KODUKANDIS OLI PAREM: Jasmin Akter (ülal keskmisel pildil) leiab, et kodukandis Bhola saarel oli elu palju mugavam kui hiigellinna Dhaka slummis.

Foto: Kollaaž (5 x Tatjana Iljina)
Evelin Kivimaa 22. september 2022 10:22

Bangladeshi pealinn, ligi 17 miljoni elanikuga Dhaka on kõige kiiremini paisuv megalinn maailmas. „Pidime kaks-kolm korda elukohta vahetama, sest maa jäi vee alla. Lõpuks olime ilma maast ja lootusest. Siis kolisimegi Dhaka slummi,“ räägib kliimapõgenik Bibi Ayeshir. Ent sealgi pole tal kindlust – slummi loata ehitatud hurtsikute kohal ripub oht, et need lammutatakse. Mis heidab lootusekiirt Bibile ja miljonitele tema saatusekaaslastele?

Jõgederohkes Bangladeshis on erosioon neetult tavaline: vesi neelab elumaju ja terveid külasid. „Järsku kaotavad kohalikud elanikud kõik: oma maa, oma kodu ja vara. Nad on sunnitud tulema kohta, kus saavad uuesti alustada,“ räägib Liakath Ali, kes on Bangladeshi Edendamise Abikomitee (Bangladesh Rehabilitation Assistance Committee ehk BRAC) kliimamuutuste ja linnaarengu programmide juht.

Bangladesh on kliimamuutustest üks kõige haavatavam riik. Globaalse soojenemisega kaasneb seal muuhulgas merevee taseme kiire tõus: 2–4 cm aastas. „Merel on tõus ja mõõn. Tõusu kõrgpunktis voolab merevesi maakohtadesse ja mõõna ajal valgub merre tagasi. Kui soolane vesi voolab üle maapinna, siis põhja- ja  pinnavee ning mulla soolsus aina tõuseb. Merevee taseme tõusu tõttu valgub rohkem soolast vett maapinnale,“ nendib Ali. „Kolmandik Bangladeshist on ranniku ääres. Kui merevee tase aina tõuseb, kaotame oma rannikualad.“

KESET KATASTROOFI: „Võib öelda, et oleme katastroofide ohjamise teerajajad, sest elame selles katastroofis,“ sõnab Liakath Ali, kes on Bangladeshi Edendamise Abikomitee kliimamuutuste ja linnaarengu programmide juht.Foto: Tatjana Iljina

Elu kesk katastroofi

Veega kindlustatus on ülioluline. „Kui lähed rannikuvööndisse, näed vett igal pool, kuid sa ei näe tilkagi vett, mis oleks vaba soolsusest. See ongi probleem! Isegi põhjavesi on reostunud. Inimestel pole vett, mida juua. Nad elavad väga vaeselt,“ räägib Liakath Ali. „Kõige raskemini mõjutab kliimamuutus põllumajandust. Vee soolsuse tõus on tähtis põhjus, miks põllumehed on sunnitud tulema Dhakasse, et elada paremini. Me üritame leida erinevaid elatiseteenimise võimalusi, tehnoloogiaid ja põllukultuuride liike, et nad saaksid ka rasketes tingimustes saaki kasvatada.“

Nii näiteks on kliimamuutustega kohanedes võetud kasutusele uusi põllukultuure, mis sirguvad ka soolsemas mullas, näiteks kirsstomateid, brokolit jne. Mõnel pool on üleujutatud põldudele loodud krevetikasvandused.

„Varem tegelesime tsüklonite, üleujutuste ja jõgede erosiooniga. Nüüd on Bangladeshis lisaks teravaks probleemiks kujunenud külma- ja kuumalained,“ selgitab Liakath Ali. Naaberriigis Indias küündis tänavu temperatuur 49 soojakraadini. Bangladeshis tõusis see aga suvel 43 kraadini. Selline põrgupalavus mõjutab kõike: nii inimesi, kariloomi kui ka põllumajandust.

Talvel on tavaliselt Bangladeshis sooja 18–25 kraadi, kuid nüüd on see külmalainete ajal langenud hooti 2-5 kraadini. Talvel mõjutab paks udu samuti põllumajandust ja toidutootmist.

„Võib öelda, et oleme katastroofide ohjamise teerajajad, sest elame selles katastroofis,“ sõnab Liakath Ali. „Üleujutuste ja tsüklonite jaoks on meil hea prognoosimise süsteem. Saame ennustada, kui palju jõgedes vesi tõuseb ja langeb. Teame ka ette, mis tüüpi tsükloniga on tegu, mis suunas see liigub, millal see maale jõuab. Suur hulk vabatahtlikke ehitavad varjupaiku, kuhu nad juhivad inimesi katastroofihoiatuse ajal. Tänu sellele on tsüklonitest põhjustatud surmi oluliselt vähem kui varem. Aga elatusvahendite kadu on ikkagi suur probleem. Sa võid ajutiselt oma loomad varjupaika kaasa võtta, kuid mitte oma maad. Tsüklonid hävitavad elektri- ja telefoniühenduse, põllul kasvava vilja jne.“

VÄLIKÖÖK: Bibi Ayeshir teeb süüa välisukse juures kitsal tänaval.Foto: Tatjana Iljina

„Tahaksin kõiki toita.“

Paraku lõpeb riigi abi siis, kui otsene oht elule on möödas. Edaspidi peavad bangladeshilased ise hakkama saama. Ent kuhu minna siis, kui su kodu on hävitatud ja tagasipöördumine on võimatu? Paljud jõuavadki siis pealinna Dhaka slummidesse ja püüavad tööd leida. Naised teenivad leiba kodudes teenijatena, mehed näiteks rikšajuhtidena. Mõned müüvad turul köögivilju, üritavad alustada oma väikest äri.

Bibi Ayeshir (45) ja tema õde Jasmin Akter (43) jõudsid Dhakas asuvasse Kalyanpuri slummi 20 aasta eest. Kogu nende pere, vanemad koos lastega, pages Bhola saarelt jõe erosiooni eest. „Bholas pidime kogu aeg olema tähelepanelikud, millal on [pealetungiva vee tõttu] vaja ära minna. Enne siia kolimist pidime kaks-kolm korda elukohta vahetama, sest maa jäi vee alla. Lõpuks olime ilma maast ja lootusest. Siis kolisimegi Dhaka slummi,“ räägib Bibi.

Jasmin leiab: „Bholas oli palju mugavam elada, sest seal oli isal maad, kus sai ringi liikuda. Seal oli palju meeldivam ja ilusam kui siin Dhakas. Nüüd on vanemad vanad, kuid peavad siiski raha teenima.“

KODUKANDIS OLI PAREM: Jasmin Akter leiab, et kodukandis Bhola saarel oli palju mugavam elada, sest seal oli isal maad, kus sai ringi liikuda. „Nüüd on vanemad vanad, kuid peavad siiski raha teenima,“ räägib ta slummielust, kus tuleb raha kõige eest välja käia palju rohkem kui maal elades.Foto: Tatjana Iljina

Õed elavad slummis kõrvuti lihtsates väikestes eluasemetes. Bibi välisukse juures kitsal tänaval seisab keraamiline anum, kus ta süüa teeb. Ta süütab riidekaltsu, sellega omakorda puud ja juba limpsivadki tulekeeled potipõhja. Rahateenimiseks sordib Bibi prügi, eraldades sellest plastpudeleid, mida saab maha müüa. Tema mees on nüüdseks surnud. Bibi elab slummikodus koos 20aastase tütre ja väimehega, kes on samuti kliimapõgenik. Bibile meeldib perele süüa teha, eriti riisi ja läätsi. „Tahaksin kõiki toita,“ leiab ta.

Jasmin töötab koduteenijana, aga vahepeal korjab temagi pudeleid ja plastikut. Tema rikšajuhist abikaasa elab mujal ega toeta rahaliselt. Seega peab Jasmin ise hakkama saama, et toita ennast ja kolme last. Mõnes kuus teenib ta 8000 takat (80 eurot), vahel 5000 takat (50 eurot), mõnikord ei saa sedagi. Vähemalt on ta suutnud slummikodu endale päriseks osta ega pea selle eest enam üüri maksma.

Kui Jasmin on lõpetanud põhikooli, mis Bangladeshis tähendab viieklassilist haridust, siis Bibi pole päevagi koolis käinud. Selleks polnud aega. „Kuna ma olen pere kõige vanem laps, siis pidin kõik kohustused enda peale võtma,“ räägib ta. Nõnda ei oska ta lugeda, kirjutada ega isegi mobiiltelefoni kasutada. „Tunnen ennast väga halvasti sellepoolest, et kui mul oleks haridust, siis saaksin oma häält kuuldavaks teha ja rääkida enda õigustest ja nõudmistest. Praegu ma ei saa seda teha,“ sõnab ta.

Megalinna Dhaka elu lahutamatuks osaks on liiklusummikud.Foto: Tatjana Iljina

Kui Bibi kolis slummi, siis seal veel õppeasutusi polnud. Hiljem on need aga rajatud ning Bibi saatis ka enda tütre kooli õppima. Ehkki 45aastasena on tal veel pikk elu ees, ei kavatse kirjaoskamatu naine enam ise koolipinki istuda. „Minu aeg õppimiseks on läbi,“ leiab Bibi. Kirjaoskust nõudvaid ilma-asju selgitab talle tütar.

Eestist pindala poolest vaid kolm korda suuremas Bangladeshis elab ligi 170 miljonit inimest, neist slummides üle viie miljoni. Enamik peresid elab slummis ainsas ruumis. Liakath Ali sõnul on tavaline, et see on umbes 3 x 3 meetri suurune. „Elatustase on väga madal. Neil pole piisavalt pesemisvõimalusi ega tualettruume. Nende kodu on suvel kohutavalt kuum. Ent nad jäävad ellu. Enamik neist töötab tekstiilivabrikutes ja saab veidi palka. Ent Dhakas peavad nad sellest ka rohkem ära maksma kui maapiirkondades. Siin teenid rohkem, aga ka kulutad palju. Nad maksavad elukoha eest üüri, peavad turult kõike ostma, mis on kallis,“ tõdeb Ali.

Kalyanpuri slummi vanim elanik (esiplaanil).Foto: Tatjana Iljina

Kogukonnaliidrid aitavad omasuguseid

Liakath Ali kõrghoones asuva jahutatud õhuga kabineti aknast paistab Koraili slumm, mis on Dhaka suurim isetekkeline hiigelküla. Slummi majad on riigi maale ehitanud mõjukas isik, kes nüüd kogub sealsetelt puruvaestelt elanikelt üüri. Osa majakatuseid on rohelised: seda värvi plekktahvleid jagas BRAC neile, kelle kodud said kannatada 2016. ja 2017. aastal slummi laastanud tulekahjudes. Tuleroaks langes kokku üle 5000 majapidamise.

Dhaka kontrastid: esiplaanil on Koraili slumm, taamal kõrghooned.Foto: Tatjana Iljina

„Tuleõnnetused on slummides väga tavalised, eriti kuival ajal. Vahel juhtuvad need loomulikult, vahel on aga süütamisi,“ nendib Ali. „Tavaliselt on slummides teed väga kitsad ja näiteks kiirabiautod ei pääse ligi. Taastamistöid tehes püüdsime jätta sinna laiema tee, nii et nüüd saavad sellel sõita ka kiirabiautod ja muud sõidukid.“

Riigi maale loata kerkinud slumme pole üldjuhul lammutatud. Miks nii? „Vahel nad lihtsalt ignoreerivad seda. Ent mõnikord kuulub slummialune maa mõnele osakonnale, kellel on seda vaja. Näiteks tahab terviseosakond sellele maale ehitada hoopis suuremat haiglat,“ selgitab Ali, et sellisel juhul on lammutamine ikkagi võimalik.

Samas ei taha riik ka slummis elamistingimusi parandama hakata: kuivõrd sellega ta justkui tunnustaks elanike õigust seal olla. Küll aga on slummielanikele appi läinud eelkõige valitsusvälised organisatsioonid.

BRAC on viimased kuus aastat olnud maailma suurim valitsusväline arendusorganisatsioon. Selle harud on üheksas riigis. BRACis endas töötab 40 000 inimest, kui aga võtta arvesse ka sellega seotud sotsiaalsed ettevõtted, siis kokku tervelt 140 000 inimest. Tegutsevad isegi pank ja ülikool. Annetajate raha ja sotsiaalsete ettevõtete kasumit kasutab BRAC, et aidata nii slummielanikke kui teisigi abivajajaid.

BRAC on loonud slummidesse hädavajalikke rajatisi nagu tualette ja kraane, kust saab joogivett. Samuti on BRAC suhelnud linnavõimudega slummielanikke nende küsimustes, viinud teenuseosutajate juurde, andnud väikest laenu, et nad saaksid alustada oma pisikese äriga. Koroonaajal, kui paljudel tööd polnud, said abivajajad ka lihtsalt söögiraha. „Teisalt on vaja ka pehmeid sekkumisi nagu oskuste arendamine, sotsiaalkaitse, naistevastase vägivallaga tegelemine,“ selgitab Ali.

OMANIKUD TEADA: Slummis on igal plastpudeleid täis korjatud kotil olemas kindel omanik. Võõrast kotti ei näpita.Foto: Tatjana Iljina

Lootusekiireks on seegi, et BRAC toetab slummielanikke, et neist endist areneksid välja kogukonnaliidrid. „Nad saavad ise planeerida ja oma plaane ellu viia,“ kinnitab Ali. Slummi kogukonnaliidrid palka ei saa: nad tegutsevad vabatahtlikena, et sealseid elutingimusi parandada.

Igatsus oma kodu järele

Vihmahooajal tugeva saju aegu on Bangladeshis üleujutatud paljud piirkonnad, ka Dhaka tänavad. Kanalisatsioon on küll Dhakas olemas, kuid see ei saa lühiajaliselt hakkama nõnda suure veehulgaga. Eriti kehvas ja vesises olukorras on siis slummielanikud, kuna slummid asuvad tihti just madalamates piirkondades.

SOOVIVAD SEADUSLIKKU ÕIGUST: Kalyanpuri slummi kogukondliku ühenduse asepresident Iskander Ali Mõkah (vasakult teine) ja teisedki kogukonnaliidrid rõhutavad tähtsaima asjana üht ja sama: slummielanikud tahavad, et neile antaks seaduslik õigus seal elada.Foto: Tatjana Iljina

Kalyanpuri slummis räägivad kogukonnaliidrid, et vihmahooajal kõva sajuga tungib seal vesi nii tänavatele kui ka kodudesse. BRACi töötajad tulid aga appi ja paigaldasid kanalisatsioonitorusid, mis vee minema juhivad. „Inimesed said BRACilt ka rahalist tuge, et osta toitu. Kaupluses näitavad nad oma kaarti ja kui nad ostavad täisväärtuslikku toitu, siis saavad selle eest boonust, mille eest järgmisel kuul oste teha,“ räägib kogukondliku ühenduse asepresident Iskander Ali Mõkah (65).

Kõige tähtsama asjana rõhutavad paljud kogukonnaliidrid üht ja sama: slummielanikud tahavad, et neile antaks seaduslik õigus seal elada. Kuna slummi hurtsikud on omavoliliselt püstitatud riigi maale, siis ripub pea kohal ikkagi oht, et ühel halval päeval tullakse nende kodusid lammutama.

Millest aga slummis elavad kliimarändurid veel unistavad, lisaks püsivale elukohale? Paljud ei oska selle peale midagi kosta. Swelty Akteril (20) on aga vastus kohe olemas: „Vaestel pole unistusi, nad peavad ellu jääma.“

VARAKULT ABIELLU: Swelty Akter abiellus 16aastasena. Tegelikult on Bangladeshis lubatud abielluda, kui oled vähemalt 18aastane. Ent kohati on sellele vaadatud läbi sõrmede.Foto: Tatjana Iljina

Swelty jõudis slummi kümne aasta eest koos vanemate ja kahe õega. Nemadki pagesid Bhola saarelt jõe erosiooni eest.  Pärast põhihariduse saamist tema õpingud lõppesid, kuna tema isal polnud lihtsalt enam raha, et koolitamise eest maksta. Swelty töötab kuus päeva nädalas tekstiilivabrikus operaatori abilisena. „Ma õpin töötades päevast päeva. Ühel päeval saan ma ise operaatoriks,“ usub ta. Operaatorina saaks ta ka kõrgemat kuupalka: praeguse 7000 taka (70 euro) asemel juba 9000 takat (90 eurot).

Swelty abikaasa töötab operaatorina samas vabrikus. Tänu mehele ta sinna kolme aasta eest tööle saigi. Nende kolmeaastast tütart saavad tööpäevadel hoida Swelty vanemad. Vabal ajal meeldib talle oma lapsele riideid õmmelda.

