Foto: Robin Roots
Toimetas Elis Kusma 12. september 2022 15:10

President Alar Karis pidas riigikogu sügisistungjärgu avaistungil kõne, mille Õhtuleht avaldab täismahus.

Austatud riigikogu!

Lugupeetud külalised!

Taas on mul austav võimalus seista parlamentaarse Eesti kõige tähtsamas kojas, riigikogus. Just siin tuleb teil, rahva valitud seadusandjatel, otsustada, kuhu ja milliste sammudega Eesti läheb.

Kas see minemine on kobav või enesekindel? Kas ainult enda jalge ette vaatav või kaasteelisi märkav? Kas esimest kurvi otsiv või kaugemat horisonti kompav? Kas eelkõige järgmise aasta märtsivalimisi meeles hoidev või on selles kõiges ka tarkust küsida, milline on praeguste otsuste tulemusel meie laste ja lastelaste elu?

Soovin jätkuvalt olla riigikogule selles kõiges heaks partneriks ja võin mõnikord ka küsimata nõu anda, kui tunnen, et mul on selleks teadmised ja kogemused, ning isegi tagant torkida, kui põhjust näen.

Kõige kiiremat lahendust vajav valdkond, millega te neil nädalatel tegelete, on energiahinnad. Sellega on kiire, aga püüdkem siiski arutleda võimaluste üle ja kõrvutagem oma mõtteid ametikaaslaste omadega mujalt maailmast, et leida parim võimalik lahendus. Nii kodutarbijatele kui ka ettevõtetele. Ja muidugi on mul palve, et kui te võtate seaduse vastu, siis ärge jätke sinna tõlgendamisruumi, mis võib minna vastuollu põhiseadusega ja aeglustada seaduse jõustumist.

Samas peame mõistma, et me ei saa jääda igavesti küttearveid riigilaenuga kinni maksma. Kõrged energiahinnad võivad aga püsida aastaid. Vajame hädasti uusi energiavõimsusi, mis ei sõltuks sõjakate või ebademokraatlike riikide suvast. Eestis on viimase paarikümne aastaga loodud hulganisti visioone ja strateegiaid keskkonnasäästlikest energialahendustest. Nii ületab meie vetesse planeeritav meretuuleparkide võimsus mitu korda Eesti enda vajaduse, aga häda on selles, et seni see ongi jäänud lennukaks plaaniks. Palun töötagem nüüd sihikindlalt, et kolme või nelja aasta pärast ei räägiks me siin saalis endiselt vajadusest toetada majapidamisi ja ettevõtteid paisunud elektri- ja küttearvete tasumisel, vaid räägiksime uhkusega Eesti uutest elektrivõimsustest.

Meil on palju tehnoloogiaettevõtteid, mis arendavad tuleviku energialahendusi ja materjale või optimeerivad energiakasutust. Hoidugem praegust kriisi leevendades lahendustest, mis võtavad selliselt innovatsioonilt eluvõimaluse.

Viimasel ajal on populaarseks saanud erinevate kulutuste suurendamine riigieelarves, rääkimata samal ajal maksutõusust. Kriisiga seotud kulutuste ja kaitsevõime suurendamiseks vajalike investeeringute tegemine laenuraha eest on mõistlik, kuid pikaajaliste väljaminekute katmine ajutise laenurahaga seda ei ole. Meie minevikku jäänud püüe eelarve tasakaalu poole tagas ühest küljest eelarve kestlikkuse, aga teisalt aitas see hoida kontrolli all neid poliitikuid, kes soovisid eelarverahaga jõuluvana mängida. Olukorras, kui kõik nõudsid eelarve tasakaalu järgimist, tuli poliitikul lubadusi andes näidata ette, kust raha kärbitakse või millise maksu arvelt seda eelarvesse juurde saadakse. Nüüdne olukord on loonud illusiooni, et kulutusi on võimalik kasvatada ilma makse tõstmata või millestki muust loobumata.

