Ohtuleht.ee 2. august 2022 21:47

Tänases Õhtulehes kirjeldatav probleem, millise seaduse abil teisaldada Narva tank, kui omavalitsus selleks kas valmis pole või on ebaselge, kellele üleüldse too tank kuulub, on tegelikult juristide pärusmaa ja riigikogus seadusemuudatusega lahendatav, kui võimuliidu hääled ikka peavad.

Keerulisem on teisaldamist vajadusel põhjendada kohalikele inimestele, aga see on riigi kõrval ka omavalitsuste ülesanne. Olukord, kus Narva linnavõim on küll eestikeelne, kuid linnapea tanki kõrvaldamise asjus oma parteikaaslasest siseministriga eriarvamusel, näis niigi kummaline kuni hetkeni, mil asjaosaliste suust hakkas kõlama jutt, et tanki äraviimise eest tuleb kohalikele midagi vastu anda, olgu selleks siis odavam toasoe, uus haigla või üürielamute ehitus. On siis tegu sotside kavala plaaniga sel moel lubadusi jagades riigi kulul endale valimiskampaaniat teha või miski muu kaalutlus, ilus selline vorstikauplemine ei näi ja seda on üsna selgelt välja öelnud nii valitsuspartnerid kui opositsioonist EKRE. Riik justkui ostaks kohalike käest lojaalsust või oleks nänni jagamine nagu Eesti vabariigi talumistasu?

Samas võib tegu olla ka kohalike vastumeelsuse ülehindamisega. Kuigi pronkssõduri hoiatav näide on silme ees, on praegune olukord Ukraina sõja tõttu põhimõtteliselt teistsugune ja avanenud soodsat ajalist akent on mõistlik ära kasutada. Piisab, kui meenutada, kuidas tubli kraanajuht Harri Henn Tartus Lenini kuju juba nõukaajal pikema jututa ära viis ning see samm päästis valla ka muu punasümboolika teisaldamise. Tollal jäi ära viimata aga pronkssõdur ning selle tegematajätmise vilju pidime maitsma veel ligi paarkümmend aastat hiljemgi, kui idanaaber ei jätnud kasutamata võimalust rahutuste õhutamiseks.

Rakverest kadus hiljuti üleöö suur punamonument ja see ei ületanud õieti uudiskünnistki. Auvere elektrijaama eest viidi äsja punahaubits sõjamuuseumi. Ja mis oluline – kui Narvas rõhutakse kogu aeg, et peab arvestama kohalike tundeid tanki vastu, siis integratsiooni üks tegematajätmisi on, et vähemalt osale venekeelseist pole suudetud selgeks teha, millised on eestlaste tunded punamonumentide ja muude okupatsioonisümbolite vastu.