Nii Swelty kui ka Rozina Khamn (25) on abiellunud oma meestega 16aastasena. Tegelikult on Bangladeshis lubatud abielluda, kui oled vähemalt 18aastane. Ent kohati on sellele vaadatud läbi sõrmede.

SLUMMIELANIKUD: Kliimapõgenikud (vasakult) Bibi Ayeshir, Rozina Khamn ja Swelty Akter olid sunnitud jõe erosiooni tõttu oma kodudest lahkuma. Nüüd on nende koduks slumm.Foto: Tatjana Iljina

Rozina on pärit Jamalpuri ringkonnast, kust ta pidi lahkuma jõe erosiooni tõttu. „Nägin kahte oma kodu hävimas. Meie maja oli jõest veidi eemal, ent erosioon võttis sellealuse maa. Ehitasime teise maja jõest veel kaugemale, kuid ka selle neelas jõe erosioon,“ meenutab ta. Koos ema, isa, õe ja vennaga tuligi ta seepeale pealinna Kalyanpuri slummi.

Pärast mõnda aega slummis elamist naasid tema isa ja ema koos ülejäänud lastega kodukülla. Kuna neil ei ole seal enam maad ega kodumaja, siis läksid nad emaema majja. Rozina oli aga vahepeal abiellunud ja jäi oma mehe juurde slummi. Rikšajuhist abikaasaga kasvatab ta seitsme- ja nelja-aastast tütart. Tekstiilivabrikus abilisena töötav naine saab palka 6500 takat (65 eurot) kuus. „Pärast üüri maksmist jääb alles liiga vähe, et toime tulla,“ tõdeb ta. Renti tuleb neil lihtsa slummikodu eest maksta 2500 takat (25 eurot) kuus.

Sama suurt üüri maksab oma mõneruutmeetrise elamise eest Mohammad Jahangir (41). Temagi lahkus kodukülast Bhola saarel erosiooni tõttu ning on 22 aastat slummis elanud. „Kui ma kaotasin kõik, siis sugulased aitasid mind. Ütlesid, et tule Dhakasse, üürime sulle midagi,“ räägib ta.

SUGULASED AITASID: „Kui ma kaotasin kõik, siis sugulased aitasid mind. Ütlesid, et tule Dhakasse, üürime sulle midagi,“ räägib Mohammad Jahangir, kes on slummis elanud 22 aastat.Foto: Tatjana Iljina

Algul proovis ta pealinnas raha teenida rikšajuhina, ent pedaale sõtkuda oli füüsiliselt kurnav ja teenistus napp. Päris uue tegevusala või äriga alustamiseks oleks vaja kapitali, mida tal pole. Niisiis teenib Mohammad elatist slummielanike tavalise tööga, sortidest prügist välja plastikut ja metalli, et neid poodidesse edasi müüa. Ta käib ka majast majja ja küsib, kas neil on midagi müüa, kogub need asjad kokku ja müüb poodidesse edasi. Selle eest saab ta umbes 8000–1000 takat (80–100 eurot) kuus.

Mohammadi teenistusest peab jaguma ka tema naisele ja neljale lapsele. Elu teeb kergemaks, et üks poegadest teenib ka juba ise raha, umbes 5000 takat (50 eurot) kuus. Ta teeb sama tööd, mis isagi. Ehkki töö on raske, on see samas tänuväärne – materjalid lähevad prügimäe asemel taaskasutusse.

LEVINUD TÖÖ: Prügi seest plastpudelite ja muu müügikõlbliku välja sorteerimine on levinud viis raha teenida. Fotol käib töö pealinnas Dhakas.Foto: Tatjana Iljina

Kliimamuutuste tõttu on Mohammadi kunagisest kodukohast Bhola saarest suur osa jäänud vee alla. Kui erosioon jätkub sama hoogsalt, võib mõnekümne aastaga see saar sootuks maakaardilt kaduda. Nii tema kui teisedki kodutuks jäänud kliimapõgenikud igatsevad vaid üht – oma maalapikest, kust minema ei aeta. Neile annab lootust, et nad ise selle õiguse eest seisavad.

Käesolev meediasisu on valminud koostöös MTÜ Mondoga projekti „Jagatud teekonnad“ raames, mida kaasrahastavad Euroopa Komisjon ja Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus – ESTDEV. Meediasisu ei pruugi väljendada rahastajate seisukohti.

Kalyanpuri slumm.

Foto: Tatjana Iljina