamised ja piirangud poliitilistel ettekäänetel ja vaimsete püsikahjustuste tekitamine.

Detsember juunikuisel lauluväljakul

Eile lõpetas Lennart Meri juuniküüditamise aastapäevale pühendatud ringreisi mööda Eestit Tallinna lauluväljakul.

Külm. Üheksa kraadi sooja (!).

13. juunil (!).

Sadas muidugi ka.

Rida valdade lippe, kus president juba käinud, külmetavad vallaesindajad ja lippe kandvad sõdurid vaheldumisi.

Registreerima, registreerima, hõikavad kodutütarde heledad hääled. Lauad kahel pool, kust küüditatu lindikese rinda võib saada.

Ma mäletan, kuidas me terve perega ennast vanas kaevikus peitsime, kui öeldi, et jälle tuleb küüditamine. See oli neljakümne üheksandal, aga neljakümne esimesel ei teadnud ju keegi, kõik istusid kodus - umbes 60aastane mees.

Tuhatkond inimest, võib-olla natuke rohkem, laululava kaare all kössitamas.

Kuidagi teisiti seda ei nimeta.

Aukompanii. Orkester.

Minu vanaisa ei küüditatudki, lasti lihtsalt maha - umbes 30aastane mees.

Orkester põrutab presidendimarssi. Lennart Meri näeb väsinud välja.

Aukompanii tervitus, tuul viib sõnad ei tea kuhu.

Orkester ja kompanii marsivad minema.

Valdade lipurivi tuleb asemele, aetakse hüüetega: edasi! edasi! laulukaare ette.

Lipukandjad sõdurid topivad lipud püsti seisma, ise lahkuvad.

Mõni inimene tuleb juurde.

Ma olin siis väike ja ega ma ei mäleta, kuidas see oli - tõesti ei näinud, kes, aga naisterahva hääl oli.

Orkester marsib hoogsa viisiga tagasi.

Ja algab vigurmarss ja reipad lood, üks reipam kui teine.

Sõjaväeorkester on üks ilus asi.

Tambuurmajor on äärmiselt tasemel.

Inimesed kössitavad ikkagi.

Algab ametlik osa.

Külm.

Nagu inimeste hinges juunis 1941.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee