Foto: Pixabay
Kaup24 16. juuni 2022 16:13

Koolimineku juures on üheks suurimaks ja tähtsaimaks ostuks koolikott. See kujuneb igapäevaseks kaaslaseks, olenemata koolipäeva pikkusest või tunniplaanist. Paljudel meist on ka meeles, milline oli nende koolikott esimese klassi lapsena ja mis tunne oli seda päris esimest korda selga panna.

Lihtne nahkrihm oli kõik, mida vaja

Kõige esimene koolikott ei olnudki kott. Arvestades seda, kui vähe oli vaja kaasa võtta, poleks sellel mingil mõtet olnud. Selle asemel kasutati väheste õpikute ühteköitmiseks kas nööri või nahkrihma. Vihikud tulid ju tükk maad hiljem ning algselt kasutati neid vaid ilukirja harjutamiseks.

Mõnikord ei pidanud sellele isegi mõtlema, kas ja kuidas õpikuid kooli ja kodu vahet kanda, sest väga levinud oli terveks nädalaks korraga kooli jäämine. Eks see on tuttav ka meie klassikast, „Kevade“, raamatust, kus kaugema kandi õpilased elasidki koolis. Huvitav fakt on see, et nahkrihm oli kõige pikaajalisem lahendus. Nii pea, kui jõuti kottide juurde, hakati neid ka edasi arendama.

Kas ranits on sama, mis koolikott?

Koolikottidest rääkides kohtab kindlasti ka sõna ranits. Kuigi tänapäeval kasutatakse neid kahte sõna põhimõtteliselt sünonüümidena ning ka e-poodides nagu Kaup24 või Hansapost. Tegelikult on need aga erinevad, ka puhtalt kuju järgi. Ranitsad on laiemad kui kõrgemad, mistõttu võis nendega väga kergelt uste vahele kinni jääda. Lisaks kasutasid ranitsaid pigem nooremate klasside õpilased.

Keskkoolis eelistasid noormehed nn diplomaadikohvreid ning paljud neiud leidsid käekotid või pika rihmaga kotid. Neid armastati kanda ka üle õla, mis oli lihtsalt stiilsem lahendus. Enne kui koolikotid selga jõudsid, oli vahepeal levinud lahenduseks portfell. Aga ka see oli mõeldud pigem väiksema hulga õpikute-vihikute kandmiseks, rohkem sinna lihtsalt ei mahtunud! Õnneks kasvas koolikott koos vajadustega.

Tervitused matkamaailmas

Seljakotte kasutati algselt matkamiseks, haridusasutusse need ei sobinud ning sellele ka ei mõeldud. Ent trendid hakkasid muutuma ja uusi lahendusi nõudis juba koolivahendite hulga suurenemine. Portfelli need lihtsalt ei mahtunud! Erinevaid vajalikuna nähtavaid õppevahendeid kogunes nii palju, et praeguseks on seadusega määratud, kui raske võib üks koolikott olla.

Aga ka pärast seda muutust ei ole koolikotid püsinud muutumatuna. Algklassilastele mõeldes on turule toodud materjale, mille abil on loodud ergonoomiline ranits. Need seljakotid peavad hoidma oma kuju, pakkuma õpilasele piisavalt tuge ja toestust, aga olema ka parajalt kerged.

Vahepeal oli moeks üheõlaseljakott, seejärel aga kott, mis nägi võimalikult vähe koolikoti moodi välja ning võis näha ka õpilasi, kes eelistasid oma töövahendid mahutada hoopis käekotti.

Digitaalsed lahendused

Omaette küsimus on muidugi see, milline näeb välja tuleviku koolikott. Ees ootab ju digitaliseerimine. See võimaldab kasutada interaktiivseid õpivõimalusi, kuid väheneb oluliselt ka koolikoti kaal, kui mitmete õpikute-töövihikute kaasavedamise asemel piisab ühest nutivahendist. Seda, et õpivahendite kaasas kandmisest saab täielikult loobuda, tõenäoliselt niipea oodata ei ole. Ajaga on lihtsalt muutunud ja muutumas vajadused ning sellest tulenevalt ka disain ja suurus.

Kas suudame üldse ette kujutada, et keegi prooviks tänapäeval õpikuid nahkrihmaga koos hoida või kõike portfelli mahutada? Kui digitaalsed lahendused muutuvad populaarsemaks, on oodata, et sellega koos leiab ka koolikott sootuks uue välimuse.