TUGISAMMAS: Koduhooldustöötaja Janne-Riin (paremal) käib regulaarselt Ena (vasakul üleval) ja Melida (vasakul all) juures, toob süüa, viib prügi välja, on lihtsalt olemas.

Foto: Stanislav Moškov
Kadri Kuulpak 4. august 2022 09:36

„Ise olen omadega hädas, ja siis veel teist aidata – see on väga raske. Ma ei jõua tõsta teda enam,“ räägib abikaasat hooldav vanaproua, kelle suurimaks peavaluks on mehe kukkumised. Kuigi möödunud aastal kulus kukkunute tohterdamisele 17,6 miljonit eurot, siis kukkumiste ennetamisse panustab riik null eurot – ja nii juba aastaid.

Kui mõelda päästeametist, manab vast igaüks silme ette kaitseülikonnas tuletõrjuja. Ent kordades rohkem auru kulub päästjatel sootuks teise probleemi – kukkumise – tagajärgedega tegelemisele.

Kukkumise tõttu sureb poole rohkem inimesi, kui vee- ja tuleõnnetustes kokku: umbes 200 inimest aastas. Kui vee ja tule ohtude puhul on aastatepikkune ennetustöö vilja kandnud ja surmade arv väheneb, siis kukkumiste puhul vastupidiselt suureneb.

Põhjus: elanikkonna vananemine. Valdavalt on helistaja üksi elava eakas, kel on kroonilised terviseprobleemid või puue.

„Majanduslik kahju, mis sellega kaasas käib, on röögatu!“ lausub päästeameti ennetusosakonna juht Viktor Saaremets. Haigekassa andmeil kukkusid inimesed mullu oma kodus 51 300 korral ja nende tohterdamisele kulus 17,6 miljonit eurot. Kukkunud eakas võib vajada operatsiooni ning jääda pendeldama õendusosakondade ja hoolekandeasutuste vahele. Nõnda kulud riigile kuhjuvadki.

„Aga nüüd ongi see, et kes vastutab?“ küsib Saaremets.

Kukkumiste ennetamine on aga habemega probleem ning pea igal eakal on oma kukkumislugu.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad