Foto: Aldo Luud
Liisa Mugra, Õhtulehe meelelahutustoimetuse reporter 5. august 2022 15:43

Enam ei sobi, võtan uue – tundub nagu ideaalne variant paljudes olukordades, kuid mitte suhetes, arvan mina. Viimasel ajal olen üha enam märganud, kuidas paarisuhted muudkui purunevad, isegi need, mis kestnud vaid mõne aasta. Miks küll? 

Näib, et inimesed kiirustavad suhetesse ülepeakaela. Alguses tundub kõik ju niivõrd maagiline ning oi, kui lihtne on teineteisele ilusaid sõnu lausuda. Ometi tuleb mängu argielu ja järsku saadakse aru – issand, minu kaaslane polegi see, kelleks teda pidasin. Algab tohutu suhete trall ning lõpuks otsustatakse suure tüliga lahku minna ja koos loodud elu minema visata. Kindlasti on olukordi, kus lahkuminek on vajalik või antud olukorras parim võimalik variant – ärge saage minust valesti aru – kuid sellegipoolest tundub, et kiirustame kõigele järsult lõpu tegema.  

Paljude jaoks on siinkohal ka tegemist mõttelaadiga – kusagil on muru alati rohelisem ja taevas sinisem. Miks ma peaksin oma suhte nimel vaeva nägema, kui tegelikult on nii internetiavarustes kui ka ööklubides võimalus alati püüda kedagi vingemat, ilusamat, ägedamat? Võibolla polegi see naine või mees ilmtingimata eelmainitud nimekirjast, kuid ainuüksi mõte sellest, et olen kellegi jaoks ihaldusväärne või saan näidata ennast tõelise täkuna, erutab meid. Võimalusi leida keegi uus on tänapäeva maailmas tohutult ja miks mitte seda kasutada. 

Seetõttu ongi lihtne vana sokipaar uue vastu vahetada (loe: vana kaaslane uue vastu vahetada). Meile ei meeldi, kui peame natukenegi suhte nimel vaeva nägema – elu ja kõik sellega kaasnev peab olema lihtne ja mugav ning kui miski ei sobi, siis tsaupakaa! 

Nii see aga olema ei peaks! Ehkki tõsielusarjades on filosofeeritud, et suhe on nagu püksipaar - kui ei meeldi, tõmban jalga järgmised - siis nii see olema ei peaks. Toksilistes suhtes ei peagi olema ega kannatama, küll aga nõuab paarisuhe siiski täit tõsidust.