ohtuleht.ee 20. juuni 2022 22:33

Eesti haridus on rahvusvaheliselt palju kiita saanud ja oleme põhjendatult uhked, kui troonime PISA testide soorituselt maailma tipus. Samuti tähendab Eestis ette valmistatud arstide välismaale töölesiirdumine ju üksnes positiivset hinnangut meie kõrgharidussüsteemile. Seda kinnitab Tartu Ülikooli uuesti saavutatud koht maailma 300 parima ülikooli hulgas.

Kuid mündil on ka teine pool, mis ei ole enam sedavõrd hiilgav. Õpetajate pidevalt ajale jalgu jääv palk, läbipõlemise oht, noorte pedagoogide põud, samuti ülikoolide krooniline alarahastamine. Viimase väljenduseks on rõhuvas enamuses tööl käima sunnitud tudengid, kuna stipendiumivõimalusi sisuliselt pole. Energiakriisi ja sõja tõttu ahenenud ja kallinev korterite üüriturg seab tudengid täiendava surve alla.

Kirsiks tordil oleks järgmise sammuna õppemaksu tagasitoomine, mis paneks paljud üliõpilased, aga samuti suure osa seni kõrgkooliõpingud sihiks võtnud noortest keerulise valiku ette. Sest miks eelistada õppemaksu korral Eesti kõrgkoole, kui sama raha eest võib välismaal saada kvaliteetsemat haridust? Ja raja taga prestiižika diplomi saanul ei pruugi olla enam motivatsiooni kodutanumale madala palga peale tagasi tulla, kui tema ees on valla kogu maailma uksed koos ahvatlevate tööpakkumistega.

Kui poliitikute ees on valik, kas kompenseerida läheneval talvel vähekindlustatuile üle jõu käivad toasooja arved või närutada ülikoolide rahastamisega, siis valimiseelsel ajal on kaalukauss kerge pensionäride huvide eelistamise suunas kalduma. Samas oleks poliitikuist julgustükk valmiseelsel ajal otsustada tasulise kõrghariduse kasuks, sest see ajaks vihale mitte ainult arvukad tudengid, vaid ka nende perekonnad. Jätkusuutlikuks lahenduseks ei saa olla ka ülikoolide kägistamine eelarvega, mis kajastub otseselt nii õppe- kui teadustöö kvaliteedis.

Napi riigieelarve puhul on haridusest möödavaatamine olnud Eestis paraku traditsiooniks, sest pedagoog on olnud leplik ja liigagi mõistev, miks tema palka tõsta ei saa, sest riigil on raha alati vaja läinud pakilisemate kulude tarbeks. Alahindamata energia- ja muude teravate kriiside mõjusid, tähendaks kõrgkoolide huvide arvestamata jätmine Eesti tuleviku mõjutamist väga pikas perspektiivis.