VEE MITU PALET: Mongla linnas ehitati Pasuri jõe äärde kaldakindlustus (suurel pildil), mis pakub kaitset üleujutuste eest. Teisalt on kohalike jaoks õnnistus joogiks hästi sobiv vihmavesi, mida nad koguvad suurematesse või väiksematesse nõudesse-tünnidesse.

Foto: Kollaaž (5 x Tatjana Iljina)
Evelin Kivimaa 21. august 2022 09:00

Kliimakriis röövib kodu üha rohkematelt inimestelt – teadlased arvavad, et 30 aasta pärast on üle maailma umbes 200 miljonit kliimapõgenikku. Õhtulehe ajakirjanik ja videograaf käisid kliimamuutuste ühes tulipunktis: Lõuna-Aasias asuvas Bangladeshis, mida rapivad tsüklonid, uputavad üleujutused ja praeb põrgupalavus. Ent ka nii rasketes oludes leidub lahendusi!

Eestist pindalalt vaid kolm korda suuremas Bangladeshis elab tihedalt koos ligi 170 miljonit inimest. Rahvast tuleb aastatega aina juurde, elamiseks sobilikku maad jääb aga järk-järgult vähemaks. Üleujutuste ja tsüklonite tõttu pidi Bangladeshi sees sundrändama 2020. aastal rohkem kui neli miljonit inimest, on kirjas Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni raportis.

Üheks piirkonnaks, kus kliimamuutustega aktiivselt võideldakse, on Mongla sadamalinn. Seal kogunesid Õhtulehega kohtuma kliimaaktivistid, keda ühendab kuulumine Bangladeshi Põllumajandustöötlejate Assotsiatsiooni (Bangladesh Agro Processors Association). „Meie põllumajandus, kalandus ja üleüldse kõik inimesed sõltuvad Pasuri jõest. Kliimamuutus tekitab meie jaoks probleeme,“ räägib õpetajana töötav Molla Al Mamun (38), kes on ka poeet ja laulja.

Molla loodud kliimalaulus kõlavad read: „Pasuri jõgi, / kui julm oled sa meiega!!! / Vesi tõuseb, meid tabab üleujutus, igal aastal. / Jõe erosiooniga võitleme, sinu pärast, igal aastal. / Sa neelad alla mu kodu, juba tosin kodu, igal aastal. / Kus on mu riisipõld? Sinu jõesängi kadunud. / Aga mu põllumaa? Sinu pärast soolaseks muutunud…“

KALDAKINDLUSTUS: Mongla linnas ehitati Pasuri jõe äärde kaldakindlustus, mis pakub kaitset üleujutuste eest. Parasjagu on mõõn, ent tõusuajal on vesi märksa kõrgem.

Foto: Tatjana Iljina

Mangroovimetsa süda on ohus

Sheikh Mohammad Noor Alam (48) on vabatahtlik jõehoidja. „Me üritame tõsta inimeste teadlikkust Pasuri jõe reostusest. Suhtleme ka valitsuse esindajatega, kes aitavad meil muuta keskkonda puhtamaks,“ sõnab ta, jätkates probleemide loetlemist. „Sundarbansi mangroovimetsad on ohustatud. Tööstuslikuks muutmine on suur probleem Pasuri jõele, mis on Mongla linna ja mangroovimetsa süda. Jõe põhja on vajunud palju laevu, sealhulgas tankereid. Tööle pandi Rampali elektrijaam, mille jäätmed ohustavad Sundarbansi.“

Säravalt roosa-kollastes rõivastes Komla Sarker (33) liitus vabatahtlikega, et kaitsta hävimisohus Sundarbansi metsa, kus ühekordsed plastpakendid reostavad jõekaldaid. „See mets on tuleviku põlvkondadele väga tähtis. See on meie kohustus inimeste ees,“ räägib ta.

Komla elab piirkonnas, mida mõjutab jõe erosioon – voolav vesi aina uuristab pinnast, mis kaldaäärsetele hoonetele on hukatuslik. „Jõe erosiooni tõttu on hävinud mu viis kodumaja,“ räägib ta. Iga uue maja on ta püstitanud jõest aina kaugemale, aga vesi tuleb ikka järele. Ka praeguses, viimases kodus, kollitab vesi. „Tõusu ajal tungib vesi alati kodus põrandale. Ainult mõõnaperioodil on põrand kuiv,“ kirjeldab Komla.

KLIIMATŠEMPIONID: Mongla aktivistid (vasakult) Komla Sarker, Susmita Mondal, Rasel Shaikh, Taniya Islam, Sheikh Mohammad Noor Alam ja Molla Al Mamun kinnitavad, et just nemad ongi kliimatšempionid.Foto: Tatjana Iljina

Musta rõivastunud Taniya Islam (23) tõdeb: „Meie kandis on suureks probleemiks kõrge soolsus veekogudes. Joogivee saamiseks peame koguma vihmavett.“

Teisalt võib vesi majja tungida ka siis, kui sajab paduvihma. Nokkmütsi kandev Rasel Shaikh (30) leiab: „Nii tugevad vihmasajud on kliimamuutuste otsene tagajärg.“

Punase õlarätiga Susmita Mondal (25) tegutseb Tsükloniteks Valmisoleku Programmis (Cyclone Preparedness Program). Kui on teada, et tsüklon riivab mingit ala, lähevad Susmita ja tema kolleegid ohtu sattunutele appi. „Alati läheme kohapeale inimesi hoiatama ja püüame neid juhatada varjupaika,“ ütleb Susmita, kes oma elusid päästva töö eest on saanud peaministri käest auhinna.

Ent varjupaik on ajutine võimalus. Pärast otsese ohu möödumist peavad inimesed sealt lahkuma. Iseküsimus on: kuhu? Heal juhul on kodu alles. Aga võib ka juhtuda, et see on hävinud, olgu siis tsükloni tõttu vms kliimamuutustega seotud põhjusel. Valitsus tahab küll hakata kliimaränduritele ka majutust pakkuma, ent see ettevõtmine on alles töös. Bangladeshi siseselt oli 772 000 inimest ümberasustatud, 2020. a lõpu seisuga;

Ühtaegu needus ja õnnistus

Miljonid bangladeshilased on jäänud kodutuks ühel ja samal põhjusel: vesi! See on korraga nii  needus kui ka õnnistus, ühest küljest on vett liiast – üleujutused! – ja teisalt eluohtlikult vähe – puhast joogivett napib. Nimelt asuvad selles mereäärses riigis mitme suure jõe suudmealad. Madalat maapinda räsivad üleujutused, mis lõhuvad kodusid. Isegi kui merevesi taandub, võib see jätta maapinna ja väiksemad veekogud soolaseks. Seetõttu on keeruline maad harida ja saada puhast joogivett.

Mongla sadamalinnast püütakse luua omamoodi eeskuju, kuidas kliimamuutustega toime tulla. Paljud kliimarändurid jõuavad pealinna Dhaka slummidesse, ent see on tupiktee: linn ei saa ju lõputult paisuda. Seega on Bangladeshis käimas initsiatiiv: julgustada kliimarändureid kolima hoopis väiksematesse linnadesse, mida püütakse muuta kliimatõhusaks ja migrandisõbralikuks. „Oleme kindlaks teinud 20 ja rohkemgi väiksemat linna, millest igaüks saaks vastu võtta pool miljonit kliimapõgenikku. See tähendaks kokku kümmet miljonit inimest, kes ei lõpetaks Dhakas,“ räägib Rahvusvahelise Kliimamuutuste ja Arengu Keskuse (International Centre for Climate Change and Development ehk ICCCAD) direktor Saleemul Huq.

Saleemul Huq on Rahvusvahelise Kliimamuutuste ja Arengu Keskuse direktor ning Bangladeshi Sõltumatu Ülikooli professor.Foto: Tatjana Iljina

Mida tuleb selleks teha? ICCCADi asedirektor Mizan Khan selgitab: „Räägime linnapeadele, et tuleks plaanida linna kohandamist. Esmalt vajavad kliimarändurid tuge töö- ja elukohtadega. Samuti on vaja raviasutusi ja lastele pakkuda esmast haridust, milleks luuakse slummides koole. Lisaks on vaja psühholoogilist ja sotsiaalset tööd.“

Kui varem räsisid Mongla linna üleujutused, siis tänu 2018. aastal Pasuri jõe äärde rajatud kaldakindlustustele pole linlastel enam vaja neid karta. Sadamas töötav Mohammad Arafath Hossain Mohon (32) on Monglas sündinud ja seal terve elu elanud. „Kui kallas polnud veel kindlustatud, nägin korduvalt, kuidas vesi tuli kaldale ja isegi kodudesse,“ sõnab ta. „Kui ehitati kaldakindlustus, andis see inimestele lootust. Nad said jõekaldale maju ehitada, sest vesi ei tulnud enam sisse.“

MUUTUS PAREMUSE POOLE: Mongla põliselanik Mohammad Arafath Hossain Mohon nägi enne jõekalda kindlustamist korduvalt üleujutusi: vesi tungis tänavatele ja kodudesse.Foto: Tatjana Iljina

Õhtupoolikul on jõe ääres näha sadu meetreid paljastunud mudast põhja. Kestab mõõn. „Jõgi tõuseb ja mõõnab iga kuue tunni tagant,“ sõnab Mohammad Arafath. Eemal jõepõhjas töötab mees, kes viskab kaldale mudakamakaid. „Enamikul siinse kandi majadel on mudast tehtud põrandad. Aeg-ajalt katavad nad põrandad värske mudakihiga. Siin elavad vaesed inimesed, nad ei saa osta telliseid, et maja ehitada,“ seletab põlisasukas.

Astume sisse kalda lähedale ehitatud lihtsasse mudapõrandaga majja, kus elab viis inimest. Maja on sinna ehitatud ligi 30 aastat tagasi – ilma mingi loata. „Valitsus on korduvalt palunud meil siit lahkuda,“ räägib perenaine Baby Begum (45), kelle mees selle maja omal ajal ehitas. „See on riigi maa, me ei ole selle omanikud.“ Aga perel pole kuskile minna. Õnneks on nad saanud seal ikka edasi elada ja lapsedki suureks kasvatada.

Kui kaldakindlustusi veel polnud ehitatud, siis olid Baby ja tema naabrid samasugustes lihtsates majades harjunud sellega, et vesi tungib nende majadesse – iga päev. „Pärast kaldakindlustuste ehitamist siin enam üleujutusi pole,“ kiidab Baby. Seevastu on tekkinud uus mure: aastatega on ilm muutunud kuumemaks.

VÕÕRAL MAAL: Baby Begum (vasakul) on ligi 30 aastat elanud jõe lähedal majas, mille tema mees ehitas riigi maale ilma loata. Valitsuse esindajad on neil korduvalt palunud sealt lahkuda, kuid perel pole kuskile mujale minna.Foto: Tatjana Iljina

Mida nad kliimamuutustest arvavad? Baby tütar Shahooraj Begum (32) sõnab: „Me ei tea, mis on kliimamuutus. Me lihtsalt üritame ellu jääda selles kliimas.“ Palavaga pole ka ventilaatorist suurt tolku. Suure kuumaga ei suuda nad maja sees olla ja vahel magavad ööselgi õues puu all. Mõned kohalikud magavad ka jõe ääres, kus õhk veidikegi liigub.

Maja ees on mõnekümneliitrine anum, kuhu pere kogub joomiseks vihmavett. Paraku sellest ei jätku kogu ajaks. Kui vihmavesi saab otsa, siis on nad sunnitud võtma joogiks vett tiigist maja ees. Kuigi nad teavad, et tiigivesi tegelikult joomiseks ei kõlba: seda juues on neid tabanud nii kõhulahtisus kui ka kõhutüüfus.

JOOGIVETT NAPIB: Paarikümneliitrisesse veenõusse (esiplaanil) kogub Baby Begumi pere joomiseks vihmavett. Paraku seda napib ning hädakorral tuleb neil juua ka tiigivett, milles leidub seedehäireid tekitavaid pisikuid.Foto: Tatjana Iljina

„See on eluküsimus. Maitse pole oluline – nad joovad, et ellu jääda,“ tõdeb Mohammad Arafath, kes on tänulik, et tal endal on võimalik tänu korraliku palgaga tööle elada mugavamates tingimustes. Ent temperatuurimuutust on tähele pannud temagi. „Lapsepõlves ei tundnud ma, et kliima oleks liiga külm või kuum, kuid nüüd on mul palav. Kuumusega hakkama saamiseks on mul kodus palju ventilaatoreid. Saan seda endale lubada, sest mul on selline töö. Siinses piirkonnas elavad aga väga madala sissetulekuga inimesed, paljud on vaesed. Kõige enam kannatavadki kliimamuutuse tõttu lihtsad inimesed, kellel endil pole aimugi, mis nende kannatusi põhjustab.“

Majaesisest tiigist tuleb Baby Begumil (paremal) hädakorral võtta ka joogivett. Ent tiigivett juues võib haigeks jääda.Foto: Tatjana Iljina

Reostunud vees luuras koolera

Ehkki madala maapinnaga Bangladeshis on ühelt poolt vett liigagi palju, ei pruugi teisalt juua olla õieti midagi. Mõnes veekogus ei kõlba vesi joogiks liigse soolsuse või haigusi tekitavate bakterite tõttu. „Varem pidin võtma joogivett reostunud tiigist maja kõrvalt. See oli väga raske, saime lastega sellest veest erinevaid tõbesid nagu kõhulahtisus, koolera ja seedehäired,“ räägib Farhana Yasmin (23), kes elab Mongla linna lähistel külas koos mehe, kolmeaastase poja, kuueaastase tütre ja eaka äiaga.

SUUR ABI: Farhana Yasmin saab vihmavee kogumise tünnist hõlpsalt joogivett. „See säästab aega ja tervist,“ kiidab ta tünni, milliseid paigaldab tasuta abina arendusorganisatsioon BRAC.Foto: Tatjana Iljina

„Tiigivett me ei filtreerinud, aga näiteks keetsime. Ent nii ei saa vett sajaprotsendiliselt puhtaks,“ räägib Farhana ja siunab sedagi, et kodutiigi vees on väga palju soolsust – no ei kõlba janu kustutamiseks! Küll aga juhtus varem seda, et tiigivesi tungis lausa tuppa. „Kui maapind oli madalam, siis veetaseme tõustes oli üleujutusi. Nüüd tõstsime maapinda ja enam neid pole,“ seletab Farhana rahulolevalt, kuidas majaümbrusele pinnasekihi peale ladumine nende elu mugavamaks muutis. Sama nippi on kasutanud nii mõnedki kohalikud, sest tiike on sealkandis palju ja sarnased on ka mured üleujutustega.

Eelmisel aastal toimus Farhana kodus veel üks suur muudatus: pere sai täiesti tasuta 200-liitrise tünni vihmavee kogumiseks. Valitsusvälise arendusorganisatsiooni Bangladesh Rehabilitation Assistance Committee (BRAC) spetsialistid on Mongla piirkonnas neid veetünne kodudesse paigaldanud nüüdseks kolm aastat. BRACi spetsialist Kazi Mehedi Hasan sõnab: „Praegu on kasutusel 1275 tünni. Loodetavasti saame järgmise kolme aasta jooksul Mongla kanti tuua veel 5500 tünni.“

OODATUD KÜLALISED: Valitsusvälise arendusorganisatsiooni BRAC spetsialistid (vasakult) Kazi Mehedi Hasan, Mohammad Roknuzzamn, Kazi Enamul Haque ja Ganesh Acharjee on oodatud külalised, sest nad paigaldavad vaeste perede õuele tasuta 200-liitrisi tünne vihmavee kogumiseks.Foto: Tatjana Iljina

Soovijaid on tasuta vihmaveetünnidele mõistagi veelgi rohkem ja tuleb teha valik. BRACi spetsialist Kazi Enamul Haque selgitab: „Me anname tünne vaestele peredele, puuetega inimestele ja perekondadele, mille peaks on naine.“ BRACi spetsialistid toovad tünni koduõuele ning õpetavad abisaajaid, kuidas seda kasutada ja puhastada. Tünni edasine hooldamine jääb abisaajate endi kätesse.

200-liitrise tünni külge on vihmavee kogumiseks ehitatud süsteem torude ja filtritega. Kogumiseks võib süsteemi avada siis, kui vihma on sadanud 15–20 minutit. Selleks ajaks on tolm õhust kadunud ega satu vette. Farhana sõnul on tünni lihtne kasutada: ta näitab, kust ja mida tuleb keerata, et veekogumist alustada. Keerab siis tünni küljes olevat kraani, täidab klaasi puhta veega ja annab pojale, kes selle palava ilmaga tilgatumaks tühjendab. Farhana kiidab: „Pärast tünni saamist on elu palju kergem ja mugavam. Saan tünnist hõlpsalt joogivett ning see säästab aega ja tervist.“

Farhana perel enam veepuudust pole, head puhast vihmavett jagub nii joogiks kui ka toiduvalmistamiseks. Tiigivees nad ainult suplevad ja kasutavad seda tualettruumis.

KLIIMANOORED: Khulna linna noored kliimaaktivistid (vasakult) Farjana Akther Efe, Mohammad Alvi Sheikh ja Kaushik Kumar Das osalesid kevadel globaalses kliimastreigis.Foto: Tatjana Iljina

„Kliimamuutusi põhjustab jumal.“

Monglast umbes poolesaja kilomeetri kaugusel Khulna linnas rääkisid Õhtulehega kolm noort kliimaaktivisti, kes kõik osalesid ka 25. märtsil toimunud globaalses kliimastreigis. Nad katsid suu musta riidega, haarasid plakatid ja avaldasid meelt tee ääres seistes. Nad kuuluvad 15–25aastasi kliimaaktiviste ühendavasse YouthNeti, millel on üle riigi tuhatkond liiget.

Mohammad Alvi Sheikh (17) ütleb: „Enne YouthNetiga ühinemist mõtlesin, et kliimamuutusi andis jumal. Pärast ühinemist sain teada, et neid põhjustavad inimesed. Nüüd olen sellest rääkinud ka vanematele ja vanavanematele.“

Farjana Akther Efe (18) kinnitab: „Mina arvasin varem samuti, et kliimamuutusi põhjustab jumal. Kooliõpikutes ei ole kliimamuutustest ühtki peatükki. Ehk oli sellest lehekülg või kaks. Me võitlesime selle eest, et see info õpikusse lisataks. Valitsus otsustaski lisada kliimamuutuste kohta info õpikusse alates järgmisest aastast.“

Kaushik Kumar Das (23) on märganud, et paljud usklikud bangladeshilased leiavad, et kõike – ka kliimamuutusi – põhjustab jumal. „YouthNetis me võitleme üheskoos kliimaõigluse eest,“ räägib ta. Muu hulgas osalevad nad rahvusvahelise Fridays for Future liikumise tegemistes, jagavad teavet kliimamuutuste kohta nii oma lähedastele kui ka kõnelevad sellest koolides jm kohtades.

Kas kliimaaktivistid suudavad tulevikku muuta? On see üldse võimalik? Kaushik sõnab: „Minul üksinda pole see võimalik. Aga kui paljud inimesed meiega ühinevad, siis ehk me koos suudame.“

SÕELUMINE: Valges kausis ujuvad krevetimaimud, kelle seast naine eraldab sobivaid.Foto: Tatjana Iljina

Igal aastal läheb võõrsile tööle miljon bangladeshilast

Kui sõjapõgenikud saavad rahvusvahelise kaitse, siis vaesuse või kliimamuutuse eest põgenejatele seda ei anta. Kliimarändurid saavad Eestisse ja mujale riikidesse kolida samamoodi kui iga teinegi, näiteks leides sobiva töö.

Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (The International Organization for Migration ehk IOM) andmeil:

  • maailma rahvastikust on rahvusvahelisi migrante 3,6% ehk 281 miljonit (siin ja edaspidi: andmed on toodud 2020. a seisuga);

  • rahvusvaheliste migrantide seas on mehi pisut rohkem: 52% ehk 146 miljonit, naisi vastavalt 135 miljonit;

  • inimesi migreerus enim neist riikidest: esikohal India, järgnesid Mehhiko, Venemaa, Hiina, Süüria ja kuuendana Bangladesh;

  • sihtkohtadest on esikohal suure edumaaga USA, järgnevad Saksamaa, Saudi Araabia, Venemaa ja Inglismaa;

  • Bangladeshist liigub enim migrante naaberriiki Indiasse. Rohkem kui miljon bangladeshilast elas Saudi Araabias ja samuti üle miljoni elas Araabia Ühendemiraatides;

  • igal aastal läheb võõrsile tööle umbes miljon bangladeshilast;

  • maailma kaheksas riik on Bangladesh selle poolest, kui palju töömigrandid kodumaale lähedastele raha saadavad;

  • võõrsil on korraga tööl umbes 13 miljonit bangladeshilast, kes saatsid kodumaale aastas 21,75 miljardit USA dollarit;

  • maailmas on toimunud kliimarännet peale Bangladeshi ka Hiinas, Filipiinidel, Indias, Haitil jm.

Allikas: IOMi 2022. aasta raport

Bangladeshi teadlane: tuleks luua kliimaviisa

Rahvusvahelise Kliimamuutuste ja Arengu Keskuse asedirektor Mizan Khan mäletab, et noorpõlves reisis ta läbi Balti riikide, mis toona veel Nõukogude Liidu koosseisu kuulusid. Sealhulgas on tal head mälestused Tallinna külastamisest.

TÖÖJÕUD VÕÕRSILE: Mizan Khan leiab, et bangladeshilased võiksid minna mõneks aastaks tööle Eestisse ja mujale riikidesse, kus on vaja noort väljaõppinud tööjõudu.Foto: Tatjana Iljina

Öeldakse, et Bangladesh on maailmas kliimarände tulipunkt. Mida te sellest arvate?

(Ta noogutab nõustuvalt.) Viimasel 25–30 aastal on Bangladeshi majandusareng olnud 6-7% aastas. Maailmas on see üks kiiremaid. Isegi koroonapandeemia ajal kasvas majandus 5-6% aastas. Ent nüüd kliimamuutus nurjab meie arengu edenemist ja püüdlusi. Kliima tõttu ümberasumine on suur probleem, sest meil on Bangladeshis miljoneid kliimarändureid. Bangladeshi valitsus kulutab igal aastal peaaegu 3 miljardit USA dollarit, et tegeleda kliimamuutuste mõjudega. Sellest ainult 20% on välisabi.

Kui palju maad kaotab Bangladesh üleujutuste ja muude kliimapõhjuste tõttu?

11–20% meie maast jääb püsivalt vee alla 21. sajandi lõpuks. See on hiiglaslik koorem. Aeglane protsess. Lisaks on probleemiks soolsuse sissetung ja merevee taseme järkjärguline tõus. Globaalselt tõuseb merevee tase aastas umbes 2 mm. Ent Bangladeshis tõuseb see aastas 2–4 cm.  See on meie jaoks tõsine oht. Soolane vesi tungib põllumajandusmaale.

Kas rahvas üldse mahub enam Bangladeshi vähenenud maale?

Teadusartiklis me soovitasime sellist mudelit nagu selektiivne ümberasustamine välismaale. Näiteks Tallinnas on teil tõenäoliselt negatiivne iive. Paljudes arenenud riikides on iive negatiivne, mis tähendab, et teil on rohkem surmi kui sünde. Nii et teie riik vajab noort väljaõppinud tööjõudu. Meie soovitame, et lähtudes eeldatavast vajadusest saaks näiteks Eesti, Prantsusmaa või Saksamaa tulla Bangladeshi valitsuse juurde ja kirjutada alla lepingu, et järgneva kümne aasta jooksul meie riik õpetab kohapeal bangladeshilastele konkreetseid vajalikke oskusi ja teie riik saab lisaks tööjõudu. Pärast kolme-nelja-aastast treeningut saavad need väljaõppinud neiud ja noormehed tulla teie riiki. Isegi mitte püsielanikeks, vaid kindlaks ajaks, näiteks kolmeks või viieks aastaks. Nad saavad töötada ja saata raha Bangladeshi, et toetada neist sõltuvaid inimesi nagu vanemaid, lapsi ja abikaasat. See oleks hea nii töölisi välja saatvale kui ka vastu võtvale riigile.

VEE PEALETUNG: Bangladeshi maast jääb püsivalt vee alla 21. sajandi lõpuks 11–20%, sõnab teadlane Mizan Khan.Foto: Tatjana Iljina

Kas nii on kuskil juba tehtud?

Jah, on küll. Näiteks Hispaania on kasutanud sellist ringjat migratsiooni Kolumbia ja teiste riikidega. Saksamaa on teinud niisugust vahetust Filipiinide, Bosnia ja Hertsegoviina ning veel mõningate riikidega.

Bangladeshiga ei ole veel selliseid lepinguid tehtud. Ent meie töötajatel on võõrsil hea maine. Neid on vaja lihtsalt treenida vastavalt teie riigi vajadustele. Euroopa võiks avada oma piirid tööjõule, kes on liikvele läinud kliimamuutuse mõju tõttu. Tasuks luua kliimaviisa. See viisa võiks olla ajutine või püsiv, sõltuvalt teie valitsuse plaanidest.

Käesolev meediasisu on valminud koostöös MTÜ Mondoga projekti „Jagatud teekonnad“ raames, mida kaasrahastavad Euroopa Komisjon ja Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus – ESTDEV. Meediasisu ei pruugi väljendada rahastajate seisukohti.