Uudised

Karuperse? 

12. oktoober 1997, 00:00

KARL KELLO

Karuperse, mida meil kutsutakse ka karupeksaks, karupersiseks ja lihtsalt karuaugukski, on ungas ehk katuseharja-alune aknaauk.

Miks nimelt karuperse? Karu aken? Et jõuda kõige lühemat teed pidi karuperseni, tulebki alustada aknast. Vastuse ülaltoodud küsimusele leiame ilmamaa teisest otsast, ainude käest. Ainu maja ainukest akent ukse vastas nimetatakse samuti karu aknaks.

Akent peetakse maja silmaks. (Vrd. slaavi okn¢ - ¢ko .) Vanad lätlased nimetasid akent Jumala silmaks. Mida see peaks tähendama? Kõige tõenäolisemalt seda, et kui kogu loodus on jumal (nagu näiteks ainudel), siis aknast paistab sisse jumala silmavalgus. (Päikest ja kuud kujutatakse muide ette kui taevasilmi.) Kui aknas põleb tuli, s.o. kui aken on valgustatud, siis on maja kuidagimoodi nagu elus ja hingestatud, kuivõrd seal on hingelised sees.

Mõnikord ei tohi tuld toas üldse üles võtta; teinekord peab aknad kinni katma, et vanapagan ei teaks külla tulla. Näiteks jõuluööl kaetakse aknad ja augud hoolega kinni, et kurivaim ei näeks tulekuma ega tuleks (Kärla); muidu tuleb punane vanamees, vaatab aknast sisse ja hooned põlevad maha (Muhu).

Aken ja unkaauk on teatud mõttes maagilised avad, väravad selle ja teise maailma vahel. Läbi karuperse välja vaadates võib jaaniööl näha, kuidas vanapagan tulevalgel raha kuivatab - nähtud rahaaugust tohib julgesti võtta.

Samuti saab perenaine jaanipäeva varahommikul kogu ümbruskonna piimaõnne oma tallu kutsuda: "See sünnip nii, et pernaine ihoalaste kahrupersehe lätt ja säält hõikas..., pistev pää kahrupersest vällä" (Põlva).

Kui aga hilissügisel hingedeaja lõppedes koiduajal läbi unkaaugu vaadata, võib näha, kuidas hinged tagasi surnuaiale lähevad, "keik valges riides, tee täielt kiriku poole" (Suure-Jaani).

Väga võimalik, et hinged tulid koju käimagi karuperse kaudu, sest neile pandud sööki nimelt unkaauku, seal olnud selleks otstarbeks üks laud sisse seatud.

Aknast sisse vaadates võib teatud puhkudel näha, kes majalistest tuleval aastal sureb. Vahel ei tohi aknast välja vaadata - omal ajal oli näiteks keelatud välja vaadata siis, kui vanaisa õues kärkis: "Aknast väljavahtimine ei ole lubatud, kui "vanaesä tõrelep"," kirjutab peapiiskop Johan Kõpp oma noorepõlve mälestustes.

Vanaesä on taevaesä ; vanaesä tõrelemine tähendab seda, et õues lööb välku ja müristab - vanaisa räägib oma lastega kõue häälel.

Eelmainitud ainud näiteks, kes nimetavad end tegelikeks ehk tõelisteks inimesteks (vrd. näiteks maarahvas eestlased), ei tohtinud üldse mitte aknasse vaadata, sest sealt vaatas sisse nende vanaisa, s.o. karu.

Uku Masing osutab, et midagi ühist seob kõue ja karu meilgi. Lätlastel käibis üldine aknast väljavaatamiskeeld väikelaste suhtes. Kes aga aknast välja sülitas, usuti sülitavat Jumalale või õnneemale vastu silmi.

Aknast ei tohi midagi, ei prügi ega vett, välja visata, et mitte Jumalale või õnneemale vastu nägu visata - mis peaks viitama asjaolule, et lätlasedki usuvad Jumalat aknast sisse vaatavat.

Karu peetakse üldiselt inimsoo esiisaks, jumalikuks vanaisaks. Karu on kiviaega juurduvate üleilmsete kujutelmade järgi maajumala kehastus. Karurituaal arvatakse pärinevat neandertaallastelt. Jukagiirid nimetavad karu tänase päevani maaisaks, ainudele on ta lihtsalt jumal.

Ainude arvates asub Suur Karu - Suur Jumal üleval mägedes ilmajõe allikal. Sinnapoole, täiesti konkreetse elujõe lätete poole, karu asupaiga poole orienteeriti alati ainu maja ainuke aken. See oli püha aken, millesse inimlaps ei tohtinud vaadata, sest Suur Karu vaatas aknast sisse. Karu võis akna kaudu jälgida igal ajal inimese elu - koldejumal teatas talle kõigest majas toimuvast, eelkõige ürgsete tavade täitmisest.

Kuhupoole suunas kohalik maarahvas oma maja karupersise? Eks kah ikka ülespoole, taeva poole, kusjuures meilgi vaatab unkaaugust sisse Suur Karu, õigemini sellenimeline tähtkuju, mida kutsutakse ka Suureks Vankriks.

Suurt Karu ehk Suurt Vankrit mainitakse "Iliase" 18. laulus. Kui reisimees Odysseus asutas end oma armukese, jumaliku Kalypso juurest koduteele, jälgis ta tüürimõla hoides pingsalt "Arktost ehk Karu Suurt, mida hüütakse Vankrikski Suureks" (Odüsseia 5,273-274). Karu on säilinud Suure Vankri paralleelnimetusena eesti-soome mütoloogias, meil näiteks Vana Karuna.

Tõnis Vint on teatavasti leidnud üllatavaid ühtelangevusi jaapani iidsete templiehitustavade ja eesti külaarhitektuuri vahel. Miks mitte käsitleda samas kontekstis karupersetki - päramist aknaauku, mis ette nähtud jumaliku karu - Suure Jumala jaoks, et Tema võiks inimeste ellu sisse vaadata ja seda oma püha paistega valgustada.

Kristjan Raud. Tont ulviaugus. 1927-1933. Pliiats, guašš. Kuivõrd ulviauk on ungas ehk karuperse, võiks selle pildi allkirjaks sama hästi olla ka "Tont karupersses".

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee