Onu Stjopa, politsionäär

Margus Mikomägi, endine pressiesindaja 25. mai 2001 23:00
0

Olen jätkuvalt seda meelt, et politseinikud peaksid kurjategijatega jõulisemalt käituma. Just, just, rõhk sõnal “kurjategijatega”. Sellele, kas politseinik käitub kumminuia käiku lastes adekvaatselt, ei ole kerge vastata.

Siin on muidugi mitu aga. Selleks, et jõuliselt käituda, tuleb olla veendunud, et selles olukorras teistmoodi ei saa. Peab mõtlema ja kiiresti.

Muidugi pole musta valgest lihtne eristada. Selleks, et politseinik teeks oma töös õigeid otsuseid, peab ta tark mees olema.

Nõukogude ajal oli lasteraamat “Onu Stjopa, militsionäär”. Mul on surmani meeles selle raamatu illustratsioon, millel miilitsaonu on vähemalt valgusfoori pikkune - suur, aga heasüdamlik -, aitab lapsi ja vanainimesi üle tee, õpetab lastele, mida tohib ja mida mitte.

Eesti politsei onu Stjopadel on enamasti kiire. Kogu tähelepanu on pätipüüdmisel. Ohvrite ja kannatanute jaoks pole aega.

Juula ja Stjopa

Üks hirmsamaid asju, mis viimasel ajal politseinikest kirjutatud, pole mitte väidetav vägivaldsus Raplas. On hoopis pisike lausekatke lehtedes, et Robinsoni valimiste viimasesse vooru jõudnud tubli politseinik langes mängust välja, sest auväärsel žüriil tekkis kahtlus, et too ei oska suhelda. Aga see politseinik juhtus olema mees liikluspolitseist.

Enamik eestlastest puutub politseiga kokku just liigeldes. Jube lugu, kui osa seal tegutsevatest politseinikest ei oska suhelda.

Kuidas üldse suhtlemisoskust mõõta? Võtaks mõõdupuuks tädi Juula. Tuleb maalt linna ja läheb vales kohas üle tee. Tekitab liiklusohtliku olukorra. Kas politseinik peaks aru saama, et Juula ei lähe vales kohas üle tee hoolimatuse, vaid hoopis seetõttu, et ta jalad on väsinud ja sebrani tuleks kõndida kilomeeter?

Seadus lubab politseil selles olukorras vanainimesele trahvi väänata küll ja kui too midagi seletab, ega siis seadus ka kumminuiaga äsamist keela. Aga nii ju ei tehta. Klišee küll, aga meil kõigil on ema ja me kõik jääme vanaks.

Olgu siin kaks tõestisündinud lugu politseinike tegutsemisest. Patrull peab kinni sada kilomeetrit tunnis sõitnud väikebussi. Selgub, et juht on oma loa koos jopega Tallinna isiklikku autosse unustanud. Politseinikud kontrollivad, jah, mehel on luba olemas. Eksijale loetakse sõnad peale ja lastakse edasi sõita. Edaspidi võtab muidu ikka kiirustav autojuht sinnakanti sattudes lugupidamisest hoo maha.

Teises juhtumis peatab politseinik auto ja saab teada, et mehe luba on jäänud paarisaja meetri kaugusele töökotta. Politseinik ei kuula, ei näe ega mõista. Seadus näeb lubadeta sõidu eest trahvi ja selle autot remontinud mees ka saab. Seda solvumist aeg ei paranda.

Kumminuiast ja politseipressist

Eesti vanim politseinik, 93aastane Elmar Salm rääkis paar aastat tagasi loo, kuidas ta möödunud sajandi kolmekümnendatel Rapla konstaablina tuli toime vaid jalgratta ja kumminuiaga. Ja nuia ei pidanud ta eriti käiku laskma. Piisas näitamisest. Politseinikku austati.

Minu käest on küsitud, kuidas mina, end. politsei pressiesindaja käituksin, kui oleks tgl. pressiesindaja ja tuleb signaal, et väikelinna politseinik on vägivallatsenud? Arvan, et tänases situatsioonis oleksin proovinud veenda ajakirjanikke loost veel mitte kirjutama. “Uurimise huvides” ja nii edasi, tavaliseks saanud politseirefrään. See muidugi ei päästaks midagi. Lood ilmuksid minu ponnistustest hoolimata.

Seetõttu oleksin teatanud juhtunust ise esimesena. Oleksin andnud loo kohta politsei seletuse. Kui vaja, oleksin aidanud ajakirjanikud nii oletatava vägivallatseja kui ka ohvrini.

“Ja siiski kurb, et politsei mitte ainult ei sulge aknaid, vaid tõmbab ka kardinad ette...” See tsitaat öeldi välja pärast politseiameti avalike suhete osakonna kinnipanekut 1999. aastal. See, et politseinikke ajakirjanikega suhelda ei taheta lasta, ei näita muud, kui et juhtkond ei usalda oma töötajaid. Just sellepärast jäävadki politseikirjutised tihti ühepoolseks ajakirjaniku oletusteks.

Ka Rapla vägivallatsemisjuhtumi õige aeg on möödas. Mitu korda rahva silmis eksinud politseinikku ei tohiks enne taas tänavale tööle saata, kui kohus on oma otsuse teinud.

Kuid nii või teisiti on politsei maine taas matsu kätte saanud. Olgu edasine otsus milline tahes.