Foto: ALDO LUUD
Ohtuleht.ee 17. november 2022 22:00

Muidugi oleks parem, kui poleks üldse vajadust laste seksuaalse väärkohtlemise vastase päeva järele. Maailm pole paraku üksnes helge koht ning elu varjukülgedega tegelemine algab esmajoones probleemi olemasolu tunnistamisest ning alles seejärel saab hakata lahendamisega tegelema.

Eesti liikumist nõukaokupatsiooni taaga ja selle pikaajaliste järelmõjude alt lääneriikides üldlevinud ja aktsepteeritud arusaamadeni on olnud pikk ja valuline. Mitte et me poleks soovinud kiiremat üleminekut, kuid mentaliteedi muutumine ongi alati vaevaline ja aeganõudev protsess. Nii võib nii mõnelegi endisaegse mõtlemisega inimesele üllatuseks tulla, et ka lastel on õigused ning nende õiguste tagamine on mitte üksnes perede, vaid kogu ühiskonna asi.

Tänavune statistikagi ei anna põhjust rahuoluks, kui kümne kuuga on registreeritud 124 juhtumit, kus alaealine on langenud vägistamise ohvriks. Et ametlikult fikseeritud andmed on vaid jäämäe veepealne osa, siis tegelikult on juhtumeid avalikukstulnutest tunduvalt rohkem. Kui ametlik käik suudetakse anda umbes kümnendikule juhtumeist, siis tähendab see paraku, et üheksa kümnendikku ehk üle tuhande lapse jääb vajaliku abita.

Nii suure hulga juhtumite puhul pole aga tõenäoline, et mitte keegi mitte midagi pole näinud-kuulnud ega oska kahtlustada. Põhjuseks võib tihti olla ka aegade hämarusest pärit arusaam, et pereasju ei tohi tirida ilmarahvale naeruks ega arutamiseks ning perekond peab seisma oma hea nime eest. Silma kinni pigistamine kahtluste puhul on samuti üks nõukataaga tunnustest, kus nina toppimist teiste asjadesse peeti paremal juhul ebasündsaks, halvemal juhul võis endale külge saada aga koputaja või võimudega koostöö tegija sildi.

Nüüd on riigivõim juba ammu muutunud, kuid vanad arusaamad on visad taanduma. On hea, et on mitmeid võimalusi oma kahtluste jagamiseks, samuti seegi, et soovi korral on võimalik jääda anonüümseks – kardetakse mitte ainult liigseid sekeldusi, vaid sedagi, et kuna Eesti on väike, siis on võimalik kahtluste jagaja elu kibedaks teha kahtlustatava poolt. Peamine on siiski see, et ei kestaks olukord, kus mitte ainult ei osata, vaid ka ei taheta näha võimalikke probleeme, võibolla ka selletõttu, et ei teata, kellega oma kahtlusi jagama peaks. Selle vastu aitab vaid teavitustöö, milleks seksuaalse väärkohtlemise vastane päev ongi mõeldud.