See on enda ja valijate petmine. Eelarve ei ole mutiauk ega perpetuum mobile. Püüdkem jääda kulutusi suurendades vastutustundlikuks, et saaksime tulevastele põlvedele pärandada ka midagi muud peale võlgade, mida nad loodetavasti tagasi maksta suudavad. Pidagem meeles, et kulutuste suurendamine neile pikaajalist katteallikat leidmata tähendab seda, et vastutus praeguste valikute eest on lükatud riigikogu järgmistele koosseisudele ja järgmistele valitsustele.

Selle unustamine oleks käegalööv kergemeelsus ja hoolimatu muretus järgmiste põlvkondade suhtes.

Lugupeetud seadusandjad!

Räägime julgeolekust. Aga mitte veel rauast, lahingumoonast, harjutusväljadest ega liitlastest.

Räägime sellest, et haridus ja kultuur on Eesti laiapindne riigikaitse, meie vaimne kaudtuli ja sõgedusevastane keskmaa õhutõrje. Haridus ja kultuur on Eesti tugev kaitse välise ja sisemise rahu hoidmiseks.

Kutsun kõiki riigikogu liikmeid, olenemata erakonnast, kuhu te kuulute, ja parlamendikomisjonist, kus te töötate, seda iga päev meeles hoidma. Tõsi, see tähendab hariduse ja vaimsuse suuremat rahastamist, õpetajatöö väärtustamist. Aga mis on alternatiiv? Harimatus ja rumalus, ka riigiasjade üle otsustamisel. See, sõbrad, on Eestile suurem oht kui võimaliku vaenlase õhudessant või tankirünnak.

Nüüd niinimetatud raskest julgeolekust, ilma milleta ei kesta ei Eesti haridus, Eesti kultuur, Eesti loodus, Eesti riik ega Eesti olemine.

President Putini otsus viia Venemaa sõtta Ukraina vastu – see jõhker agressioon keset Euroopat – hävitas maailma senise julgeolekupildi. Riigikogu ja valitsus on Kremli sõjale reageerinud ühtselt ja jõuliselt, tehes hulga otsuseid, mis suurendavad Eesti kaitsevõimet ja julgeolekut. Aga oleme selle kõigega alles poolel teel.

Riigikaitset puudutavad plaanid tuleb meil ellu viia olenemata sellest, kes on peaminister või millised erakonnad moodustavad valitsuse. Kaitsekulutused võivad tunduda üldise heaolu halvenemise ajal väga suured, aga olukorras, kus Euroopas käib sõda, kus Euroopa kaitseb end agressori vastu, kus Eesti on suurte küberrünnakute all, ei ole meil võimalik sellelt kulurealt kokku hoida.

Täiendavad võimed, nagu lühimaa õhutõrje, tankitõrje, kaudtuli, olukorrateadlikkus, liitlaste taristu, küberjulgeolek ja vaba tahte rakendamine kaitseliidu kaudu, on meile kriitiliselt vajalikud. Samuti keskmaa õhutõrje, mille üle veel arutletakse.

Seejuures ei ole oluline ainult sõjaliste võimete arendamine, sama tähtsad on laiapindse riigikaitse need osad, mis puudutavad siseturvalisust ja riigi toimepidevuse tagamist. Eraldi toon välja elanikkonnakaitse edendamise, mis on siiani saanud sõjalisest riigikaitsest vähem tähelepanu. Õppetunnid Venemaa sõjast Ukrainas näitavad selgelt, et kui me tahame tsiviilelanike elusid säästa, siis peame olema paremini valmistunud. Eesti elanikud peavad teadma, mida teha kriisi või sõjaohu korral, meil tuleb edasi minna ohuteavituse, varjumiskohtade ning evakuatsiooniks valmistumise tööga. Loodan, et riigikogu on tõsiselt võetava elanikkonnakaitse väljaarendamisel sama nõudlik, nagu on oldud sõjalise riigikaitse küsimustes.

Euroopa Liit on Venemaa agressioonisõjale reageerinud otsustavalt, ühtsemalt, kui vastasmängijad arvasid. Meie suurim tugevus peitubki meie ühtsuses, mille saavutamiseks ja hoidmiseks tuleb kõigil alati pingutada. Ukraina vajab võitmiseks meie poliitilist toetust ning militaar-, humanitaar- ja majandusabi. Eesti riik ja rahvas on teinud väga palju sõjapõgenike toetamiseks, inimlikkus ei ole koorem ning me ei tohi väsida abistamast. Me saame kindlasti aidata ja toetada ukrainlasi ka nende teekonnal Euroopa Liiduga liitumisel. See jääb meie prioriteediks veel pikkadeks aastateks.

Suhtluses liitlastega on määrav aktiivne kahepoolne läbikäimine ja vastastikune austus. Meie julgeolek sõltub ka nende julgeolekust. See tähendab, et mured ja rõõmud peavad meil olema jagatud. Ja meil tuleb alati olla valmis panustama missioonidesse, mis on olulised meie liitlastele.

Eesti on maailma tugevaimas sõjalises liidus – NATO-s – selleks, et tagada oma julgeolek ja rahu. Nüüd on meil hea meel, et samasse liitu kuulvad peagi ka Eesti lähimad naabrid Soome ja Rootsi, kes võivad olla sel teekonnal kindlad meie kõikvõimalikule toetusele.

Mul on rõõm, et siin saalis on külaliste seas diplomaadid. Just teie poole vaadates meenutan, et väikeriigid reageerivad tormituultele kiiremini, sest väike paat tunneb juba nõrka lainet ega vaja ohu märkide märkamiseks tormi. Sestap on mõistlik meid rohkem kuulata, eriti kui me häirekella lööme.

Austatud riigikogu!

Räägin ka sellest, milline roll on presidendil põhiseaduse kaitsjana. On vaieldud selle üle, kas president võib jätta mõne seaduse välja kuulutamata ainult siis, kui see on vastuolus põhiseadusega. Sellist piirangut põhiseadus ei sea ja ka põhiseaduse loojate mõtteavaldused kinnitavad, et presidendi ülesanne seaduste kontrollimisel on laiem.

1991. aastal pakuti, et presidendi ülesanne on teha seadustele kvaliteedikontrolli. Toona, kui taastatud Eesti Vabariigi Riigikogu alles asus tööle, oli sellist kontrolli ehk tõesti vaja. Olen aga veendunud, et nüüd on meie seaduste kvaliteet hea. Seadusloome on aastatega kindlasti asjatundlikumaks muutunud.

Kuid see ei tähenda, et kõik seadused oleks alati hoolikalt läbi kaalutud. Võib-olla on see paratamatu, sest tänapäeval sünnivad paljud seadused kiirkorras, reageerimaks mõnele äkitselt avastatud probleemile. Kui tekib pakilisuse mulje, siis satub ka president surve alla, sest otsus jätta seadus välja kuulutamata toob igal juhul kaasa viivituse. Siiski meenutan üht käsitlust, mis võtab ehk kõige paremini kokku presidendi laiema ülesande seaduste kontrollimisel: selle käsitluse järgi on presidendil pidurdamispädevus. Sest tõesti, kiirus ei ole riigielus ainuke väärtus.

Pidurdamise mõte on riigikogule öelda, et mõelge veel ja põhjendage valitud lahendust. Kas ma olen seda teinud? Seni mitte. Kas ma olen seda valmis tegema? Presidendiaasta võrra targemana – jah, aga siis, kui liigselt kiirustades ja üksiku probleemiga tegeledes pole piisavalt mõeldud õiguskorra peale tervikuna.

Õigusriigis peab seadust lugedes igaüks aru saama, millisel juhul on tema tegu karistatav. Sel põhjusel kavatsen edaspidi jälgida, et eriti sanktsioone sätestavad seadused ei muutuks liiga vabalt tõlgendatavaks.

See on laiem probleem, mis seondub katsetega lahendada üksikküsimusi üldiste seadustega, mille mõju on sageli ettenägematu. On mõistetav, et seadusandja ei taha näidata end tegevusetuna – eriti siis, kui ühiskonnas on tekkinud ootus, et midagi kiiresti tehtaks. Niisuguses olukorras võib presidendile langeda pidurdamise raske ülesanne hoolimata sellest, et seaduse jõustumine paistab väga pakilisena.

Minu üldisem veendumus on, et isegi kriisiolukorras ei tohi hakata painutama õigusriiklust. Nii näiteks on keeruline toetada üleskutseid võtta mittekodanikelt kohalikel valimistel õigus valida, samuti pean vääraks suurte inimrühmade vastu kollektiivse usaldamatuse või nende märgistamise õhutamist.

Levinud arvamuse järgi on kriisiolukorras lubatud põhiõigusi piirata. Nii ongi. Ka meie põhiseadus annab selleks võimaluse. Ent on hoopis iseasi, kas me võime võtta üldiseks juhiseks seisukoha, et kriisi ajal ei saagi põhiseadusest täht-tähelt kinni pidada.

Mina niisuguse mõttega ei nõustu.

Selline seisukoht näitaks lugupidamatust meie põhiseaduse loojate vastu, kes olid ettenägelikud ja jätsid riigi valitsejatele piisavalt paindlikkust ka kehtivates raamides. Põhiseadus annab meile küllalt võimalusi kaitsta oma julgeolekut, ilma et jõuaksime punase jooneni, millest teisel pool hakkaksime Eesti elanike meelsuse üle valvet pidama.

Aga mida meil tuleb siin meeles pidada, meil kõigil ja olenemata meie vaadetest, on see, et sõna on tegu ja teoga käib alati kaasas vastutus.

Ja lõpetuseks. Kui olin eelmisel aastal teie ees, siis märkisin, et meil tuleb arutleda selle üle, milline on kõige mõistlikum presidendi valimise viis moodsas Eestis. Paljud arutelud, ka erakondade ja riigikogu fraktsioonide esimeestega, on teinud mulle selgeks, et põhiseaduse muutmiseks puudub praegu poliitiline tahe.

Siiski on põhiseaduse mõttega minu arvates kooskõlas vaid niisugune lahendus, et kui presidenti ei õnnestu valida riigikogus, siis annab presidendi igal juhul valimiskogu. Seda, et valimiskogu ei saaks presidendivalimisi läbi kukutada, on võimalik tagada ka üheainsa seadusemuudatusega, mille kohaselt jäetakse tühjad või rikutud sedelid valimiskogus arvestamata.

Nüüd, head riigikogu liikmed, sõltub juba teist, kas me parandame selle seadusepügala ja väldime nõnda avalikkuse mõistmatust, ehk pettumustki järgmistel presidendivalimistel.

Lugupeetud riigikogu!

Keerulistel aegadel pole miski olulisem, kui poliitiline eeskuju. See eeskuju võib olla vastanduv, väiklane ja kahepalgeline. See eeskuju võib olla aus, lootusrikas ja ühendav. Ta võib meid juhtida kriisidest läbi ilma ühiskonda lõhkumata või hoopis süvendada ebakõlasid, muuta raskused veelgi rõhuvamaks.

Pole mingit kahtlust, julgeolekumured, inflatsioon ja toimetulekuprobleemid teravnevad eeloleval sügisel ja talvel. Seetõttu jään lootma, et riigikogu iga liikme poliitiline eeskuju saab olema meid kõiki liitev, toetav, ent tegelikkusele sirgelt otsa vaatav.

Jõudu ja tarkust meile kõigile!