Foto: Andres Varustin
Ohtuleht.ee 20. november 2022 16:55

Twitteri ostnud ja ise ennast sõnavabaduse absolutistiks tituleeriv Elon Musk säutsus, et vox populi, vox dei ehk rahva hääl on jumala hääl, ja taasavas USA ekspresidendi Donald Trumpi konto. Twitteri uus poliitika olla tema sõnul sõnavabadus, mitte levikuvabadus ja viha külvavate säutsude ulatus saab väidetavalt olema piiratud. 

Kas pole sõnavabadus ja demokraatia imelised? Moodsad sotsiaalmeediaplatvormid on viinud mõlemad uuele tasemele. Musk küsib, kas Trumpi konto peaks taas avama ja rahvas vastab. Õmbleja saab küsida, kas ta järgmiseks õmbleb lilla või roosa seeliku ja rahvas vastab. Vastata võib isegi sünnist saati pime inimene, kel puudub igasugune arusaam, milline võiks lilla või roosa välja näha, aga sõna on vaba.  

Seni, kuni vastustest ei sõltu midagi olulist, on kõik korras. Kui rahvahääletusele pannakse ettepanek keelustada divesinikmonooksiid, lisades küsimusele koledad kirjeldused, kuidas see aine on iga aasta miljonite surmade põhjustaja, võime avastada ennast olukorrast, kus vee tarbimine on riigis keelatud. Vastamisel on äärmiselt oluline mõista, mida küsitakse, antud näites aru saada, et divesinikmonooksiid on vee sünonüüm. Kuid alati ei pruugi vastajad küsimust mõista, olla teemas pädevad ega moodsas klikimeedias pealkirjastki kaugemalegi lugeda. 

Lihtsad küsimused saavad lihtsad vastused. Kuid maailm pole mustvalge ega lihtne. Mõni küsimus on väga keeruline. Kas sõna on vaba? Kas valimatult peaks levitama kõike, ka lauslollusi, mis inimestele pähe tuleb? Kes vastutab? Keegi ei taha diktatuuri, kus võib mõelda üksnes valitseja heaks kiidetud mõtteid. Aga kas äärmus, kus kõik mõtted on samaväärselt pühad, on tõeliselt hea? Tõenäoliselt on tõde nende kahe vahel, vaba sõna poole kaldu, kuid sõnavabadus eeldab ka lendu lastu eest vastutust ja nende vabade sõnade mõistmist.