Ohtuleht.ee 22. november 2022 20:08

Eesti koolide edetabel on kahe otsaga asi, sest juba pikki aastaid troonivad pingerea tipus väikeste variatsioonidega kümmekond üle Eesti teada-tuntud kooli. Riigieksamite süsteemi juurutamine üksnes kinnitas varasemat niiöelda eliitkoolide teooriat. Riiklikult läbi viidud sama raskusastmega eksamid pidid näitama koolides pakutava hariduse tegelikku taset. Eksamitega selguski, et osad koolid on püsivalt tipus ning samamoodi on osad koolid pingerea tagumises osas.

Elitaarsuse vastu saab astuda sellega, kui mitte lubada sisseastumiskatseid. Sel juhul peab kool tegelema kõigi oma piirkonnas elavate laste õpetamisega, mitte ainult läbisõelutud eriti andekatega. See oleks igati kooskõlas ka ühtluskooli põhimõtetega, et üle Eesti peab olema võimalus saada samal tasemel haridust, olgu Tallinna kesklinnas või Kükametsas. Ometi kinnitavad riigieksamite tulemused, et see nii ei ole.

Käärid hariduse vahel on suured, kui osades koolides kogutakse eksameil vaid pool nö eliitkoolide punktisummast. Mida selle teadmisega peale hakata? Tegu on signaaliga haridust väärtustavale lapsevanemale ja õppurile, et kui kodukohas heal tasemel haridust ei saa, tuleb perel vahetada elukohta või saata laps linnakooli kosti peale. Teiseks koolide taseme kriteeriumiks on lõpetanute pääs kõrgkoolidesse. Kui kindlaks sihiks on ülikool, siis tagab selle eesmärgi suurema tõenäosusega täitumise õppimine heas gümnaasiumis.

Samas annab pingerida mõtteainet koolipidajaile, kas tasub ükskõik mis hinnaga üleval pidada keskpärast gümnaasiumiosa. Mis on eesmärgiks, kas pikendada õppuri lapsepõlve, pakkudes haridust, mis pole edaspidises elus konkurentsivõimeline? Või tagada kohapeal elavatele õpetajatele tööhõive? Pedagoogide keskmist vanust arvestades on üha tõenäolisem aga olukord, kus õpetajaid polegi kusagilt võtta ning seega langeb pakutava hariduse tase veelgi.

Haridusministeerium on leidnud asjale aga kummalise lahenduse, sest kuigi riigieksameid tehakse, ei koostata nende põhjal enam koolide pingeridasid. Kas seepärast, et kehvemate tulemustega koolid end halvasti ei tunneks? See võtab neilt ka motivatsiooni pingutamiseks. Või on tegu hoopis ministeeriumipoolse adumisega, et nende koolide seis on lootusetu ning parim variant on loobuda pingeridade koostamisest?

Legendaarne koolijuht Lauri Leesi on rõhutanud, et tema lütseum on olnud õppimiskallakuga kool. Õppimine tähendabki pingutamist kindla eesmärgi nimel. Gümnaasium on hüppelauaks kõrgkooli edasiminekuks, seega on kooli edukuse kriteeriumiks ikkagi riigieksamite tulemused ja kõrgkooli pääsenute protsent – tunnistagu ministeerium seda avalikult või mitte.