Uudised

Isikuloolist looduslugu (5) 

11. oktoober 1997, 00:00

JAAN EILART

Kuid monograafia ilmus. Ka see on ajalugu, on lapike Kirjanike Liidu ajaloost.

Looduse ja kultuuri õlatugi lähendas mitmeid Eesti kirjanikke tudengite looduskaitseringis. Tuglased serveerisid kord oma koduaias noortele loodusehuvilistele kuus torti kohviga. Erni Krusten, ringi auliige, näitas oma kodust Murastet ja Rannamõisat. Osa saadi ka Käsmu "Vene võrukaela" aastaist. Betti Alveriga olid pidevad kontaktid, ka üks Lõuna-Eesti sõit. Kohtumas käisid korduvalt eesti kirjanike meister taimetundmises Aira Kaal ja alles ilmet võttev filosoof Jaan Kaplinski. Aira Kaalu kaudu kujunesid sidemed ka tema üliõpilaspõlve-sõbra Uku Masinguga, küpse loodusetundjaga. Kirjandusest juba pisut kõrvalejäänum oli esteetilise ilmapildi kujundaja Roopi Hallimäe. Koguni muidu nii urbanistlikult mõjuv Valmar Adams pakkus oma Valgemetsa suvekodu looduses käijaile.

Keskraamatukogu ja tudengite ringi mõjusfääride kokkusaamise uus tasand oli Eestimaa eri paigus jalakäijate sõpruskonna kujunemine. Käidi kord aastas. Mitmeid päevi. Pikim retk oli Narvast Tallinna ning selle peale veel ring mööda Aegna randa. Viimati Missost ning Kerekunna mäest piki Piusat Värskasse. See jäi viimaseks, sest poolel teel ei suutnud Sang enam. Põhikoosseisus olid Volli ja Berta Panso, Lea ja Veljo Tormis, Debora Vaarandi (ajuti ka J. Smuul), Kersti ja August Sang, lühemalt ka Karl Ader, arbujate kaaslane Laur Tamm, Regina (Gina) Meri ning Paul Rummo. Vahel oli kaasas poisiohtu Joel Sang.

See sõpruskond kuulus täiel määral Eesti Looduskaitse Seltsi asutajate hulka. Just siit sugenes ühenduse varajane autoriteet. Seltsile õla allapanijate hulgas olid aga ka Ellen Niit ja Jaan Kross, mõistagi Betty Alver. Endel Nirk ja Mart Mäger aitasid rajada Saaremaal Laimjala osakonna. Osvald Tooming oli juhtiv Rakveres, Paul Haavaoks Räpinas-Värskas, Mats Traat näitas lapsepõlve Arula Kuutsemäe ümbrust. Hiljem liitusid välisliikmeina Bernard Kangro, Kalju Lepik, Raimond Kolk ja Arno Vihalemm. Välissidemed andsid väärt rikastust seltsi raamatukogule.

Rohelised maskid

Eesti Kirjanike Liidu põhiroll on olnud sõnasugestiooni abil oma maa looduse eest seismine. Eriti mõjus oli see aegadel, kui lõssenkism oli välja kuulutanud looduselt võtmise, looduse alistamise ainustrateegia. See üldomane surve oli nii ainuvaldav, et siinkirjutaja vargselt öeldud õigustus, et rabad pole lihtsalt maa "mädahaavad", jõledad surmahirmu tekitavad mülkad, põhjustas kohe ideoloogiliselt ründava kriitika.

Ma vihkavat kaunist koplis kepselvaid vasikaid. Kõik rabad pidid ju olema vaid perspektiivsed rohumaad! Eestimaa jäävate väärtuste hindamise eest võis sattuda rahvavaenlase kilda.

