Foto: Shutterstock
Eesti Pandipakend 5. august 2022 09:00

Kui plastikkõrtest vabanemine võttis mõned aastad ja praegu ei nuta neid keegi enam taga, siis ühekordsete topside-taldrikute asendamine korduskasutatavate panditopside- ja nõudega käis palju kiiremini. Siiski on veel natuke minna enne, kui kõik avalikud üritused saavad täielikult vabaks ühekordsetest nõudest.

Kasutamine ei ole suurim probleem

Keegi ei kahtle selles, et ühekordsete nõude kasutamine tekitab palju prügi. Tugevamad festivalihundid teavad hästi, milline vaatepilt avaneb pärast viimase bändi viimast lugu, kui koju ruttavatest kultuurisõpradest jäävad maha üle ääre ajavad prügikastid ja tühjade topside meri. Oleme siiski viisakad inimesed ja paar tundi hiljem on enamus prügist kenasti kokku korjatud. Hommikuks on kasutu plastik juba leidnud tee prügimäele ning alata võib järgmine festivalipäev. Päris võluväel prügi siiski ei kao. Selle eest hoolitsevad kümned usinad inimesed festivalialal ööpimeduses „korjet“ tehes, prügiautosid juhtides ja prügimäel töötades. Sellel on selgelt mõõdetav mõju keskkonnale. Aga see ei ole kaugeltki suurim mure.

Tegelik probleem on ühekordsete nõude tootmine. Kusjuures pole erilist vahet, kas nõu on tehtud plastist või paberist või taimedest. Oluline on, et ühekordsete plasttopside suurim oht peitub nende tootmises. Just nimelt „peitub“, sest plasttopsi käes hoides ei osata tavaliselt mõelda, et see on juba suurema osa oma hävitustööst ära teinud – 90% ühekordse topsi keskkonnamõjust tekib seda tootes ja transportides. Viisakas ja loodust austav festivalikülaline võib ühe korra kasutatud topsi küll korralikult prügikasti panna, kuid ainuüksi otsusega seda kasutada on ta juba loodust korralikult nuhelnud. Kui me järjekindlalt keeldume ühekordsete nõude kasutamisest ja selle asemel nõuame korduskasutatavaid lahendusi, siis väheneb nõudlus ühekordsete nõude järele, neid toodetakse vähem ja maailm ongi parem. Just nagu plastkõrtega, mille kadumise pärast ei kurvasta just liiga paljud inimesed.

Foto: Shutterstock

Taaskasutusest pole suurt abi, vaja on korduskasutamist

Plasttopside ja üldse tarbeplasti kohta arvatakse, et kui see kenasti prügilasse jõuab, siis järgmine samm on juba ringlussevõtt ja seejärel uus toode. See arvamus kuulub siiski pigem soovmõtlemise valda, sest plasti ei osata veel tegelikult lõputult ümber töödelda. Aga teatud juhtudel pole see isegi üldse võimalik. Probleem on selles, et iga ümbertöötlusega kaotab plast natuke oma algsetest väärtuslikest omadustest ja iga sellise tsükliga muutub materjal vähemväärtuslikuks. Seda, mis aga kasutamisahela ajal kaduma läheb, leiame kahjuks merest ja mujalt, kus see kindlasti olema ei peaks. Sellepärast, et plast ei lagune looduses. Õigemini, plast küll põhimõtteliselt võib lõpuks looduses laguneda, kuid see võtab aega umbes 1000 aastat ehk täna ära visatud plasti võime merest leida veel aastal 3022. Mõtle sellele, kui järgmisel kontserdil ühekordse kasutusega topsis jooki ostad.

90% ühekordse topsi keskkonnamõjust tekib seda tootes.

Muidugi on olemas ka biolagunevast plastist tehtud nõud, mis peaksid oma elu lõpus kiiresti mullaks lagunema. See võiks tõesti põhimõtteliselt nii olla, kuid ei ole. Biolagunevast materjalist tehtud ühekorra topsid ja taldrikud ei lagune looduses. Lagunemiseks on vaja kontrollitud tingimustes ja temperatuuridel töötavaid tööstuslikke kompostreid, kuid Eestis neid pole.

Kahjuks ei jõua enamus festivalidel kasutatavatest ühekordsetest nõudest (olenemata materjalist ja biolagunemise lubadusest) sugugi ringlusesse, vaid põletatakse ära. Tänu sellele muidugi plast merre ei satu ja kalad on tõenäoliselt tänulikud, aga tegelikult on see tõeliselt loodusvaenulik tegu. Mitte selle pärast, mis põletamisega kaasneb, vaid põhjusel, et üks tops on toodetud ja välismaalt siia toodud ainult paariminutilise joogirõõmu pärast. Kui suurt rõõmu pakuks lemmikbänd, kes esitaks suurel kontserdil täpselt ühe laulu, siis koju saadetaks ja kogu looming ühe hetkega hävitataks?

Topsil ja topsil on vahe

Kust otsast ka vaatad, on selgemast selgem, et vähem tootmist tähendab alati pikemat paid loodusele. Päris kuiva kurguga siiski ei saa pidu nautida ja igasugust tarbimist ei saa ka lõputult vähendada. Kui aga inimesed keelduvad ühekordsetest nõudest, siis väheneb nende tootmine – isegi, kui vähenenud nõudluse jõudmine tootjani võtab mõnevõrra aega, on trend siiski õiges suunas.

Foto: Shutterstock

Ka korduskasutatavad panditopsid ja -nõud ei kasva puu otsas ning neid peab samuti kuskil tootma. Ja sellel on samuti vaieldamatult negatiivne mõju keskkonnale. Oluline on siin aga see, et nii ühekordse kui korduvalt kasutatava topsi või misiganes muu asja tootmiseks ja transpordiks kulub sarnane suurusjärk ressursse, kuid ühte neist kasutatakse üks ja teist sada korda. Põhimõtteliselt on nii, et kui 10 festivalikülastajat nõuab oma jooke panditopsis, siis on see võrdväärne sellega, et 1000 inimest ei kasuta üldse topse. Ole üks kümnest, ole teistele eeskujuks ja nõua oma sööki-jooki sellises anumas, mis ei jää festivali reostama, mida ei pea pärast ahju ajama ja mis ei lähe loodusele kallale.