Õhtulehe reporter Helen ReinholdFoto: Erki Pärnaku
Helen Reinhold, toimetaja 18. november 2022 15:37

„Tead, minu emme tuleb täna koju. Ja ma teen talle üllatuse. Ma panen jõulukaunistused täna üles, siis ta ei pea ise seda tegema,“ teatas möödunud nädalal Tartu-Tallinna rongis sõitnud pealtnäha 12aastane tütarlaps on sõbrannale, hääles ilmselge elevusenoot. „Jõulukaunistused, nii vara!“ avaldas teine samaealine oma arvamust. Rongis istunud rahvas muigas. Varajane jõuluootus pole aga teps mitte vaid teismeliste ja laste teema. Ja ei peakski olema.

Kalender ei näidanud veel novembritki, kui suuremates kauplustes võis seirata kõiksugu jõulukaupa: kalendritest ja toakaunistusest kuni piparkookide ja sussišokolaadideni välja. Muidugi võtab ju muigama – alles oli suvi, mis jõule me siin praegu ootame? Sandidki pole veel ära jõudnud käia! Esmapilgul tunduski varajane jõuluhullus igatpidi totter ja kentsakas.

Nähes aga sotsiaalmeediast, kui paljud täiskasvanud on juba kibelenud poodi jõuludekoratsioone ostma ning teevad juba varakult jõuluplaane, siis üha raskem on seda ka hukka mõista. Kätte on jõudnud aasta kõige masendavam periood. Lõputu pimedus rusub nii keha kui vaimu ja sageli on väga keeruline end üldse motiveerida midagi tegema. Paistab, et varajane jõuluootus pakub paljudele inimestele mingisugust lootust ja rõõmu. Praegusel raskel ajal vajame aga väikseid rõõmu rohkem kui iial varem. Las need tulukesed siis vilguvad, peaasi, et neist osataks ka rõõmu tunda!