Raamatusari "Seiklusjutte maalt ja merelt"Foto: Martin Ahven
Meeli Parijõgi, toimetaja 30. september 2022 16:33

Kui me ise kord teises klassis „vana Nahksuka“ kallale asusime, rõhutas mitu minu klassivenda: „Kas sa loll oled, et hakkad „Rajaleidjat“ enne „Hirvekütti“ lugema? „Hirvekütis“ on Natty Bumppo alles noor!“

Issand ise teab, kuidas ma sattusin veebisaidile nihe.ee lugema artiklit „Toots, Ameerika ja tänapäev“. Sealt eelnev katkend pärinebki. Mitte väga ammu lugesid poisid siis teises klassis Nahksuka juttusid. Kusjuures mitte sunniviisiliselt, vaid, nagu näha, vabatahtlikult. Mida tänapäeval teises klassis loetakse? Ja mida loetakse seejuures omal tahtel? Millises klassis on keskmine koolipoiss praegu küps Cooperi teosed ette võtma?

Liiga paksud raamatud, liiga pikad laused, liiga palju arusaamatuid sõnu – kirjandusklassika lugemine olla lapsele lausa kolmekordne piin. Õpetajad aga kurdavad õpilaste väljendusoskuse ja sõnavara järjekindla kokkukuivamise üle. Ega väljendusoskus ja sõnavara muud moodi arene kui ilukirjanduse toel.

Kunagi kevadel postkasti potsatanud ajalehes Pealinn kirjeldab kauaaegne eesti keele õpetaja Anu Kell, kuidas noortel ei tule koolitunnis tihtilugu meelde omakeelsed väljendid, ja siis aitab hädast välja inglise keel. Pedagoog toob näiteid, kuidas ei teata pealtnäha harilike sõnade tähendust: „osavõtlikuks“ peetakse aktiivset inimest, kes kõigest osa võtab, „liiderlik“ tähendab noorte arvates juhiomadustega inimest. Mis siis veel rääkida nii-öelda vana aja sõnadest, mis tähistavad möödanikku vajunud nähtusi.

Kui asi nii edasi läheb ja muu nõu ei aita, kas siis peab koolis hakkama õpetama rikast ja kujundlikku ilukirjanduse keelt nagu võõrkeelt?