Ohtuleht.ee 15. november 2022 21:15

Lastetoetuste suurenemine on tänuväärne ettevõtmine, eriti arvesse võttes, et väga pikka aega olid need naeruväärselt väikesed ega arvestanud pikkade aastate jooksul pidevalt kasvanud elukalliduse ega keskmiste palkadega. Kuid nagu iga suurema ja põhimõttelise muudatusega on ka lastetoetuste puhul võimalik libastuda ja sellega muuta üllas idee ühiskonna naerualuseks.

Nii juhtus seegi kord, kui uus võimuliit kavandas peretoetuse maksmist kuni vähemalt kolmelapselise pere noorima võsu 24aastaseks saamiseni. Mõistetavalt kutsus täiskasvanud habemega laste (kel endilgi võivad juba lapsed olla) toetamine esile ühiskondliku irooniapahvaku. Küsimus polnud mitte niivõrd eelarvekulus, vaid perede ebavõrdses kohtlemises, justnagu oleks paarilapseliste perede järeltulijad riigi silmis mitu korda odavamad.

Nüüdseks on peretoetuste osas vanuselatt mõistlikuma piirini alla lastud kuni 19.eluaastani. Kui riigil on plaan ja võimalused ka vanemaid kui 19aastaseid toetada näiteks õpingute ajal, siis on see üksnes teretulnud, kuigi senimaani pole rääkimisest kaugemale jõutud.

Samas on erakonnad ka varem toetusi juurutades avaliku arvamusega vastuvoolu ujunud, kui oravate soovil pandi maksimaalse emapalgana paika kolmekordne keskmine palk. Nii on see sel aastal suisa 4043 eurot ning sellelt tasemelt hariliku lapsetoetuse juurde kukkumine on järsk, kuid mitmekordse keskmise palga teenijale kindlasti majanduslikult mitte letaalne põnts.

Tähtis on aga see, millise signaali riik toetuste süsteemiga välja saadab, kullates ühelt poolt kõrgepalgalisi emasid, teiselt poolt aga eeldatavalt kehvemini toimetulevaid paljulapselisi. Sestap ei saa peretoetuste tõusuga välistada sama efekti, mis oli emapalga ideeks – et emad oleksid lastega võimalikult kaua kodus.

Kui uue korra kohaselt hakkab kolmlapseliste peretoetus kokku olema 910 eurot praegu 654eurose alampalga juures, siis on kerge kerkima küsimus, kas sellised peretoetused ei vähenda inimeste motivatsiooni tööl käia, seda eriti kehvema palgatasemega piirkondades. Sel juhul oleme suurendanud riigi toetustest sõltuvate inimeste ringi, kes on tööjõuturult väljunud. Samas ei saa välistada, et sellega suureneb hoopis surve palkade tõstmiseks. Riigi võimaluste paranedes tuleb aga ette võtta ka 1-2 lapseliste perede järeleaitamine.