Seda iseäralikum on neis seostes meelde tuletada Juhan Smuuli. Just tema ütles 1951.-1955. aastal Loomingus südamevaluga välja tõe, millest veel ei söandatud piiksatadgi! "Kirjad Sõgedate külast" avakiri on "Tapetud puud" ja pisut edasi eetiline süüdistus luigelaskjaile. Ehkki loodusemure oli varakult alatine Erni Krustenile ja Osvald Toomingale, oli just Smuul ka selles vallas valuläve ületaja. Seda kummalisem on, et mu raamatust "Man, ecosystems and nature", mis ka eestikeelsena oli mõeldud eelkõige välislevikus, jäeti välja kõik Smuulisse puutuv. Küllap ei soovinud Valge Maja, et nii väärt mehe autoriteet liituks rahva silmis sünnimaa looduskaitsega. Hiljem kordus see Debora Vaarandiga: keskkomitee ideoloogiasekretär kasutas punast pliiatsit rahvakirjaniku väljajätmiseks ELKS-i vabariiklikust juhatusest. Milleks siduda tippkultuuriinimesi kahtlase loodushoiuliikumisega!

Neid keerukaid poolpõrandaaluseid aegu meenutab "Sõgedate" raamatu pühendus: "Kallile Jaan Eilartile sõbralikuks mälestuseks. Juhan Smuul, Muhu Tormipoeg, 7. august 1961". Sain omapoolses sõbramehelikkuses Smuulile kaasa anda ühe plastplasku, need olid meie jaoks tookord veel tehnikaime. Sobis ehk Antarktika ekspeditsioonile. Selle pidi ta tagastama. Ja tagastaski - ikkagi haruldane ese.

"Roheliste maskide" vaatenurk puudutab aga eelkõige noori. Hilisemad Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliikmed Holger Pukk, Heino Väli ja Harri Jõgisalu olid peamised "maskeerunud" rohelised. Holger Puki raamat "Rohelised maskid" põhjustas juba ilmumisaastal (1960) eelkõige Tartus roheliste maskide liikumise. Tartu üliõpilaste looduskaitsering ja 10. kooli bioloogiaõpetaja Tiiu Kutti õppealajuhataja Valentin Marveti toel olid peamised juhendusjõud. Juba vägevad tammed Jakob Hurda monumendi lähedal ja Toomeoru kasesalu on "maskide" suuremate kokkutulekute mälestusmärgid. Puki raamatu eetiline sisendus on kaheldamatult põhjuseks, et nii loodusaldis rahvas nagu jaapanlased on selle loo oma keeldegi tõlkinud.

Tegelikus looduskaitses tegi kõige rohkem, eriti Märjamaal, loodusetundjast kirjanik Harri Jõgisalu, kes 40 aastat osales üleriigilistel loodussõprade kokkutulekutel. Nii varakult alustas rahva hulgas olemist me mõttemaailma mõjurmeestest veel Voldemar Panso. Harri Jõgisalu rahulik ja vaikne sõna püsib me laias peres samas veendumusjõus nagu aastakümnete eest.

Hulk aastaid toimusid Kirjanike Liidu musta laega saalis Emmi Antsoni toimekal hoolel looduskaitsepäevale pühendatud kirjandusõhtud. Oma sõna kandsid täissaalile üle veerandsada majakondset. Oli tähtis, et need õhtud kanti üle ka Eesti Televisioonis.

Eriti Tartu kirjanike algatusel korraldati sageli koos kunstnikega kevadisi maastikesõite. Kalju Kääri ja Lehte Hainsalu olid enamasti eeltöö tegijad. On meeles ka üks põhjalikum Tammsaare väljamäel käimine, Juhan Smuul esimehena ise korraldamas. Kolme bussiga Peravalla metsade kaudu Koiva jõe äärde jõudmine peegeldas Lennart Mere organiseerijavõimeid. Debora Vaarandi, Juhan Peegli ja teiste küllap klassikuiks saanute kõrval märkis see ettevõtmine juba noorema põlvkonna Eesti-tundjate (Juhan Viiding, Andres Langemets, Paul-Eerik Rummo) kiindumusi. Eriti Viiding oli agar seltsiski.

Nüüd on aeg kinnitada Panso sõnutsi: kirjarahva "astutud samme organiseerivat jõudu, inimestesse istutatud ideid ja ennastsalgavust oskame hinnata täies ulatuses vahest aastate pärast". Selleks juubeliks on neid aastaid kogunenud parasjagu.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee